
20aastane veemotosportlane Sanna Aaslav-Kaasik Kahala külast sepistas üllatusvõidu maailmameistrivõistluste avaetapil Itaalias Borettos.
Juuni keskel peetud kaalukale võistlusele läks Sanna Aaslav-Kaasik vaid ühe koduse treeningvõistluse järel. Konkurents klassis F-125, kus Kuusalu keskkooli lõpetanud neiu sai möödunud aasta maailmameistrivõistlustel onu Erik Aaslav-Kaasiku järel teise koha, on tihe ja harjumist nõudis ka jõevee vooluga kohanemine: „Paadi kiirus oli väga hea, ajasõidus ei hakanud üleliia pingutama, sõitsin oma rütmis. Kui sain teada, et võistkonnakaaslane Marek Peeba oli olnud pisut kiirem, läksin tegin veel ühe ringi ja sain ajasõidu parimaks.”
Avasõidus eksis eestlanna pöördel sõidusuuna valikul ja kohtunik tühistas tema tulemuse: „Edenesin teisel kohal, kui mu ees olnud paat kurvis sisse kantis ehk järsult pööras, järgmisel ringil juhtus sama asi minuga. Adrenaliin oli kõrgel, ma ei osanud emotsioone juhtida.”
Teises sõidus paadirivis viimasena, kolmeteistkümnendana ja liidrist 30 meetri kaugusel startinud eestlanna tõusis tänu nobedale lähtele etteotsa ja peagi kolmandale kohale. Lõpuringi viimasel pöördel, kus ta avasõidus oli teinud vea, möödus ta kahest konkurendist, asus liidriks ja finišeeris võitjana: „Tõusta võistluse kõige noorema osalejana ja ainsa naisena viimaselt kohalt esimeseks oli üks mu elu emotsionaalsemaid hetki. Kiirus oli päris suur, ma ei lasknud gaasikangi peaaegu hetkekski lahti. Kaldale jõudes lõin käega paadi pihta, patsutasin endale õlale ja ütlesin isale: „Tunnen, et olen tubli tüdruk!””
Esimese sõidu katkestas lõviosa konkurente, seega oli eestlannal võimalus napsata üldvõit. Ta ei andnud kolmandas kihutamises rivaalidele sõnaõigust, tasuks nii sõidu kui ka etapi esikoht.
Peagi jätan poisid seljataha!
Sanna Aaslav-Kaasik meenutas, kuidas võistlustel isaga kaasas käies mangus juba kuue-seitsmeaastasena: „Mina tahan ka sõita!”
Tüdruku huvi suurenes tasapisi ja kümneaastasena istus ta noortepaati: „Esimeste sõitude järel olin kindel, et tahan selle spordialaga tegeleda.”
Ülle Aaslav-Kaasik pooldas tütre valikut: „Veider oleks olnud hakata Sannat keelama, isa jälgedes veemotospordiga tegelemine oli loomulik samm.”
Mis sellest, et tüdruk jäi alguses poistele jalgu, kes polnud rahul, et teda lubati nendega koos võistlema: „Sisendasin endale, et peagi jätan poisid seljataha!”
Ülle Aaslav-Kaasiku sõnul sõitis tütar noorteklassis ettevaatlikult ja kulus tükk aega, enne kui ta end paadis kindlamini tundis: „Võistlustel tuleb ikka aeg-ajalt ette ohtlikke manöövreid, aga ma pole kunagi tundnud hirmu, et ta võib kihutada hulljulgelt.”
Eesti paremikku kuulunud Uku Aaslav-Kaasik sattus ligi paarkümmend aastat tagasi Harku järvel võisteldes avariisse, konkurendi paat sõitis tema paadile tagant otsa. Abikaasa meenutas: „Uku sai sisemisi vigastusi, õnneks selgroog jäi terveks. Õnnetus pani teda kaaluma, mis paadil edaspidi võistelda. Seejärel läks ta klassi F-500, mis on turvalisem, küll mitte lihtsam. Uku nooremal vennal Lembitul juhtus hiljem hullem õnnetus Saksamaal ja ta viibis kaua haiglas.”
Sport nõuab neiult hoolsat keskendumist ja rahulikku suhtumist nii paadi ettevalmistuses kui ka võistlustel: „Olen üsna kannatamatu iseloomuga, tahan kogu aeg proovida eri asju. Tehnikaspordiga tegeledes olen muutunud rahulikumaks, ma ei põhjusta tüli ega dramatiseeri üle, kui sõit on läinud halvasti. Pole hullu, järgmisel päeval sõidan paremini! Mõtlen mehaanikutega kaasa, kuidas saada paati paremaks. Kui istuda paati algajana, siis ju ei tea, mis häält mootor eri pööretel teeb, millal on temperatuur kõrge või madal. Olen seda aasta-aastalt paremini tundma õppinud. Minu ülesanne on jälgida sõidu ajal temperatuuri, pöördeid ja survet, et lõpuni tulla.”
Uku Aaslav-Kaasik tõstis esile tütre õppimisvõimet: „Varem elas Sanna ebaõnnestumisi valusalt üle. Kodus olime vahel nagu itaalia perekond, kus rääkimise ajal vehitakse kätega. Riskidega kaasneva oleme omavahel selgeks arutanud. Võidelda tuleb, aga otsustada tuleb kaalutletult ja liigset riski vältida. Kordan talle põhiasju enne starti. Sanna tunnetab ohtu hästi, vajadusel vähendab paadi kiirust. Tema noortepaat muutus päris armiliseks, sai arvukalt lopse.”
Võidusõitja hoiab pea külmana
Kevadel lõpetas Sanna Aaslav-Kaasik teenistuse kaitseväe vahipataljonis: „See hoidis kehalist vormi ja oli tervikuna vahva kogemus. Käin sageli matkamas, ujumas ja liigun kodukandi metsas. Kooli ajal tegelesin ka kergejõustikuga, kuni veemotosport võttis suviti suurema osa ajast. Arvuti ees istun ja sotsiaalmeedias suhtlen vähe, telerit vaatan harva.”
90aastane Lembit Aaslav-Kaasik, aastatel 1957-2005 veemotospordiga tegelenud spordiala Grand Old Man, toetab pojatütre püüdlusi pere pika- ajalise traditsiooni hoidjana ja edasiviijana: „Sanna on kange sõitja. Ka julgust jagub, nooremas eas on seda rohkem. Tean, mida see spordiala naiselt nõuab. Minu abikaasa Maie tuli 1960. aastatel viis korda Nõukogude Liidu meistriks, mis tol ajal oli suur saavutus, sest välismaale võistlema ei saanud minna.”
Sanna Aaslav-Kaasik tahab tõusta nii kõrgele tasemele kui võimalik: „Isa võistlemine jäi tahaplaanile, kui otsustasime panustada minu sportlikele püüdlustele. Olen samm-sammult kõrgemale roninud. Tiimis on vajalik ka ema, kes on samuti jätnud sinnapaika enda hobi, koerterakendiga kelguspordi, kus ta tuli neli aastat tagasi maailmameistriks.”
Ema käib võistlustel kaasas ja toetab tütart, nagu oskab: „Sannal on rohkesti energiat, mis ilmselt kiirusliku tehnikaspordialaga tegelejale tuleb kasuks. Sõidu ajal hoiab ta pea külmana ja kontrollib emotsioone.”
Uku Aaslav-Kaasik, kelle laeks jäi maailmameistrivõistluste pronksmedal klassis F-500, naljatles: „Olen abikaasast juba maha jäänud. Noritakse, et isegi koerad on maailmameistrid!”