Jalg­pal­lur ja tree­ner RE­NE LILL: „Raa­si­ku staa­dion va­jaks aas­ta­ring­seks ka­su­ta­mi­seks kat­te­hal­li.”

875
Raasiku elanikul RENE LILLEL vaba aega eriti pole. Lisaks täiskohaga tööle Tallinnas on ta pühendunud jalgpallile. Enamik õhtuid ja nädalavahetusi veedab ta Raasiku staadionil Jokeri kasvandikega. Pool aastat on tal tulnud tegeleda ka Raasiku vallavolikogu tööga.

Esi­mest koos­sei­su Raa­si­ku vo­li­ko­gus olev RE­NE LILL rõõ­mus­tab, et jalg­pal­lik­lu­bi Jo­ker on te­ki­ta­nud lu­me­pal­lie­fek­ti – hu­vi tren­ni vas­tu on nii suur, et sü­gi­sel tu­leb ava­da uus, kuues tren­nig­rupp.

Raa­si­ku ale­vi­ku ela­nik Re­ne Lill on pü­hen­du­nud jalg­pal­li­le. Ko­duk­lu­bi Jo­ke­ri ning hil­jem ka Flo­ra kas­van­di­ku­na män­gib ta nüüd Jo­ke­ri esin­dus­mees­kon­nas ning li­gi 2 aas­tat on tree­ni­nud Jo­ke­ri noo­ri. Pea igal õh­tul tree­nib ta ise või õpe­tab noo­ri, nä­da­la­va­he­tu­se­ti on võist­lu­sed, põ­hi­tööd teeb Tal­lin­nas elekt­ri­süs­tee­mi­de pai­gal­da­ja­na. Ala­tes mul­lu ok­toob­rist on ta Raa­si­ku val­la­vo­li­ko­gu lii­ge ning re­vis­jo­ni­ko­mis­jo­ni asee­si­mees. Ti­he tren­nig­raa­fi­k vo­li­ko­gu­tööd veel se­ga­ma po­le ha­ka­nud. Re­ne Lill sõ­nas, et vo­li­ko­gus on uus ja hu­vi­tav ning ta teeb val­las rõõ­mu­ga kuul­da­va­maks spor­di­hu­vi­lis­te hää­le.

Ta kan­di­dee­ris vo­li­ko­gus­se va­li­mis­lii­du Ko­du­ko­ha Eest ni­me­kir­jas. Ta lau­sus, et ot­sust ei tul­nud kaua vaa­gi­da – va­li­mis­tel kut­sus te­da osa­le­ma Jo­ke­ri pro­jek­ti­kir­ju­ta­ja ja lap­se­va­nem Maar­ja Si­kut.

„Leid­sin, et po­le mi­da­gi kao­ta­da, tu­leb min­na ja proo­vi­da, kas saab mi­da­gi ära te­ha. Mind ajen­das ka see, et vo­li­ko­gus on Raa­si­ku pool ol­nud ala­ti Aru­kü­la kõrval vä­he­mu­ses. Ka spor­di­te­gi­jaid po­le vo­li­ko­gus se­ni eriti ol­nud. See, et vo­li­ko­gus­se sis­se sain, oli pi­gem suur ül­la­tus,” rää­kis Re­ne Lill.

Soov tur­va­li­selt lii­ku­da ja spor­ti­da
Va­li­mis­pe­rioo­dil jäid tal enim kõr­vu ko­ha­li­ke ela­ni­ke prak­ti­li­sed soo­vid: „Ku­na suht­len eel­kõi­ge spor­di­ring­kon­da­de­ga, uu­ri­ti mi­nult, mil­lal saab val­mis Raa­si­ku kerg­liik­lus­tee, spor­di­hoo­ne, mil­lal tu­leb kerg­liik­lus­tee Aru­kü­la ja Raa­si­ku va­he­le, kui­das pa­ran­da­da tä­na­va­val­gus­tust. Mit­u neist pro­jek­ti­dest on nüüd­seks ju­ba val­mi­mas, tu­leb mõel­da, mi­da eda­si.”

Jalg­pall on te­ma sõ­nul prae­gu Raa­si­kul po­pu­laar­su­se ti­pu lä­he­dal. Kui ta paar aas­tat ta­ga­si tree­ne­ri­tööd alus­tas, oli Jo­ke­ril 2 grup­pi, nüüd 5, ala­tes sü­gi­sest 6. Uus grupp on plaa­nis ava­da noo­re­ma­te­le las­te­le, sest ai­na tu­leb lap­se­va­ne­maid 4-5aas­tas­te­ga, ke­da soo­vi­tak­se tren­ni pan­na. Tree­ner aga ei soo­vi grup­pi lii­ga suu­reks aja­da, 16 on pa­ras, et jõuaks kõi­gi­ga ka per­so­naal­selt te­ge­le­da. Kui Jo­ke­ri pisemad män­gi­jad on 4-5aas­ta­sed, siis va­ni­mad on rah­va­lii­ga män­gi­jad, kel­le va­nus on jõud­nud pen­sio­niik­ka. Ai­nus grupp, mis tä­na­vu hooa­jal ära jäi, oli täis­kas­va­nud nai­sed.

Kü­si­mu­se­le, mis teeb väi­ke­ses ale­vi­kus ühe spor­dia­la nii po­pu­laar­seks, vas­tab Re­ne Lill, et lu­me­pal­lie­fekt. Lap­sed tu­le­vad tren­nist, rää­gi­vad sõp­ra­de­le ja va­ne­ma­te­le, et nei­le meel­dib. Lap­se­va­ne­mad näe­vad, et tren­nil on tu­le­mu­si, süs­teem toi­mib. Kõik või­ma­lu­sed on ole­mas, klu­bil lä­heb häs­ti, on hea staa­dion, kor­ra­lik va­rus­tus, head tree­ne­rid.

Re­ne Lill tõ­des, et kui on pal­ju spor­dia­la­sid, on küll va­li­ku­või­ma­lust, kuid tip­pu jõu­da pal­ju ras­kem: „Me ei saa eel­da­da, et las­teaia­laps jääb­ki jalg­pal­li män­gi­ma, kuid vä­he­malt ole­me loo­nud põh­ja, et ta oleks lii­ku­mist ar­mas­tav ini­me­ne. Üt­len ka oma noor­te­le, et kui jak­sa­te, min­ge ja teh­ke tei­si ala­sid, peaa­si, et jalg­pal­lit­ren­ni se­ga­ma ei hak­kaks.”

Re­ne Lill hak­kas jalg­pal­li män­gi­ma Raa­si­kul 2. klas­sis: „Va­hel tu­li mui­du­gi het­ki, kui enam nii vä­ga ei viit­si­nud, põ­ne­vust hak­ka­sid pak­ku­ma ar­vu­ti­män­gud. Õn­neks oli too­na­ne tree­ner, Jo­ke­ri klu­bi ris­tii­sa, Rai­vo Va­ga ehk Jok­ker vä­ga jär­je­kin­del. Mä­le­tan, kui ta tu­li mul­le kord ko­ju jä­re­le. Peit­sin end voo­di al­la, kuid ta ti­ris mu sealt väl­ja, pa­ni au­tos­se ja viis tren­ni.”

Too­na pol­nud Raa­si­kul veel kor­ra­lik­ku staa­dio­nit, Rai­vo Va­ga käis vi­ka­ti­ga mu­ru niit­mas, et noo­red saak­sid män­gi­da.

Kui Re­ne Lill oli 18-19aas­ta­ne, läks ta Jo­ke­rist Tal­lin­nas­se Flo­ras­se. Ta sõ­nas, et tu­le­mu­sed pol­nud seal keh­vad, kuid või­ma­lu­sed rik­kus vi­gas­tus: „Taas­tu­mi­ne võt­tis ae­ga kaks aas­tat. Aas­ta ei saa­nud õie­ti kõn­di­da­gi, käi­sin ars­ti­de juu­res, kes üri­ta­sid aru saa­da, mis mul vi­ga on. Kui jalg lõ­puks ter­veks sai, oli psüh­ho­loo­gi­li­selt vä­ga ras­ke mo­ti­vat­sioo­ni lei­da ja ta­ga­si tul­la.”

Ku­na tal olid kõrg­koo­lis kä­sil ke­ha­kul­tuu­ri ba­ka­lau­reu­seõ­pin­gud, hak­kas ot­si­ma, kust saa­da tree­ne­ri­ko­ge­must. Too­na tree­nis Raa­si­kul tüd­ru­kuid Krist­jan Lem­berg, kes ko­lis ära, te­ma grupp sai mul­le. Hil­jem võt­si­me koos And­re Il­ve­se­ga las­teaiag­ru­pi, sel­leks ajaks oli mul ju­ba tree­ne­ri B-ka­te­goo­ria lit­sents. See­jä­rel tu­lid meie käe al­la ka va­ne­mad poi­sid.

Ise män­gi­da on Re­ne Lil­le ar­va­tes liht­sam, kui lap­si tree­ni­da: „Lap­se­va­ne­mad jäl­gi­vad hoo­le­ga, mi­da ja kui­das teen, kui­das las­te­ga käi­tun ja rää­gin. Õn­neks on meil dist­sip­liin pai­gas, lap­se­va­ne­mad ei to­hi män­gu sek­ku­da, kui ta­ha­vad män­gu vaa­da­ta, pea­vad ole­ma tri­büü­ni­del. Meie lap­se­va­ne­mad on vä­ga mõist­va suh­tu­mi­se­ga.”

Ta li­sas, et kee­ru­li­ne on ka las­teaia­las­te­ga, kel­lest igaüks on omaette isik­sus, igal omad niiöel­da nu­pud, mi­da peab va­ju­ta­ma, et saa­da tu­le­must.

Koo­li au­la po­le spor­ti­mis­koht
Raa­si­ku jalg­pal­li­hu­vi­lis­te üks suur unis­tus hak­kab täi­tu­ma, pea­gi val­mib spor­di­hoo­ne. Siia­ni on tul­nud tal­vel tree­ni­da koo­li au­las, um­bes aas­ta ta­ga­si re­no­vee­ri­ti lap­se­va­ne­ma­te abil Raa­si­ku Elekt­ri spor­di­saal.
Järg­mi­ne suu­rem unis­tus on staa­dio­ni täius­ta­mi­ne: „Val­la aren­gu­ka­vas võiks ol­la, et staa­dio­ni­le saaks pea­le tõm­ma­ta hal­li, et män­gi­da saaks ko­gu aas­ta. Ta­ha­me sel­le ni­mel tööd ja vae­va nä­ha.”

Üheks suu­ri­maks sam­muks vo­li­ko­gus peab ta vä­he­kind­lus­ta­tud pe­re­de las­te hu­vi­ha­ri­du­se hü­vi­ti­se keh­tes­ta­mist: „Mul on hea meel, et vo­li­ko­gu muu­tis toi­me­tu­le­ku­pii­ri – hü­vi­tist saab nüüd taot­le­da, kui pe­re sis­se­tu­lek on ku­ni 500 eu­rot pe­re­liik­me koh­ta. Se­ni oli piir 300 eu­rot. Tean, et ka vei­di suu­re­ma sis­se­tu­le­ku­ga pe­re­del ei jää sa­ge­li ra­ha üle, et last tren­ni või hu­vi­rin­gi pan­na.”

Kui sport kõr­va­le jät­ta, on Re­ne Lill Raa­si­ku elu­ga ra­hul: „Pal­jud noo­red lä­he­vad lin­na, ela­vad seal mõ­ned aas­tad ja tu­le­vad siis ta­ga­si. Mit­u sõpra on mi­nult uu­ri­nud, kas Raa­si­kul või ümb­ru­ses on pak­ku­da ma­ju või kor­te­reid. Saan rõõ­mu­ga vas­ta­ta, et töös on mit­med uu­sa­ren­du­sed. Kool, las­teaed, tran­sport, hu­vi­rin­gid – kõik, mis eluks va­ja­lik, on te­ge­li­kult Raa­si­kul ju ole­mas.”