SIIM KIISLER, regionaalminister
Eelmise aasta suvest tegeleme uue üleriigilise ruumilise planeeringu „Eesti 2030+“ koostamisega. Praeguseks on teadlaste ja ekspertide poolt kirja pandud eelkõige tugevate keskuste tähtsust rõhutav esialgne visioon, mille üle parajasti arutletakse piirkondlikel avalikel seminaridel üle Eesti.
Tuleviku ennustamine on teadagi tänamatu töö, seepärast me sellele ei pretendeerigi. Kaheks aastakümneks plaanide tegemisel on rõhk suuresti mitte konkreetsetel valikutel, vaid alternatiivide säilitamisel.
Näiteks, kui teadlased ja spetsialistid on ühel meelel, et Tallinn-Helsingi tunnel võib pikas perspektiivis osutuda mõistlikuks, on oluline hoida selle ehitamiseks vajalikku maalappi elamuehitusest vabana. Me ei tea täpselt, millised keskused hakkavad arenema ja millised hääbuvad. Küll aga ääremaal peab elu säilima – keskuste tugevnedes ei tohi hajaasustus kaduda.
Samal ajal on just tugevad piirkondlikud keskused garantiiks ääremaal elu säilimisele. Keskuste areng ongi üks uue üleriigilise planeeringu kahest kesksest küsimusest. Teine on sidusus, ehk aegruumiliste vahemaade vähendamine. Eesti on väike maa, aga ajalised vahemaad on suured. Reisirongid on arvestatavaks liikumisvahendiks ainult Tallinna ümbruses ja Tartu liinil. Bussiühendus väiksematest paikadest maakonnakeskusse täidab tihti pigem sotsiaalabi ülesandeid.
Euroopa, vast isegi Läänemere regiooni jaoks on Eestis üks keskus. Tallinna võimest end rahvusvaheliselt kehtestada sõltub kogu Eesti areng ja heaolu.
See tähendab nii linnaruumi kvaliteedi tõstmist, kui ka häid ühendusi välismaailma ja Eesti-siseste sihtpunktidega. Nii on võimalik kogu riiki meelitada loodusturiste, külalisprofessoreid, kruiisireisijaid, investoreid ja kaubavoogusid.
Aga nagu kiiret ja ohutut Tartu maanteed pole vaja Lõuna-Eestist pealinna põgenemiseks, pole häid ühendusi Tallinnaga vaja ainult turistidele. Mugavalt korraldatud ja Tallinnaga seotud rongi- ja bussiliiklust ning heas korras teedevõrku on vaja eelkõige eestlastele. Need on eelduseks regioonikeskuste arengule, mis suudavad vähemalt Eesti tasemel mingis valdkonnas või sektoris eristuda ja seeläbi tasuvaid töökohti ja haritud noori ligi meelitada.
Astmeks suuremate linnade ning hajaasustuse vahel on vältimatult tugevad esmatasandikeskused. Siin on lahendamist vajav võtmeküsimus elu- ja töökohtade sidumine. Kui tahame väärtustada väiksemaid keskusi elukeskkonnana, peame arvestama, et enamik töökohti suurematest tõmbekeskustest maa poole ei liigu. Vaja on nutikaid lahendusi ja paindlikku planeerimist ning seda toetavat rahastamisskeemi.
Arutelud üleriigilise planeeringu koostamiseks kestavad, kuni uus valitsus selle järgmisel sügisel heaks kiidab. Lisaks asustusele ja transpordile mõeldakse näiteks energeetikale ja keskkonnakaitsele.
Vastus pealkirjas esitatud küsimusele on aga lihtne: kahest otsast korraga. Kui Eestist ei pääse mugavalt Londonisse, tuleb ilmselt ühel hetkel sulgeda ka Tallinn-Saatse bussiliin. Kui aga unustada end pilvedesse visioneerima, võib juhtuda, et Eesti, mida me siia lendavatele välismaalastele tutvustada tahtsime, on vahepeal hingusele läinud.
