Kohtusin kohvilauas tuttavatega ning jutt läks erivajadustega laste peale. Mind üllatas, kui koolis pikalt töötanud Mari teatas, et erivajadustega laste toetamine kulutab tavaõpilaste õpetamiseks mõeldud raha ning väsitab õpetajaid. Jaan, kes on tegutsenud spordivallas, nõustus ka Mariga ja lisas, et „eriliste” laste raha võiks suunata sporditegemisse.
Pärast jutuajamist mõtlesin pikalt sellele, mida ja kuidas erivajadustega laste õpetamisest tavakoolis arvatakse.
Üks levinud mõte on, et abivajavaid lapsi on palju rohkem kui vanasti. Teine seisukoht on, et nende laste koht pole tavakoolis. Kolmandad väidavad, et ega see „poputamine” neid lapsi aita, pigem vastupidi.
Töötan maavalitsuses haridus- ja sotsiaalosakonna juhatajana ning olen veendunult täiesti teistsugusel arvamusel. Tänase ja endisaegse kooli suurim erinevus ongi laste erivajaduste võimalikult varane märkamine.
Igal ajal on olnud koolis õpilasi, kes on rahutud ja isepäised nagu Toots ning aeglaseid ja tagasihoidlikke õpilasi, kellel „pea ei võta” ning keda on vaja õppimisel aidata. Tänasel päeval on riigi hariduspoliitika selline, et koolides töötavad tugispetsialistid ja sellealast tegevust juhib hariduslike erivajadustega õpilaste õppe koordineerija.
Milliseid tugimeetmeid saab hariduslike erivajadustega õpilaste toetamiseks koolis rakendada? Kõige levinumad on logopeediline abi ja õpiraskuste ületamiseks õpiabirühmad. Samuti saab kool lapsevanema nõusolekul koostada õpilasele individuaalse ainekava, kus võib paindlikult muuta õppeaega, õppesisu, õppeprotsessi ning õppekeskkonda.
Aktiivsus- ja tähelepanuhäirega ning autismispektri häirega õpilaste jaoks võivad koolid avada väikeklassid, kus õpib kuni 4 õpilast. Nende õpetaja on tavaliselt läbinud eripedagoogikakoolituse.
Peale selle on võimalik rakendada haridusliku erivajadusega õpilase jaoks koduõpet või ühele õpilasele keskendatud õpet. Kõiki neid meetmeid saab koolis ellu viia, kui lapsevanem on taotlenud nõustamiskomisjonilt vastava otsuse.
Üldiselt on koolides tööl logopeed ja psühholoog, aga ka sotsiaal- ja eripedagoog. Mitmes Harjumaa koolis nagu Jüris, Kiilis, Viimsis on loodud tugikeskused. Seega on koolides omaks võetud arusaam, et hariduslike erivajadustega lapsi tuleb märgata juba 1. klassis, aga ka edaspidi ning õpetajate, tugispetsialistide ja lapsevanemate koostöös leida parim toetusvorm just konkreetsele õpilasele.
Kui pöörduda tagasi artikli alguse juurde, siis soovitaksin nendel inimestel, kes hariduslike erivajadustega õpilasi tavakoolis näha ei taha, mõelda ennast haridusliku erivajadusega õpilase vanema rolli.
Kas ma lapsevanemana tahaksin, et minu erivajadusega laps õpiks koos oma lapsepõlvesõpradega kodulähedases koolis õpetajate ja tugispetsialistide toel või mitte? Arvan, et vastuse leiab igaüks oma südamest.