Esimest koosseisu Raasiku volikogus olev RENE LILL rõõmustab, et jalgpalliklubi Joker on tekitanud lumepalliefekti – huvi trenni vastu on nii suur, et sügisel tuleb avada uus, kuues trennigrupp.
Raasiku aleviku elanik Rene Lill on pühendunud jalgpallile. Koduklubi Jokeri ning hiljem ka Flora kasvandikuna mängib ta nüüd Jokeri esindusmeeskonnas ning ligi 2 aastat on treeninud Jokeri noori. Pea igal õhtul treenib ta ise või õpetab noori, nädalavahetuseti on võistlused, põhitööd teeb Tallinnas elektrisüsteemide paigaldajana. Alates mullu oktoobrist on ta Raasiku vallavolikogu liige ning revisjonikomisjoni aseesimees. Tihe trennigraafik volikogutööd veel segama pole hakanud. Rene Lill sõnas, et volikogus on uus ja huvitav ning ta teeb vallas rõõmuga kuuldavamaks spordihuviliste hääle.
Ta kandideeris volikogusse valimisliidu Kodukoha Eest nimekirjas. Ta lausus, et otsust ei tulnud kaua vaagida – valimistel kutsus teda osalema Jokeri projektikirjutaja ja lapsevanem Maarja Sikut.
„Leidsin, et pole midagi kaotada, tuleb minna ja proovida, kas saab midagi ära teha. Mind ajendas ka see, et volikogus on Raasiku pool olnud alati Aruküla kõrval vähemuses. Ka sporditegijaid pole volikogus seni eriti olnud. See, et volikogusse sisse sain, oli pigem suur üllatus,” rääkis Rene Lill.
Soov turvaliselt liikuda ja sportida
Valimisperioodil jäid tal enim kõrvu kohalike elanike praktilised soovid: „Kuna suhtlen eelkõige spordiringkondadega, uuriti minult, millal saab valmis Raasiku kergliiklustee, spordihoone, millal tuleb kergliiklustee Aruküla ja Raasiku vahele, kuidas parandada tänavavalgustust. Mitu neist projektidest on nüüdseks juba valmimas, tuleb mõelda, mida edasi.”
Jalgpall on tema sõnul praegu Raasikul populaarsuse tipu lähedal. Kui ta paar aastat tagasi treeneritööd alustas, oli Jokeril 2 gruppi, nüüd 5, alates sügisest 6. Uus grupp on plaanis avada noorematele lastele, sest aina tuleb lapsevanemaid 4-5aastastega, keda soovitakse trenni panna. Treener aga ei soovi gruppi liiga suureks ajada, 16 on paras, et jõuaks kõigiga ka personaalselt tegeleda. Kui Jokeri pisemad mängijad on 4-5aastased, siis vanimad on rahvaliiga mängijad, kelle vanus on jõudnud pensioniikka. Ainus grupp, mis tänavu hooajal ära jäi, oli täiskasvanud naised.
Küsimusele, mis teeb väikeses alevikus ühe spordiala nii populaarseks, vastab Rene Lill, et lumepalliefekt. Lapsed tulevad trennist, räägivad sõpradele ja vanematele, et neile meeldib. Lapsevanemad näevad, et trennil on tulemusi, süsteem toimib. Kõik võimalused on olemas, klubil läheb hästi, on hea staadion, korralik varustus, head treenerid.
Rene Lill tõdes, et kui on palju spordialasid, on küll valikuvõimalust, kuid tippu jõuda palju raskem: „Me ei saa eeldada, et lasteaialaps jääbki jalgpalli mängima, kuid vähemalt oleme loonud põhja, et ta oleks liikumist armastav inimene. Ütlen ka oma noortele, et kui jaksate, minge ja tehke teisi alasid, peaasi, et jalgpallitrenni segama ei hakkaks.”
Rene Lill hakkas jalgpalli mängima Raasikul 2. klassis: „Vahel tuli muidugi hetki, kui enam nii väga ei viitsinud, põnevust hakkasid pakkuma arvutimängud. Õnneks oli toonane treener, Jokeri klubi ristiisa, Raivo Vaga ehk Jokker väga järjekindel. Mäletan, kui ta tuli mulle kord koju järele. Peitsin end voodi alla, kuid ta tiris mu sealt välja, pani autosse ja viis trenni.”
Toona polnud Raasikul veel korralikku staadionit, Raivo Vaga käis vikatiga muru niitmas, et noored saaksid mängida.
Kui Rene Lill oli 18-19aastane, läks ta Jokerist Tallinnasse Florasse. Ta sõnas, et tulemused polnud seal kehvad, kuid võimalused rikkus vigastus: „Taastumine võttis aega kaks aastat. Aasta ei saanud õieti kõndidagi, käisin arstide juures, kes üritasid aru saada, mis mul viga on. Kui jalg lõpuks terveks sai, oli psühholoogiliselt väga raske motivatsiooni leida ja tagasi tulla.”
Kuna tal olid kõrgkoolis käsil kehakultuuri bakalaureuseõpingud, hakkas otsima, kust saada treenerikogemust. Toona treenis Raasikul tüdrukuid Kristjan Lemberg, kes kolis ära, tema grupp sai mulle. Hiljem võtsime koos Andre Ilvesega lasteaiagrupi, selleks ajaks oli mul juba treeneri B-kategooria litsents. Seejärel tulid meie käe alla ka vanemad poisid.
Ise mängida on Rene Lille arvates lihtsam, kui lapsi treenida: „Lapsevanemad jälgivad hoolega, mida ja kuidas teen, kuidas lastega käitun ja räägin. Õnneks on meil distsipliin paigas, lapsevanemad ei tohi mängu sekkuda, kui tahavad mängu vaadata, peavad olema tribüünidel. Meie lapsevanemad on väga mõistva suhtumisega.”
Ta lisas, et keeruline on ka lasteaialastega, kellest igaüks on omaette isiksus, igal omad niiöelda nupud, mida peab vajutama, et saada tulemust.
Kooli aula pole sportimiskoht
Raasiku jalgpallihuviliste üks suur unistus hakkab täituma, peagi valmib spordihoone. Siiani on tulnud talvel treenida kooli aulas, umbes aasta tagasi renoveeriti lapsevanemate abil Raasiku Elektri spordisaal.
Järgmine suurem unistus on staadioni täiustamine: „Valla arengukavas võiks olla, et staadionile saaks peale tõmmata halli, et mängida saaks kogu aasta. Tahame selle nimel tööd ja vaeva näha.”
Üheks suurimaks sammuks volikogus peab ta vähekindlustatud perede laste huvihariduse hüvitise kehtestamist: „Mul on hea meel, et volikogu muutis toimetulekupiiri – hüvitist saab nüüd taotleda, kui pere sissetulek on kuni 500 eurot pereliikme kohta. Seni oli piir 300 eurot. Tean, et ka veidi suurema sissetulekuga peredel ei jää sageli raha üle, et last trenni või huviringi panna.”
Kui sport kõrvale jätta, on Rene Lill Raasiku eluga rahul: „Paljud noored lähevad linna, elavad seal mõned aastad ja tulevad siis tagasi. Mitu sõpra on minult uurinud, kas Raasikul või ümbruses on pakkuda maju või kortereid. Saan rõõmuga vastata, et töös on mitmed uusarendused. Kool, lasteaed, transport, huviringid – kõik, mis eluks vajalik, on tegelikult Raasikul ju olemas.”