HC Kehra endine mängija RISTO LEPP on meeskonna abitreener

3265

„Kui ma ei usuks Kehra võitu Eesti meistrivõistlustel, poleks appi tulnud,“ ütleb RISTO LEPP, kes on vigastuse tõttu jätnud hooaja professionaalse mängijana vahele.

31aastane käsipallur ja treener RISTO LEPP: „Ei oska veel öelda, mis saab minu profikarjäärist, kuid on kindel, et käsipalli juurde jään.“

Risto Lepp on mängijana kuulunud HC Kehra koosseisu neljal täishooajal. Ta on Eesti meister aastatel 2006, 2009 ja 2012, Eesti karikavõitja 2004, 2005, 2009, 2012 ning Balti liiga võitja 2006 ja 2012. On mänginud Hispaania, Saksamaa ja Luksemburgi klubides.

Rohkem kui aasta tagasi vigastas Luksemburgis võistelnud Risto Lepp õlga sedavõrd, et taastusravist ei piisanud, pidi opereerima. Operatsioonist taastumiseks tuli koju, jättis hooaja vahele ning peab lähikuudel otsustama, kas jätkata professionaalse käsipallurina. Seni kulub põhijõud endaloodud käsipalliklubi arendamisele ning Kehra meeskonna abistamisele.

Käsipalli juures juba mudilasena

Risto Lepa isa Jüri Lepp on HC Kehra ja HC Tallas looja ning peatreener ning ka Eesti käsipallikoondise peatreener. Sestap on üsna loogiline, et poeg on käsipalliga olnud seotud maast madalast.

„Hakkasin isaga trennides kaasas käima, kui olin kahe-kolmene,“ ütleb Risto Lepp.

Kooliteed alustas ta Lasnamäel Kuristiku gümnaasiumis. Läks spordiklassi, mis koosnes vaid poistest: „Kõik sai alguse sellest, et klassijuhataja kutsus isa meile käsipalli õpetama.“

Toonase käsipalliklassi poisid on olnud üsna edukad – 30st on kümme jõudnud Eesti meistriliigasse: „Tegime palju trenni ja jõudsime noorelt väga kõrgele.“

Ühtse võistkonnana, mis kandis hiljem nime HC Tallas ja jõudis Eesti meistrivõistlustele, mängiti koos keskkooli lõpuni. Tallinna Ülikooli kehakultuuriteaduskonna 3. kursuse tudengina läks Risto Lepp käsipalli mängima HC Kehra meeskonda. „Kehras oli tugevam võistkond,“ põhjendab ta.

Kehrast välismaale

Kehra meeskonnas on Risto Lepp vaheaegadega kaasa teinud kokku neli täispikka hooaega. Vahepeal on mänginud kolmes välisklubis: kaks aastat Hispaanias, aasta Saksamaal ja aasta Luksemburgis.

„Pallimängija tahab välismaale minna ikka selleks, et areneda tugevamas liigas. Oluline on ka, et välismaal saad olla professionaalne mängija, pühendada end ainult spordile. Loomulikult pole vähetähtis, et mujal maailmas on tipp­sport palju paremini tasustatud kui meil,“ räägib Risto Lepp.

Väikesest Eestist Euroopa klubidesse mängima pääsemine on tema sõnul siiski üsna raske, keegi siia mängijaid otsima ei tule, ainuke tee on Eesti koondis – rahvusvahelistes mängudes on lootust kellelegi silma jääda.

„Meil on mõned superstaarid, näiteks Mait Patrail ja Dener Jaanimaa, teised peavad end tutvuste või agentide kaudu välismaale sokutama,“ selgitab Risto Lepp, kes ka ise on kolme välis­klubisse pääsenud isiklike kontaktide ja erinevate agentide kaudu.
Mõneti on profisport tema sõnul sarnane ettevõtlusega – kui keegi saab tööpakkumise välismaal, annab  firma kohapeal elamise või palga, mille eest see üürida: „Spordiklubi teeb samamoodi kõik, et välismängija tunneks end mugavalt, sinu töö on vaid hästi palli mängida. Treeningud on sageli kaks korda päevas, nädalas on alati ka üks päev vaba.“

Päris igaüks Risto Lepa arvates välismaal siiski läbi ei löö: „Mängulised oskused on eestlastel olemas, kuid olulisem on, kuidas saada kohaliku keele ja kultuuriga sinasõbraks. Ka minul oli Hispaanias esimesel aastal päris raske, kohalikud ei rääkinud üldse inglise keelt. Pidin pool aastat õppima, enne, kui sain hispaania keele suhu. Üldiselt olen igal pool pidanud õppima kohalikku keelt.“

Risto Lepp ütleb, et võib mängida kas või Siberis, tal ei ole kusagil olnud probleemi meeskonda sulandumisel ning uue keele ja kultuuri tundmaõppimine on olnud väga huvitav: „Minu jaoks oleks liiga igav mängida kümme aastat ühes klubis. Kuigi käsipall on igas riigis veidi omanäoline ja erineva stiiliga, on see kõikjal viimase kümne aasta jooksul arenenud väga kiireks ja atraktiivseks mänguks, mis nõuab mängijatelt järjest enam vastupidavust.“

Kuna ta on kuulunud Eesti käsipallikoondisesse, käis ka välisklubides mängides umbes kolm korda hooaja jooksul Eesti võistkonnaga mängimas. Siis oli eri rahvaste temperamendivahe eriti märgatav: „Hispaanlased togisid üksteist enne mängu ja ärritasid üles, et mänguks paremini valmis olla, meil ei tulnud kümme aasta tagasi emotsioone isegi mitte pärast värava viskamist.“

Oma klubi ja treeneritöö

2012. aastal asutas Risto Lepp käsipalliklubi HC Tallinn, mille üheksas noortegrupis käib teisel tegevusaastal treeningutel 140 poissi-tüdrukut 1.-4. klassini Tallinnast ning Viimsi ja Rae vallast.

„Klubi mõte oli juba ammu. Soovisin pakkuda Tallinna ja selle ümbruse lastele võimalust mängida käsipalli. Tulevikus tahan luua Tallinnasse profiklubi ning selleks tuleb ise noori kasvatada. Eks läheb omajagu aega, aga loodan, et tulevikus on Kehra ja Põlva kõrval ka Tallinn üks käsipallikants,“ räägib HC Tallinn tegevjuht ja pea­treener.

HC Tallinn on läinud edukalt käima ning selle kõrvalt jäi vaba aega, võttis Risto Lepp vastu väljakutse aidata ka endist kodumeeskonda Kehras: „Kuna tulevikus on üks variant jätkata treenerina, on mul siin hea võimalus näha kõrvalt tööd meestega. Isa on peatreener olnud juba üle 20 aasta, harjunud kõike ise otsustama. Minu ülesanne on õpetada mängijaid individuaalse lähenemise kaudu ning anda isale nõu. Olen Euroopas ringi rännanud ja näinud, kuidas mujal tehakse. Loodan Kehrasse tuua energiat ja värskust, uusi mõtteid ja uuemat filosoofiat.“

Palvele ennustada HC Kehra kohta tänavustel Eesti meistrivõistlustel, arvab Risto Lepp, et meeskonna seis on üsna nukker, kuna mitmed mehed on vigastuste tõttu rivist väljas, ka serblasest võõrleegionär David Miloradovic ei täitnud klubi ootusi ning saadeti koju.

„Sel aastal on Põlva vastu mängida väga-väga raske, kuna nende koosseis on palju ühtlasem ja stabiilsem ning nad on kogu hooaja hästi mänginud. Kuid mina tulin Kehrasse selleks, et Kehra võidaks ja Kehrale on ka teine koht alati kaotus,“ kinnitab Risto Lepp.