Jalg­pal­lur ja tree­ner RE­NE LILL: „Raa­si­ku staa­dion va­jaks aas­ta­ring­seks ka­su­ta­mi­seks kat­te­hal­li.”

Esi­mest koos­sei­su Raa­si­ku vo­li­ko­gus olev RE­NE LILL rõõ­mus­tab, et jalg­pal­lik­lu­bi Jo­ker on te­ki­ta­nud lu­me­pal­lie­fek­ti – hu­vi tren­ni vas­tu on nii suur, et sü­gi­sel tu­leb ava­da uus, kuues tren­nig­rupp.

Raa­si­ku ale­vi­ku ela­nik Re­ne Lill on pü­hen­du­nud jalg­pal­li­le. Ko­duk­lu­bi Jo­ke­ri ning hil­jem ka Flo­ra kas­van­di­ku­na män­gib ta nüüd Jo­ke­ri esin­dus­mees­kon­nas ning li­gi 2 aas­tat on tree­ni­nud Jo­ke­ri noo­ri. Pea igal õh­tul tree­nib ta ise või õpe­tab noo­ri, nä­da­la­va­he­tu­se­ti on võist­lu­sed, põ­hi­tööd teeb Tal­lin­nas elekt­ri­süs­tee­mi­de pai­gal­da­ja­na. Ala­tes mul­lu ok­toob­rist on ta Raa­si­ku val­la­vo­li­ko­gu lii­ge ning re­vis­jo­ni­ko­mis­jo­ni asee­si­mees. Ti­he tren­nig­raa­fi­k vo­li­ko­gu­tööd veel se­ga­ma po­le ha­ka­nud. Re­ne Lill sõ­nas, et vo­li­ko­gus on uus ja hu­vi­tav ning ta teeb val­las rõõ­mu­ga kuul­da­va­maks spor­di­hu­vi­lis­te hää­le.

Ta kan­di­dee­ris vo­li­ko­gus­se va­li­mis­lii­du Ko­du­ko­ha Eest ni­me­kir­jas. Ta lau­sus, et ot­sust ei tul­nud kaua vaa­gi­da – va­li­mis­tel kut­sus te­da osa­le­ma Jo­ke­ri pro­jek­ti­kir­ju­ta­ja ja lap­se­va­nem Maar­ja Si­kut.

„Leid­sin, et po­le mi­da­gi kao­ta­da, tu­leb min­na ja proo­vi­da, kas saab mi­da­gi ära te­ha. Mind ajen­das ka see, et vo­li­ko­gus on Raa­si­ku pool ol­nud ala­ti Aru­kü­la kõrval vä­he­mu­ses. Ka spor­di­te­gi­jaid po­le vo­li­ko­gus se­ni eriti ol­nud. See, et vo­li­ko­gus­se sis­se sain, oli pi­gem suur ül­la­tus,” rää­kis Re­ne Lill.

Soov tur­va­li­selt lii­ku­da ja spor­ti­da
Va­li­mis­pe­rioo­dil jäid tal enim kõr­vu ko­ha­li­ke ela­ni­ke prak­ti­li­sed soo­vid: „Ku­na suht­len eel­kõi­ge spor­di­ring­kon­da­de­ga, uu­ri­ti mi­nult, mil­lal saab val­mis Raa­si­ku kerg­liik­lus­tee, spor­di­hoo­ne, mil­lal tu­leb kerg­liik­lus­tee Aru­kü­la ja Raa­si­ku va­he­le, kui­das pa­ran­da­da tä­na­va­val­gus­tust. Mit­u neist pro­jek­ti­dest on nüüd­seks ju­ba val­mi­mas, tu­leb mõel­da, mi­da eda­si.”

Jalg­pall on te­ma sõ­nul prae­gu Raa­si­kul po­pu­laar­su­se ti­pu lä­he­dal. Kui ta paar aas­tat ta­ga­si tree­ne­ri­tööd alus­tas, oli Jo­ke­ril 2 grup­pi, nüüd 5, ala­tes sü­gi­sest 6. Uus grupp on plaa­nis ava­da noo­re­ma­te­le las­te­le, sest ai­na tu­leb lap­se­va­ne­maid 4-5aas­tas­te­ga, ke­da soo­vi­tak­se tren­ni pan­na. Tree­ner aga ei soo­vi grup­pi lii­ga suu­reks aja­da, 16 on pa­ras, et jõuaks kõi­gi­ga ka per­so­naal­selt te­ge­le­da. Kui Jo­ke­ri pisemad män­gi­jad on 4-5aas­ta­sed, siis va­ni­mad on rah­va­lii­ga män­gi­jad, kel­le va­nus on jõud­nud pen­sio­niik­ka. Ai­nus grupp, mis tä­na­vu hooa­jal ära jäi, oli täis­kas­va­nud nai­sed.

Kü­si­mu­se­le, mis teeb väi­ke­ses ale­vi­kus ühe spor­dia­la nii po­pu­laar­seks, vas­tab Re­ne Lill, et lu­me­pal­lie­fekt. Lap­sed tu­le­vad tren­nist, rää­gi­vad sõp­ra­de­le ja va­ne­ma­te­le, et nei­le meel­dib. Lap­se­va­ne­mad näe­vad, et tren­nil on tu­le­mu­si, süs­teem toi­mib. Kõik või­ma­lu­sed on ole­mas, klu­bil lä­heb häs­ti, on hea staa­dion, kor­ra­lik va­rus­tus, head tree­ne­rid.

Re­ne Lill tõ­des, et kui on pal­ju spor­dia­la­sid, on küll va­li­ku­või­ma­lust, kuid tip­pu jõu­da pal­ju ras­kem: „Me ei saa eel­da­da, et las­teaia­laps jääb­ki jalg­pal­li män­gi­ma, kuid vä­he­malt ole­me loo­nud põh­ja, et ta oleks lii­ku­mist ar­mas­tav ini­me­ne. Üt­len ka oma noor­te­le, et kui jak­sa­te, min­ge ja teh­ke tei­si ala­sid, peaa­si, et jalg­pal­lit­ren­ni se­ga­ma ei hak­kaks.”

Re­ne Lill hak­kas jalg­pal­li män­gi­ma Raa­si­kul 2. klas­sis: „Va­hel tu­li mui­du­gi het­ki, kui enam nii vä­ga ei viit­si­nud, põ­ne­vust hak­ka­sid pak­ku­ma ar­vu­ti­män­gud. Õn­neks oli too­na­ne tree­ner, Jo­ke­ri klu­bi ris­tii­sa, Rai­vo Va­ga ehk Jok­ker vä­ga jär­je­kin­del. Mä­le­tan, kui ta tu­li mul­le kord ko­ju jä­re­le. Peit­sin end voo­di al­la, kuid ta ti­ris mu sealt väl­ja, pa­ni au­tos­se ja viis tren­ni.”

Too­na pol­nud Raa­si­kul veel kor­ra­lik­ku staa­dio­nit, Rai­vo Va­ga käis vi­ka­ti­ga mu­ru niit­mas, et noo­red saak­sid män­gi­da.

Kui Re­ne Lill oli 18-19aas­ta­ne, läks ta Jo­ke­rist Tal­lin­nas­se Flo­ras­se. Ta sõ­nas, et tu­le­mu­sed pol­nud seal keh­vad, kuid või­ma­lu­sed rik­kus vi­gas­tus: „Taas­tu­mi­ne võt­tis ae­ga kaks aas­tat. Aas­ta ei saa­nud õie­ti kõn­di­da­gi, käi­sin ars­ti­de juu­res, kes üri­ta­sid aru saa­da, mis mul vi­ga on. Kui jalg lõ­puks ter­veks sai, oli psüh­ho­loo­gi­li­selt vä­ga ras­ke mo­ti­vat­sioo­ni lei­da ja ta­ga­si tul­la.”

Ku­na tal olid kõrg­koo­lis kä­sil ke­ha­kul­tuu­ri ba­ka­lau­reu­seõ­pin­gud, hak­kas ot­si­ma, kust saa­da tree­ne­ri­ko­ge­must. Too­na tree­nis Raa­si­kul tüd­ru­kuid Krist­jan Lem­berg, kes ko­lis ära, te­ma grupp sai mul­le. Hil­jem võt­si­me koos And­re Il­ve­se­ga las­teaiag­ru­pi, sel­leks ajaks oli mul ju­ba tree­ne­ri B-ka­te­goo­ria lit­sents. See­jä­rel tu­lid meie käe al­la ka va­ne­mad poi­sid.

Ise män­gi­da on Re­ne Lil­le ar­va­tes liht­sam, kui lap­si tree­ni­da: „Lap­se­va­ne­mad jäl­gi­vad hoo­le­ga, mi­da ja kui­das teen, kui­das las­te­ga käi­tun ja rää­gin. Õn­neks on meil dist­sip­liin pai­gas, lap­se­va­ne­mad ei to­hi män­gu sek­ku­da, kui ta­ha­vad män­gu vaa­da­ta, pea­vad ole­ma tri­büü­ni­del. Meie lap­se­va­ne­mad on vä­ga mõist­va suh­tu­mi­se­ga.”

Ta li­sas, et kee­ru­li­ne on ka las­teaia­las­te­ga, kel­lest igaüks on omaette isik­sus, igal omad niiöel­da nu­pud, mi­da peab va­ju­ta­ma, et saa­da tu­le­must.

Koo­li au­la po­le spor­ti­mis­koht
Raa­si­ku jalg­pal­li­hu­vi­lis­te üks suur unis­tus hak­kab täi­tu­ma, pea­gi val­mib spor­di­hoo­ne. Siia­ni on tul­nud tal­vel tree­ni­da koo­li au­las, um­bes aas­ta ta­ga­si re­no­vee­ri­ti lap­se­va­ne­ma­te abil Raa­si­ku Elekt­ri spor­di­saal.
Järg­mi­ne suu­rem unis­tus on staa­dio­ni täius­ta­mi­ne: „Val­la aren­gu­ka­vas võiks ol­la, et staa­dio­ni­le saaks pea­le tõm­ma­ta hal­li, et män­gi­da saaks ko­gu aas­ta. Ta­ha­me sel­le ni­mel tööd ja vae­va nä­ha.”

Üheks suu­ri­maks sam­muks vo­li­ko­gus peab ta vä­he­kind­lus­ta­tud pe­re­de las­te hu­vi­ha­ri­du­se hü­vi­ti­se keh­tes­ta­mist: „Mul on hea meel, et vo­li­ko­gu muu­tis toi­me­tu­le­ku­pii­ri – hü­vi­tist saab nüüd taot­le­da, kui pe­re sis­se­tu­lek on ku­ni 500 eu­rot pe­re­liik­me koh­ta. Se­ni oli piir 300 eu­rot. Tean, et ka vei­di suu­re­ma sis­se­tu­le­ku­ga pe­re­del ei jää sa­ge­li ra­ha üle, et last tren­ni või hu­vi­rin­gi pan­na.”

Kui sport kõr­va­le jät­ta, on Re­ne Lill Raa­si­ku elu­ga ra­hul: „Pal­jud noo­red lä­he­vad lin­na, ela­vad seal mõ­ned aas­tad ja tu­le­vad siis ta­ga­si. Mit­u sõpra on mi­nult uu­ri­nud, kas Raa­si­kul või ümb­ru­ses on pak­ku­da ma­ju või kor­te­reid. Saan rõõ­mu­ga vas­ta­ta, et töös on mit­med uu­sa­ren­du­sed. Kool, las­teaed, tran­sport, hu­vi­rin­gid – kõik, mis eluks va­ja­lik, on te­ge­li­kult Raa­si­kul ju ole­mas.”