Hobu­se­tal­list kat­la­ma­jaks, kat­la­ma­jast tu­rup­lat­siks

94
Aastakümneid Kehras tallimehe ametit pidanud JUHAN ARU täkuga hobusetalli juures.

AN­NE ORUAAS

Veeb­rua­ri kesk­pai­ku sai Sõ­nu­mi­too­jast lu­ge­da, et Keh­ra va­na kat­la­ma­ja lam­mu­ta­tak­se ja ase­me­le tu­leb turg.

Jutt käib va­nast kat­la­ma­jast, mis val­mis 1994. aas­ta al­gul. Sel­lest möö­du­nud aja­ga on loo­mu­li­kult mee­lest läi­nud, pal­jud ini­me­sed po­le näi­nud­ki, et sel­le sa­ma ko­ha peal, õi­ge­mi­ni kat­la­ma­ja sees on tsaa­riaeg­ne ho­bu­se­tall, mil­le müü­ri­de­le kat­la­ma­ja olu­de sun­nil ehi­ta­ti.

Ho­bu­se­tall ehi­ta­ti üle sa­jan­di ta­ga­si
Ho­bu­se­tal­li täp­ne ehi­tu­saeg po­le tea­da, aga tõe­näo­li­selt on see ehi­ta­tud 20. sa­jan­di esi­mes­tel aas­ta­tel. Keh­ra mõi­sa pä­ri­ja Ma­rie von Ul­rich (1863–1926) an­dis mõi­sa sa­jan­di al­gul ren­di­le mõis­ni­kest koos­ne­nud Ees­ti­maa Põl­lu­ma­jan­du­se Selt­si­le, mil­le lii­ge oli ka näi­teks Ani­ja mõis­nik von Wahl. Selts sai mõi­sa oma­ni­kuks 1914. aas­tal, tin­gi­mu­se­ga maks­ta en­di­se­le oma­ni­ku­le 8500 rub­la aas­tas ja prei­li võis jää­da mõi­sa ela­ma oma elu­päe­va­de lõ­pu­ni.

Selts soo­vis Keh­ra mõi­sast te­ha näi­dis- ja kat­se­ma­jan­di, mil­le­ga ka ko­he hoog­salt alus­ta­ti. Ker­ki­sid uued esin­dus­li­kud maa­ki­vist toot­mis­hoo­ned, te­gel­di tai­me­de sor­dia­re­tu­se­ga, ka­vas oli ra­ja­da põl­lu­ma­jan­dus­lik õp­pea­su­tus, mil­le ehi­tu­se­ga tei­sel pool jõ­ge ka alus­ta­ti, kuid Esi­me­se il­ma­sõ­ja ajal jäi kat­ki ja ehi­ta­ma­ta see jäi­gi. Ees­ti riik ei võt­nud maa­re­for­mi­ga selt­silt mõi­sa ära en­ne, kui al­les 1926. aas­tal pä­rast Ma­rie von Ul­ric­hi sur­ma ja asu­tas selt­si loo­du baa­sil Keh­ras­se rii­gi­mõi­sa. Põ­hi­mõt­te­li­selt jät­kus te­ge­vus nii na­gu en­ne, va­he­tus vaid oma­nik, te­gel­di eda­si nii tai­me­de sor­dia­re­tu­se kui loo­ma­de are­tu­se­ga. Keh­ra muu­seu­mis on tä­nu Ants Miid­la­le säi­li­nud sel­lest ajast 17 näi­tus­te dip­lo­mit.

Nõu­ko­gu­de ajal sai rii­gi­mõi­sast sov­hoos, kus jät­kus ka kõik esial­gu va­na­vii­si. Kui­gi Keh­rast sai üs­na pea töö­li­sa­lev, olid ke­set ale­vit leh­ma­laut ja ho­bu­se­tall.

Pae­ki­vist ho­bu­se­tall oli üks esi­me­si 20. sa­jan­di al­gul val­mi­nud hoo­neid, mil­le mõis­ni­ke selts ehi­tas. Mil­li­ne see tall oli, kui seal veel ho­bu­seid pee­ti? Vei­di saan ma tu­gi­ne­da oma mä­lu­le, mis hak­kab pea­le 1950. aas­ta­te tei­sest poo­lest. Kas­va­sin üles tol­leaeg­ses sov­hoo­si kon­to­ri ma­jas ehk siis mõi­sa va­lit­se­ja­ma­jas ning ku­na me õe­ga las­teaias ei käi­nud, siis olid nii ho­bu­se­tall kui leh­ma­laut meie iga­päe­va­ne män­gu­maa.

Rii­gi­mõi­sa aeg­se­telt fo­to­delt on nä­ha, et hoo­ne oli val­geks lub­ja­tud ja nii oli see ka sov­hoo­si ajal. Ki­vi­hoo­ne vas­tas här­ras­te­ma­ja poo­l oli sa­ma pikk puust va­ri­ka­tus tõl­da­de, vank­ri­te, at­ra­de ja muu sel­li­se hoid­mi­seks. Neid ühen­das oma­va­hel hein­te hoid­la, kok­ku moo­dus­tus U-ku­ju­li­ne hoo­ne, mil­le si­se­hoov oli kae­tud ki­vi­sil­lu­ti­se­ga. Nii ei läi­nud hoov po­ri­seks, kui ho­bu­sed seal pi­de­valt peal tram­pi­sid ja üht-teist ka ma­ha poe­ta­sid. Sis­se­käi­gu ees oli kõr­ge vä­rav, mis öö­seks lu­kus­ta­ti.

Ko­he ho­bu­se­tal­li kõr­val sei­sab se­pi­ko­da, kus ho­bu­seid rau­ta­ti. Se­pi­ko­ja ees asus üks nel­jast jä­me­dast pos­tist ja ka­hest laiast rih­mast koos­ne­nud kaa­der­värk, mil­lest kah­juks po­le leid­nud üht­ki fo­tot. Pos­tid olid ot­sa­pi­di maas­se tao­tud nii, et moo­dus­tus ho­bu­se ke­re suu­ru­ne rist­kü­li­ku­ku­ju­li­ne ala, rih­mad olid kin­ni­ta­tud jä­me­da­te raud­konk­su­de­ga ja käi­sid ära. Ho­bu­ne ae­ti pos­ti­de va­he­le ning tõm­ma­ti kaks rih­ma kõ­hu alt lä­bi. Nii oli loom pai­ga­le fik­see­ri­tud ja sepp võis ra­hus te­ma kab­ja kal­lal toi­me­ta­da. See sea­del­dis oli täies töö­kor­ras veel 1960. aas­ta­te al­gul, kui sov­hoo­sis oli ka töö­ho­bu­seid. Kui pa­ras­ja­gu ho­bust ei rau­ta­tud, oli las­tel nen­de rih­ma­de peal to­re kii­ku­da.

Ho­bu­se­tal­lis olid lat­rid paa­ri­küm­ne­le ho­bu­se­le. Kõik lat­rid olid va­rus­ta­tud ho­bu­se ni­me­sil­di­ga. Osa neist lat­ri­test olid lah­ti­sed, osa nä­gid puu­ri moo­di väl­ja. Ho­bus­tel olid ilu­sad ni­med, lap­se­na tund­sin ma kõi­ki sov­hoo­si ho­bu­seid ni­me- ja nä­gu­pi­di. Prae­gu mee­nu­vad sel­li­sed ni­med na­gu He­pu, Ur­ban ja Ul­jas. Tal­li uks oli vä­ra­va poolt vaa­da­tes ta­gu­mi­ses ot­sas. Sis­se­käi­gu vas­tas asus suur puust joo­gi­tünn, mil­le ser­vad olid sa­ki­li­seks nä­ri­tud. Las­te­le too­ni­tas tal­li­mees pi­de­valt, et tün­nis ei to­hi sol­ber­da­da, ho­bus­te joo­gi­ve­si peab ole­ma ab­so­luut­selt pu­has. Ei toh­ti­nud näp­pu­gi sis­se pan­na. Tal­vel olid ho­bu­sed öö­si­ti tal­lis, su­vel aga kop­lis, mis asus ko­he tal­li ta­ga ehk siis seal, kus prae­gu on poed ja nen­de va­he­li­ne par­ki­misp­lats.

Pik­ka ae­ga, 32 aas­tat, pi­das tal­li­me­he ame­tit Joann Aru ehk Aru Ju­han (1898–1984). Te­ma mä­les­tu­sed elust ja tööst Keh­ras pa­ni 1972. aas­tal kir­ja aja­loo­la­ne Ju­lius Põld­mäe, kes on koos­ta­nud nii Keh­ra sov­hoo­si kui Ani­ja val­la aja­loo. Ju­han oli sün­di­nud Põlt­sa­maa ki­hel­kon­nas ta­lu­pe­res ja hak­kas ju­ba 13-14aas­ta­selt en­da­le ise lei­ba tee­ni­ma. En­ne Keh­ras­se tu­le­kut töö­tas ta pi­ke­mat ae­ga San­gas­te rii­gi­mõi­sas. Sealt tu­lid nad koos Alek­san­der Puls­ti­ga (1886–1964) Keh­ras­se. Alek­san­der Pulst hak­kas töö­le rii­gi­mõi­sa va­lit­se­ja­na ja Aru Ju­han tal­li­me­he­na. Ta kõ­ne­les, et 1930. aas­ta­te al­gul os­te­ti Täht­ve­re rii­gi­mõi­sast esi­me­ne tõu­täkk, kel­le ni­mi oli Mad­rid. Hil­jem oli tal­lis kaks, va­hel ise­gi kolm tõu­täk­ku ja nen­de­ga paa­ri­ta­ti li­saks mõi­sa ho­bus­te­le ka üm­ber­kaud­se­te ta­lu­pi­da­ja­te ho­bu­seid. Ole­vat ol­nud plaan asu­ta­da Keh­ras­se riik­lik ho­bu­se­kas­van­du­se osa­kond, Root­sist os­te­ti kaks ar­den­ni tõu­gu noort mä­ra, kel­le ni­med olid Ma­rie ja Sel­ma.

1960. aas­ta­te kesk­pai­gaks olid ma­si­nad põl­lu­ma­jan­du­ses ho­bu­sed väl­ja va­he­ta­nud ja neid pol­nud enam va­ja. Nii jäi Keh­ra ho­bu­se­tal­li jär­jest vä­hem ho­bu­seid, ku­ni lõ­puks oli­gi tü­hi. Sov­hoos ka­su­tas hoo­net pa­ni­pai­ga­na, pui­dust osa lam­mu­ta­ti. Pä­rast sov­hoo­si lik­vi­dee­ri­mist jäi hoo­ne tüh­jalt seis­ma.

Kui­das sai ho­bu­se­tal­list kat­la­ma­ja?
1993. aas­ta 1. märt­sil kuu­lu­ta­ti väl­ja Keh­ra te­ha­se pank­rot, te­has sei­sis. Su­vel val­lan­da­ti 500 ini­mest. Sel­lest kee­ru­li­sest ajast on või­ma­lik pi­ke­malt lu­ge­da tol­leaeg­se ale­vi­va­ne­ma Jü­ri Lill­soo kir­ju­tist raa­ma­tus „Keh­ra lood“. Li­saks töö­puu­du­se­le äh­var­das Keh­ra ini­me­si ka järg­mi­sel tal­vel kül­ma kät­te jää­mi­ne. Se­ni oli te­ha­se kat­la­ma­ja edu­kalt küt­nud ko­gu Keh­ra ale­vit, te­ha­sest tu­li ka va­na asu­la elek­ter, reo­vett pu­has­tas te­ha­se bio­pu­has­ti. Nen­de töös hoid­mi­ne oli ale­vi­le ko­hu­ta­valt kal­lis.

Hä­das tu­li Keh­ra­le ap­pi tol­leaeg­ne ener­gee­ti­ka­mi­nis­ter, vä­li­seest­la­ne Ar­vo Nii­ten­berg (1934–2003). Ai­nus la­hen­dus oli uue kat­la­ma­ja ehi­ta­mi­ne, kuid sel­leks pol­nud ra­ha. Ees­ti rii­gilt abi ei saa­nud, lae­nu an­dis üks Lon­do­ni pank. Lae­nu tin­gi­mus oli aga see, et han­kel ei toh­ti­nud osa­le­da Ees­ti fir­mad. Sa­mu­ti ei toh­ti­nud uue kat­la­ma­ja võim­sus üle­ta­da va­rem te­ha­sest saa­dud soo­ja hul­ka. Kü­tu­seks va­li­ti hak­ke­puit, sest sel­le­ga va­rus­ta­mi­ne tun­dus tol het­kel kõi­ge kind­lam. Kiiu-Keh­ra gaa­sit­ras­si ehi­tus oli poo­le­li ja Ve­ne­maalt ve­del­kü­tu­se saa­mi­se­ga oli ka na­gu oli. Kat­la­ma­ja ehi­tu­se han­ke või­tis Taa­ni fir­ma Fin­ro­se, kes lu­bas kat­la­ma­ja val­mis ehi­ta­da kol­me kuu­ga. Oli ka oda­va­maid pak­ku­mi­si, aga nen­de täh­ta­jad oli pal­ju pi­ke­mad. Kat­la­ma­ja­ga oli liht­salt vä­ga-vä­ga kii­re. Lae­nu­sum­maks ku­ju­nes 2,2 mil­jo­nit Taa­ni kroo­ni 11prot­sen­di­li­se int­res­si­ga. Lae­nu­le­ping all­kir­jas­ta­ti 1993. aas­ta 15. ok­toob­ril.

Kat­la­ma­ja asu­ko­ha suh­tes oli nõue, et hoo­ne peab ole­mas ole­ma ja küt­tet­ras­sid lä­he­dal, sa­mu­ti pii­sa­va elekt­ri ja vee­va­rus­tu­se või­ma­lus. Nen­de­le tin­gi­mus­te­le vas­tas mõi­saaeg­ne ho­bu­se­tall ke­set Keh­rat, mis pea­le­gi oli tü­hi. Taan­la­sed oli no­vemb­ri al­gul ko­hal, pro­jek­tee­ri­mi­ne ja ehi­tus käi­sid pa­ral­leel­selt, ju­hi­seid an­ti te­le­fo­ni teel, joo­ni­sed lii­ku­sid fak­si­ga. Vaa­ta­ma­ta va­he­le tul­nud jõu­lu­pü­ha­de­le ja Hel­sin­gi sa­da­ma­töö­lis­te st­rei­gi­le teh­ti proo­vi­käi­vi­tus 18. jaa­nua­ril 1994. Va­na ho­bu­se­tall oli ehi­ta­tud kõr­ge­maks, saa­nud mood­sa si­sus­tu­se ja üm­ber mit­me­vär­vi­li­se kes­ta. Kõi­ge vär­vi­kam hoo­ne Keh­ras.

See pi­ka aja­loo­ga hoo­ne täi­tis mõ­le­mat oma ots­tar­vet häs­ti ja au­salt. Koos te­ma­ga kaob jäl­le­gi tü­ki­ke Keh­ra aja­lu­gu meie sil­me alt. Ja mis sil­ma alt, see vars­ti ka mee­lest ära.