Mõne aja pärast hakkas Harjumaas selgeks saama, et suuresti tegin tühja tööd. Mu kodukandis ei oldud ajalehes kajastatuga kursis. Kui räägiti probleemidest ning ütlesin, olen neist kirjutanud, vastati sageli, et seda lehte ei loeta. Põhjenduseks lisati – meid ei huvita Riisipere või Keila uudised. Kui Kuusalu valla tookordsete juhtidega tuli see jutuks, tekkis idee teha väiksema piirkonna leht – tulla lugejatele lähemale.
Valik on osutunud õigeks, 14 aastat hiljem võib Sõnumitoojat pidada maakonna kõige suurema tellijaarvuga leheks. Ehkki me lehte tellitakse mujalegi Harju valdadesse ja teistesse maakondadesse, ka Rootsi ja Soome, on me peamine levipiirkond Harjumaa idapoolne osa.
Asjaolud ja lugejahuvi ei ole aastatega muutunud. Nüüdki väitsid Sõnumitooja kaitseks sõna võtnud Anija valla inimesed kirjades sama – neid ei huvita Lääne-Harju uudised.
Harjumaa erineb oma asendi tõttu teistest maakondadest. Puudub piirkonda ühendav maakonnakeskus, sest meie keskus – Tallinn – on Eesti pealinn ja ühendab kõiki eestimaalasi. Tallinnast kirjutavad kesklehed, räägivad raadio ja TV. Tallinn poolitab Harjumaa vähemalt kaheks osaks. Vahemaad on ühest otsast teise väga pikad.
Kui ajalehe Postimees omanik Eesti Meedia hakkas aastaid tagasi kokku ostma maakonnalehti, jäi sel ajal veel Harjumaa nime kandnud maakonnaleht ettevõtte huviorbiidist välja. Kuigi oli saadaval. Pole raske arvata, miks ei ostetud – ikka selle sama eelpooltoodud põhjenduse pärast. Ehk teisisõnu – Harju maakonna leht ei kujutanud endast kasumlikku äri, kui teha korralikku ajalehte.
Just selle pärast oleme Sõnumitoojaga hoidnud kinni esialgu kokkulepitud joonest: olla lugejatele võimalikult lähedal, kajastada kohapealset elu, liita Ida-Harju piirkonda ning tuua lugejateni ka olulisemad maakondlikud teemad. Et leht püsiks, on meie omanikvallad toetanud rahaga – dotatsiooniga.
Tänavu on kokku sattunud kolm asjaolu, mis on hakanud Harju maakonna ajakirjandusmaastikku mõjutama. Esiteks majandussurutis ja sellest tulenev madalseis reklaamiturul ning 5 protsendilt 9le tõstetud käibemaks ajalehtedele. Teiseks toimuvad juunis europarlamendi valimised. Kolmandaks on sügisel kohalike omavalitsuste volikogude valimised.
Eelmise aasta lõpus järsult vähenenud reklaamitellimine ja kasvanud käibemaks on pannud ajalehed otsima püsimajäämise võimalusi. Nii ka meie maakonnas.
Mis on siis sündinud või sündimas? Meil on kaks HEd – Harju Ekspress ja Harju Elu – ning Sõnumitooja. Üks HE levitab end peamiselt tasuta. Varem toimus see Eesti Posti kaudu, nüüd viiakse pakkidega kauplustesse. Teine HE on asunud sõlmima lepinguid omavalitsustega, lubades meediateenuse osana levitada lehte selle territooriumil tasuta.
Meediavaldkonna ühes tuntumas õpikus „McQaili massikommunikatsiooni teooria” on laused, et tasuta ajaleht elatub reklaamist ning, et propagandat tehakse allika või saatja, mitte vastuvõtja (selles kontekstis lugeja) huvides.
Tahan siit edasi jõuda tõsiasjani, et Harju Elu on sõlminud lepingu maavalitsusega. Milles see seisneb ja kui suurte summadega (maavalitsusi rahastab riik) on tegu, pole me toimetusel õnnestunud teada saada, kuigi palusime infot.
Postimees kirjutas kaks aastat tagasi, et uus omanik ostis Harju Elu maavanema tungival soovitusel. Viimasel ajal on igas numbris ilmunud maavanema veerg koos autorist joonistatud pildiga. Isegi erakonnajuhtidel pole parteilehtedes sellist luksust. Maavanem on Keskerakonna Harju piirkonna esimees. Kuidas niisugust veergu mõista ja miks ei lasta sinna kõnelema meie maavalitsuse teisi töötajaid – maasekretäri, maa- või sotsiaalosakonna juhti, kultuurinõunikut jt?
Mis on toimumas? Hiiliv parteipropaganda? Lisaks ajakirjandusreeglite eiramine ehk lugeja eksitamine, sest uudislugudena avaldatakse pressiesindajate ja poliitikute tekste jms. Ajakirjanduseetika koodeksis on öeldud: „Reklaam ja suhtekorraldusmaterjal olgu auditooriumi jaoks selgelt eristatud ajakirjanduslikust tekstist/pildist.”
Ja polegi midagi imestada, et Anija vallavolikogu juht keeldus Sõnumitooja esindaja sõnavõtust istungil, kus arutati meediateenuse hinnapäringu tingimusi. Et meie lehe ega OÜ Sõnumitooja teiste osanike esindajaid pole kutsutud Anija valla komisjonide koosolekutele arutamaks, kuidas ja kas majanduslangusest tingituna võiks kokku hoida või leida muid võimalusi lisaraha teenimiseks. Meie üht omanikku ei ole huvitanud talle kuuluva lehe tegelik majanduslik olukord, vaid sõlmiti pilootprojekt Harju Eluga.
Ma ei süüdista. See kirjutis on mõeldud meie pärisomanikele ehk maksumaksjatele, et selgitada ning avada veidi ajakirjanduslikku ja poliitilist tausta.
Ilmselt soovist välistada Sõnumitooja võimalik osalemine Anija valla meediateenuse hinnapakkumises lisati tingimus, et teenuse pakkuja peab avaldama tervikinfot maakonnas toimuvast. Seega on ju hinnapäring ette nurjunud – sellisele tingimusele vastavat väljaannet Eestis ei ole.
