KADRI SEEDER, Eesti Kaugtöö Ühingu eestvedaja Kalme külast
Eelmise nädala lõpul olime kaugtöö huviliste ja kaugtöökeskuste eestvedajatega Paides, pidamas diskussiooni-konverentsi Elu võimalikkusest maal. Enamik debattidest keerles küsimuse ümber, keda peaks huvitama töö ja töökohtade loomine piirkonda.
Võib öelda, et pilt on kohalike omavalitsuste lõikes väga kirju. On omavalitsusi, mille eesotsas on visionäärist piirkonna patrioot, kes peab oma loomulikuks ülesandeks muretseda ka ettevõtluse ja töökohtade tekke pärast. Samas on omavalitsusi, mis ajavad näpuga järge seadusega antud ülesannetes ja peavad mõttetuks iga lisaliigutust.
Küüniliselt öeldes on suur osa omavalitsusi huvitatud pigem kohapeal registreeritud magajatest, kes võimalikult vähe teenuseid tarbivad ja vähe sõna võtavad. Kas saab seda KOVidele ka ette heita, sest kui järjekorras on 100 last lasteaeda, eelarves aga raha juurdeehituseks ei ole, siis ilmselt uut viie-lapselist perekonda just ei tervitata.
Tõmbekeskustes on kõrgemad palgad, seega ongi hea, kui inimesed seal töötavad. Ja mis kasu saab KOV, kui mõni ettevõte juurde tekib? Paraku ei teadvustata, et töötamise võimalused ja töökohad on olulised tegurid. Neid ei tule maapiirkonda tekitama ei Töötukassa, EAS ega mingi muu üleriiklik struktuur.
KOVide seas on populaarne halada selle üle, et noored lahkuvad piirkonnast ja aktiivseid inimesi on vähe.
Noored peavadki maalt ära käima. Mujal õppimine ja töötamine aitab laiendada silmaringi, kasvatab suhtlusringi. Küsimus on, kuidas sidustada inimesed piirkonnaga nii, et nad sooviksid tagasi tulla, ja millist keskkonda selleks kujundada.
Targa kohaliku omavalitsuse roll oleks pigem soodustada noorte õppimist teistes piirkondades ning pakkuda tuge tagasitulijatele.
Isiklikult arvan, et enamus kohalikke omavalitsusi ei taha aktiivseid inimesi oma piirkonda, julgemata seda valjult tunnistada. Aktiivsed noored on tülikad – ei sulandu klanni-majandusse ja ei või kindel olla, keda nad valivad.
Eriti kurvaks teeb osade KOVide aga ka euroraha jagavate asutuste suhtumine ettevõtlikkusse ja tulu saamisesse – nii uskumatu kui see ei ole, kardetakse soosida kasumlikke ettevõtmisi. On see sotsialismi ajast pärit mõtteviis, soov olla üdini liberaalne kapitalistlik riigiametnik või lihtsalt kadedus.
Olen veendunud, et eestlane on loomult maarahvas ja just hajaasustus koos privaatsuse ja samas tugeva küla kogukonnaga on meie loomusele kõige omasem.
Võib-olla seepärast kasvab tõmbekeskustest väljapoole jäävate alade väärtus elukeskkonnana vaatamata kõigele. Küsimus on, kas me tahame sellele protsessile kaasa aidata või pigem seda takistada.
Maapiirkondades teevad elu võimalikuks, huvitavaks ja mõnusaks inimesed – on nad siis põlised maaelanikud või uued tulijad.
IKT areng teeb meile võimalikuks teha kõrge lisandväärtusega tööd, kus iganes me oleme: kodus, külakeskuses, kohvikus, lennukis.
Õnneks oleme me tänasel päeval oma valikutes vabad ja otseselt ju keegi ka ei keela endale meelepärase keskkonna kujundamist, võib-olla võtab see lihtsalt pisut rohkem energiat kui mugandumine või vooluga kaasa suurlinnadesse suundumine.
Usun, et maainimestel on piisavalt jonni oma asja ajamiseks, mitte võimu või raha pärast, vaid lihtsalt oma elu-olu ja parema maaelu pärast.
