Mis on kogukond?

5995

EMIL RUTIKU, Kuusalu vallavolikogu liige

Ilmselt enamus teist on kuulnud korduvalt väljendeid „kogukond otsustas“, „kogukond tegi“, „kogukond viis ellu“. Meie vallas isegi tehakse teatud otsuseid, peaasi, et kogukond oleks rahul. Kuid paljud meist on üldse mõelnud, mis see kogukond siis on?
Kogukond on enamasti territoriaalselt määratletud inimeste kooslus, keda ühendavad näiteks ajalugu, sugulussidemed, ühistegevus, ühesugused väärtused ja eluviis. Tavaliselt moodustavad kogukonna lähestikku elavad inimesed (naabruskond), ent kogukond võib olla ka suurem hulk inimesi, kel on midagi ühist, näiteks rahvus, ideoloogia, huvid.
Kas kogukond on määratud territooriumiga ka siis, kui seal elavad inimesed kes üksteist ei tunne? Kui paljusid teisi suudab inimene igapäevaelus isiklikult jälgida, nii et püsiks meeles teiste nägu, tegu, lugu, iseloom ja kõik muu? Küsimust on põhjalikult uuritud ja sisulise tutvuse ruumi suurus jääb 100-230 inimese vahele. Kõige tõenäosemaks peetakse 150 isikut. See on Dunbari arv, Briti teadlase Robin  Dunbar (s.1947)  järgi.  Selline piir olevat kujunenud muistsete inimeste ajudes juba küttimise-koriluse perioodil, mille mõne miljoni aastaline kestvus võimaldas asjad geneetiliselt paika loksutada ajuehituse tasemel. Kõik hilisem inimese loos on toimunud 1000 korda lühema aja jooksul ja aju pole nii ruttu edasi muutunud või kohanenud.
Kas territoriaalselt määratletud inimeste koosluse puhul on kogukonnaks Eesti, Põhja Eesti, Kuusalu vald, alevik, oma väike küla? Kus on meie kogukonna piirid valla aspektist vaadates? Millised on selle territooriumi ühised huvid, ühistegevused, väärtused, milline ühine ideoloogia, moraal? Kas kogukonnaks seob territoorium või tavad, ajalugu, sugulussidemed, ühised väärtused? Ja millised on  teadmised, oskused ja tavad mida peame meie oma kogukonnas oluliseks ja mida meie tahame edasi anda? Kogukond ei saa olla ühtne, kui osa inimestest püüab teatud ressursse oma eelistusi ära kasutades enda kasuks rakendada. Kogukond – see on kaalutletud, arukas, puhas, aus, jätkusuutlik, arvestav, omakasupüüdmatu, inimestest  ja  loodusest  lähtuv  koos­toimetamise vorm.
Teadmised. Teadmised jäävad püsima vaid siis, kui neid peetakse oluliseks ning soovitakse edasi anda. Alles nüüd püüame uuesti leida  üles  neid  teadmisi,  mis  vahe­peal olid kaduma läinud (nt teadmised taimedest ja nende kasutamisest). Teadmised, mis meil aitavad jääda ka siis kestma, kui see, mida momendil pimesi üleval hoiame, teeb kõik, et need teadmised läheks kaotsi. Lastele ikka uuesti seletada sõnade au, siirus, ausus, väärikus, vastutus, lugupidamine, sünnis, sest nende tähendus ja kasutus on haihtumas. Need sõnad ei tule iseenesest kuskilt interneti avarustest.
Oskused. Paljud väidavad, et tänapäeval pole suur osa neist oskustest, mida oli vaja enne, üldsegi vajalikud. Aga kas keegi meist on kunagi mõelnud olukorrale, kus neid oskusi on taas vaja lihtsalt ellujäämise jaoks? Meil on vallas meistreid, kes suudavad teha seda, mida igaljuhul on vaja edasi anda järgmistele. Kogukond peab need memmed taadid üles leidma ja nende kogemused ja tarkused talletama. Kohati jääb mulje, nagu pärast meid ei tule enam midagi. Tuleb, ja mida rohkem väärtustame täna neid eelnevaid põlvkondasid, seda kindlam saab see elu olema ka tulevikus.
Tavad. Nendega tegelevad üksikud inimesed, kes ennastsalgavalt püüavad elus hoida neid tavasid, mis aitasid esivanematel siin rasketes oludes iseendaks jääda. Kui kaovad tavad, kaob ka rahvus. Müts maha nende entusiastide ees! Aga kas me hindme piisavalt neid pingutusi? Tavad muutuvad aga kahjuks miskipärast, riiklike regulatsioonidega  inimesi  üksteisest eemale tõukavaks. Paljud on pidanud kokku puutuma küla ajaloolise tee sulgemisega. Kuna see tee   on   nüüd   eraomandis   ja   era­omand on püha. Ja selleks, et olukord laheneks, justkui sunnitakse minema kohtuteed. Aga kuhu on jäänud see inimlik tava omavahel jõuda positiivse lahenduseni. Ja kui küsitakse siiralt, kus siis on see kogukond, mis ühiselt hoiab elu  koos. Siis kahjuks laiutatakse käsi ja ei osata kuidagi seda lahendada, sest  polevat  mingit  sätet.  Kui  pole üksmeelt kogukonnas, kuidas saame  siis  seda  tunda  ülemaaliselt.
Ajalugu. Milline ajalugu meid ühendab? Kas see, mis oli 20 aastat tagasi või 40 aastat tagasi või rohkem? Ajalugu loomulikult ulatub kaugete aegade taha, aga millise ajalooga meie arvestame oma igapäeva elus? Jah, viimane sõda lõhkus palju meie lähiajaloos – järjepidevuse, põlvkondade suhted. Tekkis ebakindlus. Järgnenud aastad tekitasid selle, et me kaotasime usalduse ja usu. Selle peame uuesti taastama, sest ainult koos toimetades suudame meie siin teha nii, et tulevased põlved toovad meid eeskujuks. Ajalugu tehakse siin ja täna. Miski ei unune ega kao.
Sugulussidemed. Jah, see on ilmselt üks tugevamaid, vähemalt peaks olema. Aga siingi oleme viimaste aastatega seda tugevat sidet kaotamas, sest individualism on oma olemuselt neid sidemeid lahustav. Uue Eesti algus tõi kaasa küllaga lugusid, kus lähisugulased ei suuda jaotada tagastatud varandust, maad jne.  Kogukonna algus on inimene ja sellele järgneb perekond. Hoides tugevatena perekonna suhted on kogukond kõikumatu. Perekonda on vaja koos hoida vaatamata välisele survele.
Ühistegevus. Mida me siis koos teeme? Mis on see, mille kohta saame ütelda, et meie koos teeme? Viimati olid need talgud. Selleks, et rahvast lihtsalt kokku saada, on vaja seda teha aegamööda ja targalt. Huvi puudumine ei tule mitte sellest, et huvi pole, vaid sellest, et seda pole juba kaua aega niimoodi aetud ja toimetatud nagu vanasti. Terve vald oli kokku aetud, kihelkond kokku kutsutud… Ja seda mitte omakasupüüdlikul eesmärgil.
Eluviis. Kas me hindame oma ümbrust, inimesi, olusid üheselt? Kas meie eluviis on säästev? Kui ütleme, et tahame oma lastele paremat tulevikku, siis mida selle all mõtleme? Meie eluviis ei saa toimuda tulevaste põlvkondade arvelt. Kuigi antud hetkel oleme pandud olukorda, kus selline mõtlemine on isegi justkui õigustatud. Me peame mõtlema juba täna, kuidas läheme edasi, mida tahame alles jätta, mis on see, mis peab kestma igavesti. Hiljuti arutasime volikogus ühes külas kaevandamisega seotud probleemi, ja kui proovisin lisada ohuna ka tolmu, leiti, et minu ettepanek tuli liiga hilja. Eelnevalt oli aga öeldud, kuidas me ikka hoolime oma valla inimestest. Tähendab kirjutatud näpuga ajamine oli tähtsam kui see, kuidas me saame siiski inimestele olla toeks ja aidata oma elu korraldustega.
Ühesugused väärtused. Millised on need väärtused, mille eest seisame ja mida tahame ka edasi anda oma järgmistele põlvedele? Esmasteks väärtusteks pean mina inimesi, loodust. Loodus ilma meieta saab hakkama, aga meie ilma looduseta mitte kuidagi. Oma külast alustades pean oluliseks, et siin inimesed tahavad teada üksteist, on soov tunda oma ümbruskonda. Inimesed peavad lugu üksteisest, tervitavad, leiavad minuti vestlemiseks.
Inimesed kujundavad oma arvamuse isiklike moraalsete, usuliste ja poliitiliste väärtuste baasil ning traditsioonilised väärtused – olgu nad kristlikud, maausulised, lihtinimlikud – annavad ainult kindlust oma valikute õigsuses.
Kohalikud otsused peavad lähtuma eelkõige kogukonna vajadustest, soovidest ja tahtmistest. Kogukond ongi kohaliku elu ekspert, kes peab andma kohalike otsuste tegemisel omapoolse lõpliku heakskiidu. Seda ei saa teha näilise kaasamisega.
Mida tugevamalt me teadvustame ja igapäevaselt ka rakendame kõike seda, seda tugevamaks muutub meie koostöövõime, mis on ilmselgelt edasi eksisteerimiseks ainuvõimalik.
Koos mõtlemine ja üksteisega arvestamine on suur algus. Käige koos, leidke üksmeel kogukonnas. Ükskõik, mis ei juhtuks ümberringi, kogukond on see, kellel on võimalusi püsima jäämiseks.