Ei ühiskonna lõhestamisele!

983

JÜRI PIHL, Sotsiaaldemokraatliku erakonna esimees
Ränk majandussurutis on toonud masendust  tuhandetesse Eesti peredesse, mure ning ebakindlus tuleviku ees ühendavad ettevõtjaid  ja poliitikuid, töö kaotanud inimesi ja töötegijaid,  pensionäre ja  alles ellu astuvaid noori.

Eelarvetulude järsu kokkukuivamise tõttu on valitsus enam kui poolteist aastat tegelenud riigi kulutuste mahalõikamise ja täiendavate tulude leidmisega.

Viimaste  kuude „kärpe­draama“ on läinud päris inetuks. Valitsusliidul oleks nagu vähe käibemaksu tõstmisest. Pean lausa ohtlikuks pensionide ümber  toimuvat, mis mitte ainult ei näita valitsuse peataolekut  ja saamatust, vaid võimendab ühiskonnas niigi üleval olevaid pingeid.  Mõned juhtivad poliitikud eesotsas kaitseministriga on avalikult teatanud, et pensionid on riigikassale kõige suurem koorem, mõistlik oleks neid langetada.

Nö riigimeestele assisteerivad üksikud  koalitsiooniga soojades suhetes olevad ettevõtjad ja teadlased ning  võimuliidu tuntud siseopositsionäärid, kes justkui võistleks omavahel, kes suudab pensionäride suunas jõhkramalt lajatada. Selle taustal ei mõju veenvalt peaminister Andruse Ansipi  järjest ebakindlamaks  muutuvad kinnitused, et pensionide kallale me ei lähe.

Mida peavad  tundma oma elutöö teinud eakad, kellele tuletatakse aina meelde, et nad on üleliigsed, nende pärast ei saa me eurot?  Mulle on mitu eakat inimest  kurtnud, et uudised  stiilis „langetame, ei langeta pensione“ on neilt röövinud une.  Paljud pensionärid aitavad  kasvatada oma lapselapsi  või toetavad  töötuks jäänud lapsi.  Neile on eluliselt vajalik iga pensionipäeval rahakotti laekuv  kroon.  Või tahavad pensionialandajad seada kahtluse alla Eurostati  värske raporti, Eesti pensionäridest  elab kolmandik vaesuses?

Aprillikuise pensionitõusu tagasipööramine või pensionidelt veel suurema tüki mahatõmbamine oleks arulage olukorras, kus valitsejatel puudub nägemus  pensionisüsteemi  ja kogu sotsiaalpoliitika pikaajalistest muudatustest.

Nörritamine ei puuduta ainult pensionäre. Segased  sõnumid eelarverindelt on viimas hingerahu ka õpetajatelt, arstidelt, politseinikelt ja päästjatelt, kelle kohal ripub samuti kärpekirves. 

Oma  rivaalitsemise, otsustamatuse  ja krampliku kinnihoidmisega üksikutest  valimislubadustest  on võimuliitlased asunud ühiskonda lõhestama. Toompeal vinduv  debatt vastandab praegu selgelt  noori ja vanu, töötuks jäänuid ja töötegijaid ning erinevate ametite pidajaid. 

Raskel ajal ootavad inimesed riigijuhtidelt  kindlameelset   juttu, millesse võib uskuda ja ausaid põhjendusi,  miks üks või teine samm astutakse.  Ennekõike lasub see kohustus peaministril, kes näib olevat püssi põõsasse visanud.  

Järjest enam saab selgeks, et oma poliitikaga ummikusse jõudnud Reformierakonna ning Isamaa ja Res Publica vähemusvalitsus vajab väljavahetamist. Samavõrd vajab Eesti kodurahu, millele kaasaaitamine on ennekõike võimulolijate ülesanne. Ühtehoidev ja solidaarne rahvas elab kriisiaja kergemini üle.