DEMIS VOSS, Harju Ettevõtlus- ja Arenduskeskus, arenduskonsultant
Arengueesmärkide saavutamiseks vajame programmipõhiseid toetusmehhanisme. Senine eurotoetuste jagamise süsteem on aegunud ning toodab ebaratsionaalsust.
Tõsi, struktuurifondide abiga on palju vajalikku ära tehtud ning ka toetuste kaudset kasu ei saa alahinnata. Ent selle valdkonna asjatundjana näen ma üha enam negatiivseid aspekte, mis pärsivad tegelike tulemuste saavutamist.
Aastad 2014-2020 toovad Eestile sama suurusjärgu erinevaid struktuuritoetusi nagu käesoleval perioodil (ligi 3,4 miljardit eurot). Võib-olla jääb see viimaseks korraks, kui saame sellises mahus arendustegevusi teha. Seepärast on oluline, et Eesti riik investeeriks toetuste kaudu elukeskkonda nii targalt, et tulevikus töötaks arendatud infrastruktuur meie heaks.
Suhteliselt vaba konkurents toetuse küsimisel on viinud selleni (eriti avaliku ja kolmanda sektori puhul), kus tulevikus peab tõsiselt mõtlema, kuidas ehitatud objekte hallata. Näited on lihtsad: iga küla tahab oma kooskäimiskohta, mis oleks teistest uhkem; naaberomavalitsused rajavad populistlikel eesmärkidel ujulakomplekse, mille vahemaa on 12 kilomeetrit; tehakse korda koolid, mis kohe-kohe suletakse, sest lapsi ei jätku jne. See ei ole vajaduspõhine, mõjus ega ka tõhus rahakasutus.
Üks lahendus on, kui järgmist struktuuritoetuste perioodi planeeritaks juba algusest veidi teisiti. Eelkõige tähendab see, et regionaalarengutoetused peavad olema vajaduspõhised. Teatud vajaduste osas on otsustustasandiks küla, mahukate vajaduste puhul omavalitsus, piirkond (rohkem kui üks omavalitsus), maakond või riik. Igal tasandil on omad otsustusloogikad. Nii ei peaks see olema külatasandi otsus, kui räägime kergejõustikustaadioni ehitusest, sest rajatis on kapitalimahukas ning ühe-kahe-kolme küla territoorium on liiga väike selleks, et staadioni kasutajate arv ja selle maksumus oleks proportsionaalne. Ainult avatud konkurentsil põhinev taotlemine ei taga tulevikuks mõjusaid projekte.
Näite saab tuua ka KOV tasandilt. Haridusreform tuleb, sest paratamatult osad koolid suletakse. Minu hinnangul on KOV tasand liialt väike, kui räägime haridusasutuste investeeringutoetuste taotlemisest, sest ratsionaalselt võttes ei pruugi igasse omavalitsusse koole jätkuda. Siin on mõistlik paika panna investeeringuvajadused piirkonna või maakonna tasandil.
Maakond on Eestis üsna paras tasand, mille raames on võimalik moodustada piirkondlike vajaduste järgi vastavaid investeeringute kavasid. Mõistlik on maakonnatasandil ühiselt otsustada: transport, haridusvõrk, jäätmehooldus, suuremad spordi- ja kultuurirajatised, tööstusalad jms.
Igal tasandil on omad otsustusloogikad. Mida suurem territoorium, seda läbikaalutletumad peavad olema otsused. Rohkem toetusi tuleb suunata piirkondlike programmide kaudu (arengukava koos investeeringunimekirja ja eelarvega), mis on koostatud piirkonna vajadustest lähtuvalt. Leader-lähenemine on siin hea näide. Programmid on omavahel integreeritumad (haridus, transport, kergliiklusteed), toovad ühiskonnale suuremat kasu kui üksikutest meetmetest näpuotsaga toetuse jagamine, mis teenib jätkuvalt projektipõhist riiki.
