Eelarvetulude järsu kokkukuivamise tõttu on valitsus enam kui poolteist aastat tegelenud riigi kulutuste mahalõikamise ja täiendavate tulude leidmisega.
Viimaste kuude „kärpedraama“ on läinud päris inetuks. Valitsusliidul oleks nagu vähe käibemaksu tõstmisest. Pean lausa ohtlikuks pensionide ümber toimuvat, mis mitte ainult ei näita valitsuse peataolekut ja saamatust, vaid võimendab ühiskonnas niigi üleval olevaid pingeid. Mõned juhtivad poliitikud eesotsas kaitseministriga on avalikult teatanud, et pensionid on riigikassale kõige suurem koorem, mõistlik oleks neid langetada.
Nö riigimeestele assisteerivad üksikud koalitsiooniga soojades suhetes olevad ettevõtjad ja teadlased ning võimuliidu tuntud siseopositsionäärid, kes justkui võistleks omavahel, kes suudab pensionäride suunas jõhkramalt lajatada. Selle taustal ei mõju veenvalt peaminister Andruse Ansipi järjest ebakindlamaks muutuvad kinnitused, et pensionide kallale me ei lähe.
Mida peavad tundma oma elutöö teinud eakad, kellele tuletatakse aina meelde, et nad on üleliigsed, nende pärast ei saa me eurot? Mulle on mitu eakat inimest kurtnud, et uudised stiilis „langetame, ei langeta pensione“ on neilt röövinud une. Paljud pensionärid aitavad kasvatada oma lapselapsi või toetavad töötuks jäänud lapsi. Neile on eluliselt vajalik iga pensionipäeval rahakotti laekuv kroon. Või tahavad pensionialandajad seada kahtluse alla Eurostati värske raporti, Eesti pensionäridest elab kolmandik vaesuses?
Aprillikuise pensionitõusu tagasipööramine või pensionidelt veel suurema tüki mahatõmbamine oleks arulage olukorras, kus valitsejatel puudub nägemus pensionisüsteemi ja kogu sotsiaalpoliitika pikaajalistest muudatustest.
Nörritamine ei puuduta ainult pensionäre. Segased sõnumid eelarverindelt on viimas hingerahu ka õpetajatelt, arstidelt, politseinikelt ja päästjatelt, kelle kohal ripub samuti kärpekirves.
Oma rivaalitsemise, otsustamatuse ja krampliku kinnihoidmisega üksikutest valimislubadustest on võimuliitlased asunud ühiskonda lõhestama. Toompeal vinduv debatt vastandab praegu selgelt noori ja vanu, töötuks jäänuid ja töötegijaid ning erinevate ametite pidajaid.
Raskel ajal ootavad inimesed riigijuhtidelt kindlameelset juttu, millesse võib uskuda ja ausaid põhjendusi, miks üks või teine samm astutakse. Ennekõike lasub see kohustus peaministril, kes näib olevat püssi põõsasse visanud.
Järjest enam saab selgeks, et oma poliitikaga ummikusse jõudnud Reformierakonna ning Isamaa ja Res Publica vähemusvalitsus vajab väljavahetamist. Samavõrd vajab Eesti kodurahu, millele kaasaaitamine on ennekõike võimulolijate ülesanne. Ühtehoidev ja solidaarne rahvas elab kriisiaja kergemini üle.
