Juminda poolsaare külades olid mitme talu aknad laupäeval vastu pühapäeva varahommikuni valged, sest loeti äsja trükist tulnud romaani „Kärkä“. Laupäeval jagas autor Heli Kendra kümmekond raamatut poolsaarel elavatele tuttavatele. Mõnigi neist kurtis pühapäeval, et ei raatsinud romaani käest panna ja luges ka öösel, ütles Sõnumitoojale MTÜ Rannakeele Keskus juht Ene Velström. Tema ja abikaasa Jaan Velström said „Kärkät“ lugeda siis, kui käsikiri polnud veel lõplikult viimistletud.
Ene Velström: „Toetasime Jaaniga mõlemad seda mõtet, et „Kärkä“ saata kirjanike liidu romaanivõistlusele. See on huvitava süžeega, väeka sõnaga ja sõnaväest, meie Põhja-Eesti rannaküla elu-olust ja väga soojalt kirjutatud. Jaan ütles tabavalt – see on märgilise tähendusega, et rannakeel on jõudnud ilukirjandusse.“
Heli Kendra on Rannakeele Keskuse liige ja „Kuusalu rannakeele sõnaraamatu“ üks autoreid. Mahukas sõnaraamat ilmus suvel 2019, tänavu suvel tuli Rannakeele Keskuse eestvedamisel trükist rannakeele aabits. Ilukirjanduslikes raamatutes pole rannakeelt seni kasutatud.
Heli Kendra romaanis „Kärkä“, mis pälvis kirjanike liidu tänavusel romaanivõistlusel teise koha, kõnelevad tegelased rannakeeles. Romaanis kujutatakse rannarahva elu 200-150 aastat tagasi.
Romaanivõistluse žürii liige Jan Kaus tunnustab, et „Kärkä“ kannab koha- ja ajastuvaimu, mida võimendab romaanitegelaste keel – mere ja maa piiril sündinud murrak, mis on aegruumi hämarusest kirjatähevalgele toodud.
Heli Kendra jutustas Sõnumitoojale, et on sündinud Leesi külas, varases lapsepõlves kuuliski vaid rannakeelset juttu. Kui lapsena kolis Tallinna, õppis rääkima kirjakeeles.
„Läksin sügisel 2013 Leesi rahvamajas toimunud rannakeele seminarile, aga arvasin, et juttu tuleb mingist arhailisest keelest. Kui seal kuulati salvestust Juuli Paalbergi jutuga, sattusin otsekui lapsepõlvekoju – see keel oli mulle tuttav,“ meenutas Heli Kendra.
Sellest seminarist alates on ta aktiivselt tegelenud rannakeelega. Sõnaraamatu tarvis uuris Eesti Keele Instituudi murdesõnade kartoteeki ning leidis ka vanemaid rannakeelseid väljendeid ja sõnu.
Aastaid Rapla kandis muusikaõpetajana töötanud Heli Kendra sõnas, et kirjutamine on teda kogu aeg paelunud, kirjutanud on sahtlisse, mõned luuletused on ajakirjanduses ilmunud koolipõlves ning üks jutustus avaldatud järjeloona Kesk-Eesti ühes ajalehes.
Heli Kendra: „Romaani hakkasin kirjutama kuus-seitse aastat tagasi. Idee ja tõuke sain, kui tutvusime me pere suvekodu, Virve külas asuva Kuusiku talu ajalooga, romaan hakkas ennast otsekui ise kirjutama. Lugu on välja mõeldud, tegevus toimub 50 aasta jooksul ning julgesin tegelaste suhu panna varasemat rannakeelt.“
Viimased 8 aastat on Heli Kendra ja ta abikaasa Ain Kendra kodu Kohilas. Heli Kendra Muusikastuudios on paarkümmend õpilast, ta õpetab klaverit ja viiulit, plokkflööti, kannelt. Ta on loonud laule ja laulusõnu ning esinenud pillimängu ja lauludega nii Virve küla paljudel ettevõtmistel kui ka Rannakeele Keskuse üritustel.
