Har­ras­tus­kunst­nik JAA­NI­KA LEI­TER avas Raa­si­kul näi­tu­se

Raa­si­ku põ­hi­koo­li vi­list­la­ne JAA­NI­KA LEI­TER avas näi­tu­se Raa­si­ku raa­ma­tu­ko­gus EV 100 pro­jek­ti „Kunst raa­ma­tu­kok­ku” raa­mes.

Ala­tes 26. maist on Raa­si­ku raa­ma­tu­ko­gu ka­he kor­ru­se sein­tel Tal­lin­na kuns­ti­güm­naa­siu­mi õpi­la­se Jaa­ni­ka Lei­te­ri näi­tus „Au­den­tes for­tu­na iu­vat” ehk „Saa­tus soo­sib jul­geid”. 17aas­ta­ne Jaa­ni­ka Lei­ter, kunst­ni­ku­ni­me­ga Jar­ke­Mar elab Keh­ras. Ta on lõ­pe­ta­nud Raa­si­ku põ­hi­koo­li. Vii­ma­ti oli te­ma näi­tus „Krit­sel­du­sed” paar aas­tat ta­ga­si Raa­si­ku rah­va­ma­jas.

Ta ju­tus­tas, et näi­tu­se soo­vi­tas tal ava­da Raa­si­ku raa­ma­tu­ko­gu ju­ha­ta­ja Eha Pod­gor­no­va. Näi­tus on seo­tud EV 100 pro­jek­ti­ga „Kunst raa­ma­tu­kok­ku”, mil­le­ga ku­ni 26aas­ta­sed kunst­ni­kud saa­vad eks­po­nee­ri­da oma kuns­ti­töid raa­ma­tu­ko­gu­des.

Jaa­ni­ka Lei­ter ni­me­tab en­da kuns­tis­tii­li dood­lin­guks ehk krit­sel­da­mi­seks: „Olen ko­gu elu krit­sel­da­nud. Kunst on viis, kui­das saan end väl­jen­da­da ning oma mõt­teid teis­te­le näi­da­ta. Raa­si­kul käi­sin ke­raa­mi­ka- ning kuns­ti­rin­gis. Li­saks osa­le­sin kuns­tio­lüm­piaa­dil ja joo­nis­tus­võist­lus­tel. Pä­rast põ­hi­koo­li lõ­pe­ta­mist läk­sin pe­re soo­vi­tu­sel Tal­lin­na kuns­ti­güm­naa­siu­mis­se ja sain aru, et see on mul­le kõi­ge õi­gem koht.”

Ta sõ­nas, et ins­pi­rat­sioo­ni saab kõi­gest ümb­rit­se­vast: „Ka see, kui te­le­fo­ni­ga rää­gi­me ja mi­da­gi krit­sel­da­me, lä­heb te­ge­li­kult sel­le kuns­tis­tii­li al­la. Krit­sel­dus­teks loe­tak­se ka esi­me­si koo­pa­maa­lin­guid.”

Ise ta end veel kunst­ni­kuks ei ni­me­ta, pi­gem krit­sel­da­jaks. Ta sõ­nas, et loo­me­tee vers­ta­pos­ti­na tu­leb näi­tus kind­las­ti ka­suks: „Ot­sus­ta­sin en­nast sel­le näi­tu­se pu­hul pan­na proo­vi­le, mõist­maks end pa­re­mi­ni. Va­li­sin A4 suu­ru­se pa­be­ri ase­mel see­kord lõuen­did, mil­le pea­le ehi­ta­sin pil­did üles teist­moo­di, kui se­da pa­be­ri pu­hul. Ka pa­nin en­nast ajap­la­nee­ri­mi­se­ga proo­vi­le. Kui mul on ae­ga pii­ra­ma­tult, võin ühe töö­ga no­kit­se­da nä­da­laid või ise­gi kuid. Nüüd avas­ta­sin, et kui kes­ken­dun ai­nult pil­di­le ning sel­le idee­le, saan sa­ma tu­le­mu­se mõ­ne päe­va­ga, kui­gi tõ­de­sin, et vaim­selt on see kur­nav. Rõõ­mus­tav on, et olen saa­nud pal­ju head ta­ga­si­si­det mõ­le­ma näi­tu­se pu­hul. Siis­ki on kõi­ge arm­sa­ma­teks het­ke­deks jää­nud nii Tal­lin­na kui Raa­si­ku las­teaia­rüh­ma­de kü­las­tus rah­va­ma­jas, kus nad vaa­ta­sid mu töid, kiit­sid ning va­li­sid oma lem­mi­kuid. On to­re tea­da, et suut­sin oma töö­de­ga kõ­ne­ta­da ka nii pi­si­ke­si.”

Näi­tu­se peal­kir­ja koh­ta üt­leb Jaa­ni­ka Lei­ter: „Saa­tus soo­sib jul­geid ei tä­hen­da, et me jul­ge­me loo­ta ja oo­da­ta, mi­da saa­tus mei­le tee­le vis­kab. Mi­nu jaoks tä­hen­dab see se­da, et jul­gen vas­tu võt­ta ot­su­seid ning uu­si väl­ja­kut­seid.”

Jaa­ni­ka Lei­te­ri näi­tus on Raa­si­ku raa­ma­tu­ko­gus ava­tud 31. juu­li­ni.