Ela­d Aru­kü­las 5 aas­tat – tee­nid väl­ja ko­gu­kon­na­liik­me tun­nis­tu­se

1514
Päevajuht KASPAR AREN jagas arukülalase tunnistusi – põhikooli direktor AVO MÖLS on elanud Arukülas 1991. aastast.

Aru­kü­la lau­lu­väl­ja­kul oli esi­mest kor­da ko­gu­kon­na­päev ja ar­va­mus­fes­ti­val „Te­re tu­le­mast”.

Raa­si­ku val­la kes­ku­se, vei­di üle 2000 ela­ni­ku­ga Aru­kü­la koh­ta on kul­tuu­ri­juht Ga­ri­na Too­min­gas ka­su­ta­nud tih­ti sõ­na ko­gu­kond. Kui­gi pub­li­kut on kul­tuu­riü­ri­tus­tel roh­kelt, ei tun­ne te­ma sõ­nul veel kõik aru­kü­la­la­sed ko­gu­kon­na­tun­net. Aru­kü­la uu­te liik­me­te vää­ri­kaks vas­tu­võ­tuks kor­ral­das ta pü­ha­päe­val, 16. juu­lil Aru­kü­la lau­lu­väl­ja­kul ko­gu­kon­na­päe­va, kus ja­gas tun­nis­tu­si kõi­gi­le, kes ela­nud Aru­kü­las vä­he­malt viis aas­tat.
Ko­gu­kon­na­päe­val tu­lid la­va­le tun­nis­tust vas­tu võt­ma paar­küm­mend ini­mest. Ga­ri­na Too­min­gas kin­kis pe­re koh­ta ühe raa­mi­tud tun­nis­tu­se, mil­lel te­ma teh­tud luu­le­tus. Iga pe­re­lii­ge sai ka il­ma raa­mi­ta tun­nis­tu­se. Edas­pi­di plaa­nib ta tun­nis­tu­si ja­ga­ma ha­ka­ta koh­vi­ku­te­päe­val.
Miks tun­nis­tus va­ja­lik, vas­tas kul­tuu­ri­juht, et kui kau­ban­dus­ke­tid pa­ku­vad klien­di­kaar­te, vas­ta­tak­se ta­va­li­selt – miks mit­te, saab sood­sa­malt: „Ka Aru­kü­las ela­da on sood­ne, lin­na on nii hea liik­lus, mi­ne mil­le­ga või mil­lal soo­vid. Elu siin on mõ­nus ja hu­vi­tav, sa­mas ra­hu­lik ja tur­va­li­ne.”
Tun­nis­tu­se saa­mi­se tin­gi­mus ehk viis aas­tat elu Aru­kü­las on Ga­ri­na Too­min­ga­se sõ­nul na­gu kat­seaeg: „Kü­si­sin en­di­selt aru­kü­la­la­selt, pe­re­ga Hiiu­maa­le ko­li­nud Hen­ri Ree­de­rilt, mil­lal saab te­mast hiid­la­ne. Ta vas­tas, et sel­leks ku­lub viis aas­tat. Ka Soo­me ko­da­kond­su­se saa­mi­seks pead ole­ma seal ela­nud vä­he­malt viis aas­tat.”
Kul­tuu­ri­juht üt­les, et kui ko­gu­kon­na­liik­me tun­nis­tu­se idee väl­ja käis ning sel­lest rää­ki­ma hak­kas, kü­si­sid põ­li­se­la­ni­kud, kas ne­mad on ära unus­ta­tud: „On mõt­te­koht edas­pi­di­seks, mil­list tä­he­le­pa­nu soo­vi­vad põ­li­sed aru­kü­la­la­sed. Kui ka ne­mad tahavad tun­nis­tust, saab se­da ala­ti kor­ral­da­da.”
Ko­gu­kon­na­päe­va idee on kul­tuu­ri­ju­hil mõt­tes ol­nud kaua: „Olen Aru­kül­la 1986. aas­tal sis­se rän­na­nud, kul­tuu­ri­tööd tei­nud 1999. aas­tast. Ko­gu sel­le aja olen mõ­tisk­le­nud, kas olen uh­ku­se­ga aru­kü­la­la­ne või mit­te. Kir­ju­ta­sin sel­le mõt­te­ga mi­tu pro­jek­ti – „Ko­gu­kond ja ko­gu­kon­na lii­ge”, „Saa­me tut­ta­vaks”, kuid toe­tust se­ni ei saa­nud.”
Ko­ha­li­ku Omaal­ga­tu­se Prog­ram­mist sai ta 600 eu­rot pro­jek­ti­le, mil­le ni­meks pa­ni „Te­re tu­le­mast”. Rah­vast käis päe­va jook­sul lau­lu­väl­ja­kult lä­bi sa­da­kond. Ena­mik kü­las­tas väl­ja­kul laa­da­kaup­le­jaid, os­tis süüa-juua. Lap­sed hüp­pa­sid ba­tuu­dil või män­gi­sid Pi­pi Pikk­su­ka­ga. La­va, ku­hu pla­nee­ri­tud sõ­na­võ­tud ja ar­va­mus­rin­gid, oli üs­na tü­hi.

Aru­kü­la­la­sed ja aru­kü­la­li­sed
Ga­ri­na Too­min­gas lau­sus, et ke­si­ne osa­võtt te­gi vei­di kur­vaks: „Sa­mas saan aru, et ei saa võis­tel­da sa­mal ajal üle Ees­ti toi­mu­va­te suu­re­ma­te üri­tus­te­ga ning olen sü­da­mest tä­nu­lik nei­le, kes sät­ti­sid oma toi­me­tu­sed nii, et ko­gu­kon­na­päe­va­le jõuak­sid.”
Ko­gu­kon­na­päe­va esi­me­ses plo­kis, kus päe­va­juht Kas­par Aren uu­ris, mi­da tä­hen­dab ol­la aru­kü­la­la­ne ning mis on ko­gu­kon­na­tun­ne, kõ­ne­les Hel­le­ma ta­lu pe­re­nai­ne An­ne Een­pa­lu.
Ta mee­nu­tas, et on sün­di­nud Si­be­ris ega tead­nud too­na, mi­da tä­hen­dab eest­la­se­le oma riik: „Ema­ke rää­kis mul­le Aru­kü­la lau­lu­väl­ja­kust, hii­gel­ki­vi­dest, män­di­dest ja mee­le­olu­ka­test üri­tus­test nen­de all. Ta kõ­ne­les ka ko­ha­li­kest ini­mes­test, Mi­ku ta­lu pe­re­me­hest Jü­ri-Ra­jur Lii­va­kust, pe­re­kon­nast Trump, kel­lel oli Aru­kü­las kau­nis vil­la. Mä­le­tan ka pe­re­kon­na­ni­me­sid Kär­ner, Or­gus­saar ja pal­ju tei­si.”
Aru­kü­la jaa­mas ron­gilt ma­ha tul­les nau­tis An­ne Een­pa­lu ala­ti lei­va­te­ha­se lõh­na: „See oli nii ma­gus ja ko­du­ne ning on ää­re­tult kah­ju, et se­da enam po­le. Kur­vas­tan ka sel­le üle, et en­di­se vei­ni­vab­ri­ku hoo­ne­tes enam mi­da­gi ei toi­mu. Aru­kül­la oleks va­ja roh­kem ko­du­st ja mõ­nu­sat toot­mist.”
Kü­si­mu­se­le, kes on te­ma jaoks aru­kü­la­la­ne, vas­tas ta, et li­saks pü­sie­la­ni­ke­le ka need, kes käi­vad Aru­kü­las sa­ge­li kü­las, aga ka need, kes on olu­de sun­nil hool­de­ko­du­des, kui­gi sü­da ja mä­les­tu­sed jää­nud Aru­kül­la.
Raa­si­ku val­la­va­nem Rai­vo Uuk­ki­vi lau­sus, et sõ­na­le ko­gu­kond po­le üh­te tä­hen­dust: „Võib öel­da, et Raa­si­ku vald on ko­gu­kond. Se­da näi­ta­si­me, kui ko­gu­si­me re­gist­ris­se ühi­se ees­mär­gi ni­mel viis tu­hat ko­da­nik­ku. Ko­gu­kond võib ol­la aga ka ko­gu Ees­ti, Aru­kü­la või üks Ki­vi­lin­na kor­te­riü­his­tu. See on ve­niv ning paik­kon­na­põ­hi­ne mõis­te. Sel­ge on see, et Aru­kü­la on kan­di­kes­kus, mis hõl­mab ka üm­ber­kaud­seid kü­la­sid.”
Li­saks aru­kü­la­las­te­le on val­la­va­ne­ma sõ­nul ko­gu­kon­nas ka aru­kü­la­li­sed ehk need, kes eri põh­jus­tel Aru­kü­la sa­ge­li väi­sa­vad.
Ta lau­sus, et Aru­kü­la pind on ol­nud ela­ni­ke­le tu­gev ja in­nus­tav: „Kui vaa­ta­me au­ko­da­ni­ke ni­me­kir­ja, näe­me, et need on ini­me­sed, kes aja­vad oma as­ja sü­da­me­ga, si­se­mi­se tun­gi ajel, mit­te ra­ha pä­rast.”
Aru­kü­la noor­soo­töö­ta­ja Maar­ja-Ly Tei­no mär­kis, et aru­kü­la­la­sed on need, kes on võt­nud ko­gu­kon­na omaks ning se­da väär­tus­ta­vad. Kui kaua kee­gi Aru­kü­las ela­nud on, po­le te­ma sõ­nul sel­le tun­de tek­ki­mi­seks mää­rav.
1990nda­test aas­ta­test Aru­kü­las ela­nud Sii­ri Pork üt­les, et ko­lis Tal­lin­nast ära pe­re­kon­na suu­re­ne­mi­se pä­rast: „Meil on vä­ga ak­tiiv­ne kul­tuu­rie­lu, tu­leb käia Ga­ri­na Too­min­ga­se jäl­ge­des, min­na sin­na, ku­hu te­ma kut­sub. Aru­kü­la­la­ne hin­dab oma ko­du­koh­ta, män­de, lau­lu­väl­ja­kut ja ise­te­ge­vust.”
Tal­lin­nas elav ja te­gut­sev, kuid Raa­si­ku val­la re­gist­ris olev Kas­par Aren rää­kis, et sü­da on tal ko­du­ko­has: „Kui kut­su­tak­se mi­da­gi te­ge­ma, ei mõt­le kaua ning tu­len. Olen pal­ju rin­gi käi­nud ning Aru­kü­la on ai­nu­ke ale­vik, kus on nii pal­ju kul­tuu­ri. See on vä­ga hea kas­vu­la­va noor­te­le, sest siin on pal­ju as­ju, mi­da koos te­ha.”
Ga­ri­na Too­min­gas ju­tus­tas, et ka te­mal võt­tis Aru­kül­la sis­se ela­mi­ne vei­di ae­ga: „Sõl­tub suu­res­ti iseeen­dast, kui kii­res­ti sind omaks võe­tak­se. Olin ko­he ak­tiiv­ne, te­re­ta­sin ja aja­sin jut­tu. Kui lap­sed läk­sid koo­li, tek­ki­sid seal kon­tak­tid ning läks ai­na liht­sa­maks. Õn­neks oli toeks mu va­nem õde, kes ju­ba Aru­kü­las elas.”

Noo­red va­li­mis­test ei hu­vi­tu
Ko­gu­kon­na­päe­va tei­ne plokk kes­ken­dus ko­ha­li­ke­le va­li­mis­te­le ning noor­te­le. Päe­va­juht Kas­par Aren lau­sus, et va­li­mi­sed on uk­se ees ning esi­mest kor­da saa­vad va­li­da ka 16aas­ta­sed.
Lau­lu­väl­ja­kult tal üh­te­gi 16­aas­tast lei­da ei õn­nes­tu­nud, see­ga uu­ris noor­soo­töö­ta­jalt Maar­ja-Ly Tei­nolt, kui­das on noo­red va­li­mis­teks val­mis: „Olen üri­ta­nud noor­te­le sel­gi­ta­da, et är­ge va­li­ge ai­nult neid, kes tei­le šo­ko­laa­di kin­gi­vad. Uu­ri­ge kan­di­daa­ti­delt, mil­le eest nad sei­sa­vad, mi­da ta­ha­vad muu­ta, kui­das teie elu pa­re­maks lä­heks. Pa­ra­ku on pal­ju üks­kõik­sust, ei saa­da aru, miks peaks üld­se va­li­ma mi­ne­ma. Teen tea­vi­tus­tööd, et se­da hoia­kut muu­ta.”
Aru­kü­la­la­ne Me­gel Ar­ro­küll mee­nu­tas, et mõ­ned aas­tad ta­ga­si, kui sai ise esi­mest kor­da va­li­ma min­na, an­dis hää­le oma tut­vus­ring­kon­da. Ta tõ­des, et pol­nud ilm­selt ai­nu­ke noor, kes nii te­gi.
Aru­kü­la koo­li di­rek­tor Avo Möls sõ­nas, et te­ma 16aas­tas­te­le va­li­mi­sõi­gu­se and­mist ei pool­da: „Na­gu­nii on va­li­mi­ne suur lo­te­rii ning va­li­tak­se neid, ke­da tea­tak­se, mit­te võõ­raid. Ei saa aru, kel­le või mil­le jaoks see sea­du­se­muu­da­tus teh­ti. 16aas­ta­ne ise kan­di­dee­ri­da na­gu­nii ei saa, sel­le tu­leb tal veel kaks aas­tat.”
Ka val­la­va­nem ar­vas, et va­li­mi­sea lan­ge­ta­mi­ne pol­nud hea mõ­te: „Olen pal­ju noor­te­ga su­hel­nud ning neilt kü­si­nud, kas va­li­mi­sõi­gus an­nab nei­le uh­ke­ma tun­de. Nad vas­ta­vad, et ei saa täp­selt aru, mi­da pea­vad te­ge­ma või kel­le poolt va­li­ma. Kui mõ­ni prot­sent noo­ri on end kurs­si vii­nud ning ta­hab va­li­mis­tel osa­le­da, po­le see mi­nu ar­va­tes veel pii­sav põh­jus sea­dust muu­ta. Kui noor­tel po­le väl­ja ku­ju­ne­nud oma maail­ma­vaa­te­list sei­su­koh­ta, hak­ka­vad nad oma ot­su­seid te­ge­ma va­ne­ma­te, sõp­ra­de või ma­ni­pu­lee­ri­va­te po­lii­ti­ku­te mõ­ju­tu­sel.”