ARVAMUS – Aitab küll!

ENN KIRS­MAN

1996. aas­ta no­vemb­ris va­lis Kuu­sa­lu val­la­vo­li­ko­gu mind, po­lii­ti­li­selt sõl­tu­ma­tu „eks­per­di­na“, val­la­va­ne­maks. Pa­nin sõ­na „eks­pert“ siin­ko­hal tead­li­kult ju­tu­mär­ki­des­se – mil­li­ne val­la­juh­ti­mi­se eks­pert saab ol­la 28aas­ta­ne füü­si­kaõ­pe­ta­ja, kel­le se­ni­ne elu­ko­ge­mus piir­dus (üli)koo­lis õp­pi­mi­se ja las­te õpe­ta­mi­se­ga? Tol­la­ne olu­kord vo­li­ko­gus oli liht­salt sel­li­ne, et üks­ki „ko­ge­nud“ po­lii­tik ei saa­nud va­ja­lik­ku hääl­tee­na­must kok­ku. Nii lei­ti Kuu­sa­lu koo­li klas­sist number 57 üks ul­jas­pea, kes oli nõus pea ees vet­te hüp­pa­ma, tead­ma­ta, kui­das ja ku­hu uju­da tu­leb.

Al­gu­ses käi­sid lai­ned kõr­gel pea ko­hal kok­ku, aga tõu­sin pin­na­le, õp­pi­sin uju­ma – ja uju­sin. Lä­bi vo­li­ko­gu ka­hek­sa koos­sei­su, kok­ku peaae­gu 29 aas­tat.

Sel­le aja jook­sul olen saa­nud kaa­sa lüüa ot­sus­tes, mis on mõ­ju­ta­nud ko­du­val­la aren­gut. Tei­nud koos­tööd (aga ol­nud ka opo­sit­sioo­nis) ini­mes­te­ga, kes on hoo­li­nud ko­gu­kon­nast ja pa­nus­ta­nud sel­le heao­lus­se. Olen ko­ge­nud nii edu­sam­me kui ka ta­ga­si­löö­ke, krii­se ja komp­ro­mis­se. Olen näi­nud, kui­das Kuu­sa­lu vald on kas­va­nud ja are­ne­nud – ja ol­nud osa prot­ses­si­dest, mis se­da on ku­jun­da­nud.

Iga vo­li­ko­gu koos­seis on ol­nud eri­nev ko­ge­mus. Olen juh­ti­nud ni­me­kir­ja, mis või­tis vo­li­ko­gu 15 ko­hast 13, kuid hil­jem la­gu­nes, ning ol­nud opo­sit­sioo­nis, kus jär­jes­ti­kus­tel va­li­mis­tel jää­di na­pilt tei­seks, ent suu­de­ti ka­hek­sa aas­tat üht­se mees­kon­na­na te­gut­se­da ja va­li­ja­te­le an­tud lu­ba­dus­test pal­jud siis­ki el­lu viia.

Olen õp­pi­nud hin­da­ma de­mok­raa­tia tu­ge­vu­si ja väl­ja­kut­seid. 11 aas­tat opo­sit­sioo­nis tä­hen­das va­hel mõ­ne eel­nõu vas­tu hää­le­ta­mist, ent ala­ti põh­jen­da­si­me oma sei­su­koh­ti ja esi­ta­si­me va­ja­du­sel ka al­ter­na­tiiv­seid la­hen­du­si. Sa­ge­li viis see sel­le­ni, et koa­lit­sioon oma plaa­ne ning te­ge­mi­si kor­ri­gee­ris.

Vii­mas­tes koos­sei­su­des olen aga üha enam imes­ta­nud, miks üld­se vo­li­kok­ku kan­di­dee­ri­da, kui puu­dub po­si­tiiv­ne prog­ramm ning kõi­ki­de­le et­te­pa­ne­ku­te­le ol­lak­se liht­salt vas­tu. Kui oled vas­tu, siis mis on si­nu po­si­tiiv­ne prog­ramm, si­nu al­ter­na­tiiv? Mil­le poolt sa oled? Miks sa vo­li­kok­ku kan­di­dee­ri­sid (ja võib-ol­la ka tu­le­vi­kus kan­di­dee­rid)? Mi­da (mit­te kel­le­le) sa ta­had ära te­ha?

19. ok­toob­ril toi­mu­vad taas vo­li­ko­gu­de va­li­mi­sed. Kui­gi mul ei ole ku­na­gi ol­nud val­las ai­nu­­või­mu, toon võrd­lu­seks mõ­ne­de teis­te „eluaeg­se­te“ juh­ti­de ame­tia­jad: Lu­ka­šen­ka 31 aas­tat, Sta­lin 29, Pu­tin 25 ja Brežnev „ai­nult“ 18. End nen­de­ga võrd­le­ma­ta üt­len – ai­tab küll!
29 aas­tat val­la­va­lit­su­ses ja vo­li­ko­gus on pii­sa­valt pikk aeg, et an­da tea­te­pulk eda­si noo­re­ma­te­le või nei­le, kel­le po­lii­ti­ku­tee po­le ol­nud veel nii pikk. Kui oled ol­nud „pum­ba juu­res“ nii pi­kalt, oled sel­le aja­ga oma kõik väärt mõt­ted el­lu vii­nud ning edas­pi­di jääks vaid vo­li­ko­gus ol­les ve­ge­tee­ri­da või int­ri­gee­ri­da – ja kum­ba­gi ma te­ha ei soo­vi. Kui aga ka­he-kol­me ka­dent­si­ga po­le pea­le kri­ti­see­ri­mi­se mi­da­gi saa­vu­ta­da õn­nes­tu­nud, tu­leks sa­mu­ti peeg­lis­se vaa­da­ta ning kü­si­da, kas olen ik­ka õi­ges ko­has.

Soo­vin edu kõi­gi­le kan­di­dee­ri­ja­te­le! Ent kut­sun kõi­ki kan­di­daa­te en­da jaoks sõ­nas­ta­ma: miks ma vo­li­kok­ku lä­hen. Kas sel­leks, et mi­da­gi ko­du­val­las ära te­ha või hoo­pis sel­leks, et kel­le­le­gi ära te­ha? Sa­ma kü­si­must soo­vi­tan va­li­ja­tel esi­ta­da ka kan­di­daa­ti­de­le, kui kam­paa­nia ajal nen­de­ga koh­tu­te.