Jalu­ta­si­me Ani­ja mõi­sa­par­gis

MIL­VI SCH­MEIDT

See oli ühel sep­temb­ri lõ­pu pü­ha­päe­val. Ilm oli era­kord­selt ilus. Si­se­ne­si­me par­gi­vä­ra­vast ja pöö­ra­si­me par­gi ing­li­se stii­lis osas­se. Ül­la­tas mait­se­kalt ku­jun­da­tud puh­kea­la, las­te­le mõel­dud män­gu­nurk. Jõud­si­me „Meel­te ja ko­ge­mus­te tee­le.” Mi­nu kaas­la­se­le oli see ka mä­les­tus­te tee, mis pak­kus ära­tund­mis­rõõ­mu: nõt­ked si­be­ri nu­lud, suu­red ebat­suu­gad, müs­ti­li­ne hal­li­de pähk­li­puu­de grupp. Ja võim­sad tam­med na­gu par­ki hoid­va jõu süm­bo­lid. Mus­ta kuu­se­ni me ei jõud­nud, aga pa­be­ri­ka­se­ni küll.

Hu­vi­ta­vat tea­vet sai­me ku­jun­da­tud in­fo­tahv­li­telt. Ja­lu­ta­si­me lä­bi par­giaa­sa trep­pi­dest al­la ja ava­nes suur­su­gu­ne vaa­de prant­su­se stii­lis par­gio­sa­le, ilu­sa­le res­tau­ree­ri­tud mõi­sa­hoo­ne­le. Is­tu­si­me mu­ga­va­le par­gi­pin­gi­le. Mõt­ted rän­da­sid aas­ta­küm­ne­te ta­ha, kui aja­loo keerd­käi­gud olid jät­nud ka Ani­ja mõi­sa­le kur­vad jäl­jed. Nen­de kao­ta­mi­ne, mõi­sa­le uue elu and­mi­ne on nõud­nud pal­ju tööd. Se­da kõi­ke ei suu­da kan­da üks ini­me­ne, aga üks on vas­tu­ta­ja, kes peab ala­ti ko­hal ole­ma. Tä­na­me Sind, Jan­ne Kal­lak­maa, ja ka kõi­ki Su abi­li­si.