Isa ees­ku­ju mee­li­tas Ka­ha­la tüd­ru­ku vee­mo­tos­por­ti

20aas­ta­ne vee­mo­tos­port­la­ne San­na Aas­lav-Kaa­sik Ka­ha­la kü­last se­pis­tas ül­la­tus­või­du maail­ma­meist­ri­võist­lus­te avae­ta­pil Itaa­lias Bo­ret­tos.

Juu­ni kes­kel pee­tud kaa­lu­ka­le võist­lu­se­le läks San­na Aas­lav-Kaa­sik vaid ühe ko­du­se tree­ning­võist­lu­se jä­rel. Kon­ku­rents klas­sis F-125, kus Kuu­sa­lu kesk­koo­li lõ­pe­ta­nud neiu sai möö­du­nud aas­ta maail­ma­meist­ri­võist­lus­tel onu Erik Aaslav-Kaasiku järel teise koha, on ti­he ja har­ju­mist nõu­dis ka jõe­vee voo­lu­ga ko­ha­ne­mi­ne: „Paa­di kii­rus oli vä­ga hea, aja­sõi­dus ei ha­ka­nud üle­liia pin­gu­ta­ma, sõit­sin oma rüt­mis. Kui sain tea­da, et võist­kon­na­kaas­la­ne Ma­rek Pee­ba oli ol­nud pi­sut kii­rem, läk­sin te­gin veel ühe rin­gi ja sain aja­sõi­du pa­ri­maks.”

Ava­sõi­dus ek­sis eest­lan­na pöör­del sõi­du­suu­na va­li­kul ja koh­tu­nik tü­his­tas te­ma tu­le­mu­se: „Ede­ne­sin tei­sel ko­hal, kui mu ees ol­nud paat kur­vis sis­se kan­tis ehk jär­sult pöö­ras, järg­mi­sel rin­gil juh­tus sa­ma asi mi­nu­ga. Ad­re­na­liin oli kõr­gel, ma ei osa­nud emot­sioo­ne juh­ti­da.”

Tei­ses sõi­dus paa­di­ri­vis vii­ma­se­na, kol­me­teist­küm­nen­da­na ja liid­rist 30 meet­ri kau­gu­sel star­ti­nud eest­lan­na tõu­sis tä­nu no­be­da­le läh­te­le et­teot­sa ja pea­gi kol­man­da­le ko­ha­le. Lõ­pu­rin­gi vii­ma­sel pöör­del, kus ta ava­sõi­dus oli tei­nud vea, möö­dus ta ka­hest kon­ku­ren­dist, asus liid­riks ja fi­ni­šee­ris võit­ja­na: „Tõus­ta võist­lu­se kõi­ge noo­re­ma osa­le­ja­na ja ain­sa nai­se­na vii­ma­selt ko­halt esi­me­seks oli üks mu elu emot­sio­naal­se­maid het­ki. Kii­rus oli pä­ris suur, ma ei lask­nud gaasikangi peaae­gu het­keks­ki lah­ti. Kal­da­le jõu­des lõin käe­ga paa­di pih­ta, pat­su­ta­sin en­da­le õla­le ja üt­le­sin isa­le: „Tun­nen, et olen tub­li tüd­ruk!””

Esi­me­se sõi­du kat­kes­tas lõ­vio­sa kon­ku­ren­te, see­ga oli eest­lan­nal või­ma­lus nap­sa­ta üld­võit. Ta ei and­nud kol­man­das ki­hu­ta­mi­ses ri­vaa­li­de­le sõ­naõi­gust, ta­suks nii sõi­du kui ka eta­pi esi­koht.

Peagi jätan poisid seljataha! 
San­na Aas­lav-Kaa­sik mee­nu­tas, kui­das võist­lus­tel isa­ga kaa­sas käies man­gus ju­ba kuue-seits­meaas­ta­se­na: „Mi­na ta­han ka sõi­ta!”

Tüd­ru­ku hu­vi suu­re­nes ta­sa­pi­si ja küm­neaas­ta­se­na is­tus ta noor­te­paa­ti: „Esi­mes­te sõi­tu­de jä­rel olin kin­del, et ta­han sel­le spor­dia­la­ga te­ge­le­da.”

Ül­le Aas­lav-Kaa­sik pool­das tüt­re va­li­kut: „Vei­der oleks ol­nud ha­ka­ta San­nat kee­la­ma, isa jäl­ge­des vee­mo­tos­por­di­ga te­ge­le­mi­ne oli loo­mu­lik samm.”

Mis sel­lest, et tüd­ruk jäi al­gu­ses pois­te­le jal­gu, kes pol­nud ra­hul, et te­da lu­ba­ti nen­de­ga koos võist­le­ma: „Si­sen­da­sin en­da­le, et pea­gi jä­tan poi­sid sel­ja­ta­ha!”

Ül­le Aas­lav-Kaa­si­ku sõ­nul sõi­tis tü­tar noor­tek­las­sis et­te­vaat­li­kult ja ku­lus tükk ae­ga, en­ne kui ta end paa­dis kind­la­mi­ni tun­dis: „Võist­lus­tel tu­leb ik­ka aeg-ajalt et­te oht­lik­ke ma­nööv­reid, aga ma po­le ku­na­gi tund­nud hir­mu, et ta võib ki­hu­ta­da hull­jul­gelt.”

Ees­ti pa­re­mik­ku kuu­lu­nud Uku Aas­lav-Kaa­sik sat­tus li­gi paar­küm­mend aas­tat ta­ga­si Har­ku jär­vel võis­tel­des ava­riis­se, kon­ku­ren­di paat sõi­tis te­ma paa­di­le ta­gant ot­sa. Abi­kaa­sa mee­nu­tas: „Uku sai si­se­mi­si vi­gas­tu­si, õn­neks selg­roog jäi ter­veks. Õn­ne­tus pa­ni te­da kaa­lu­ma, mis paa­dil edas­pi­di võis­tel­da. See­jä­rel läks ta klas­si F-500, mis on tur­va­li­sem, küll mit­te liht­sam. Uku noo­re­mal ven­nal Lem­bi­tul juh­tus hil­jem hul­lem õn­ne­tus Sak­sa­maal ja ta vii­bis kaua haig­las.”

Sport nõuab neiult hool­sat kes­ken­du­mist ja ra­hu­lik­ku suh­tu­mist nii paa­di et­te­val­mis­tu­ses kui ka võist­lus­tel: „Olen üs­na kan­na­ta­ma­tu ise­loo­mu­ga, ta­han ko­gu aeg proo­vi­da eri as­ju. Teh­ni­kas­por­di­ga te­ge­le­des olen muu­tu­nud ra­hu­li­ku­maks, ma ei põh­jus­ta tü­li ega dra­ma­ti­see­ri üle, kui sõit on läi­nud hal­vas­ti. Po­le hul­lu, järg­mi­sel päe­val sõi­dan pa­re­mi­ni! Mõt­len me­haa­ni­ku­te­ga kaa­sa, kui­das saa­da paa­ti pa­re­maks. Kui is­tu­da paa­ti al­ga­ja­na, siis ju ei tea, mis häält moo­tor eri pöö­re­tel teeb, mil­lal on tem­pe­ra­tuur kõr­ge või ma­dal. Olen se­da aas­ta-aas­talt pa­re­mi­ni tund­ma õp­pi­nud. Mi­nu üle­san­ne on jäl­gi­da sõi­du ajal tem­pe­ra­tuu­ri, pöör­deid ja sur­vet, et lõ­pu­ni tul­la.”

Uku Aas­lav-Kaa­sik tõs­tis esi­le tüt­re õp­pi­mis­või­met: „Va­rem elas San­na ebaõn­nes­tu­mi­si va­lu­salt üle. Ko­dus oli­me va­hel na­gu itaa­lia pe­re­kond, kus rää­ki­mi­se ajal ve­hi­tak­se kä­te­ga. Ris­ki­de­ga kaas­ne­va ole­me oma­va­hel sel­geks aru­ta­nud. Või­del­da tu­leb, aga ot­sus­ta­da tu­leb kaa­lut­le­tult ja liig­set ris­ki väl­ti­da. Kor­dan tal­le põ­hias­ju en­ne star­ti. San­na tun­ne­tab ohtu häs­ti, va­ja­du­sel vä­hen­dab paa­di kii­rust. Te­ma noor­te­paat muu­tus pä­ris ar­mi­li­seks, sai ar­vu­kalt lop­se.”

Võidusõitja hoiab pea külmana
Ke­va­del lõ­pe­tas San­na Aas­lav-Kaa­sik tee­nis­tu­se kait­se­väe va­hi­pa­tal­jo­nis: „See hoi­dis ke­ha­list vor­mi ja oli ter­vi­ku­na vah­va ko­ge­mus. Käin sa­ge­li mat­ka­mas, uju­mas ja lii­gun ko­du­kan­di met­sas. Koo­li ajal te­ge­le­sin ka ker­ge­jõus­ti­ku­ga, ku­ni vee­mo­tos­port võt­tis su­vi­ti suu­re­ma osa ajast. Ar­vu­ti ees is­tun ja sot­siaal­mee­dias suht­len vä­he, te­le­rit vaa­tan har­va.”

90aas­ta­ne Lem­bit Aas­lav-Kaa­sik, aas­ta­tel 1957-2005 vee­mo­tos­por­di­ga te­ge­le­nud spor­dia­la Grand Old Man, toe­tab po­ja­tüt­re püüd­lu­si pe­re pi­ka- a­ja­li­se tra­dit­sioo­ni hoid­ja­na ja eda­si­vii­ja­na: „San­na on kan­ge sõit­ja. Ka jul­gust ja­gub, noo­re­mas eas on se­da roh­kem. Tean, mi­da see spor­dia­la nai­selt nõuab. Mi­nu abi­kaa­sa Maie tu­li 1960. aas­ta­tel viis kor­da Nõu­ko­gu­de Lii­du meist­riks, mis tol ajal oli suur saa­vu­tus, sest vä­lis­maa­le võist­le­ma ei saa­nud min­na.”

San­na Aas­lav-Kaa­sik ta­hab tõus­ta nii kõr­ge­le ta­se­me­le kui või­ma­lik: „Isa võist­le­mi­ne jäi ta­hap­laa­ni­le, kui ot­sus­ta­si­me pa­nus­ta­da mi­nu sport­li­ke­le püüd­lus­te­le. Olen samm-sam­mult kõr­ge­ma­le ro­ni­nud. Tii­mis on va­ja­lik ka ema, kes on sa­mu­ti jät­nud sin­na­pai­ka en­da ho­bi, koer­te­ra­ken­di­ga kel­gus­por­di, kus ta tu­li ne­li aas­tat ta­ga­si maail­ma­meist­riks.”

Ema käib võist­lus­tel kaa­sas ja toe­tab tü­tart, na­gu os­kab: „San­nal on roh­kes­ti ener­giat, mis ilm­selt kii­rus­li­ku teh­ni­kas­por­dia­la­ga te­ge­le­ja­le tu­leb ka­suks. Sõi­du ajal hoiab ta pea kül­ma­na ja kont­rol­lib emot­sioo­ne.”

Uku Aas­lav-Kaa­sik, kel­le laeks jäi maail­ma­meist­ri­võist­lus­te pronks­me­dal klas­sis F-500, nal­jat­les: „Olen abi­kaa­sast ju­ba ma­ha jää­nud. No­ri­tak­se, et ise­gi koe­rad on maail­ma­meist­rid!”