Ei kao need koolid kuhugi

1191

498 koolist tuleks Eestis kuue aastaga kinni panna 282! Sellise sõnumi teatas juuni keskel uuringufirma Praxis. Nooremad inimesed, kes ei mäleta, kuidas NSVLi ajal püüti Eestis väikesi maakoole sulgeda ja kuidas rahvas haritlaskonna juhtimisel nende kaitsele asus, võisid sellise sõnumi peale minestada.

Praxise materjalides on ka üks rõõmustavam moment. Selgub, et 2005. aastal ilmutatud samalaadse prognoosi alusel pidanuks praegu olema Eestis 304 kooli, on aga hoopis 498.

Elu pole prognoosidele allunud. Mida sel juhul teha? Eelmine, teadlasest haridusminister otsustas elu ära keelata ning hakkas piitsa ja prääniku abil, nagu ta ise ütles, teaduslikku prognoosi juurutama.

Mäletame uhket kuulutust, et maapiirkondades olgu ainult 250 õpilasega ja linnades 500 õpilasega gümnaasiumid. Kuulutajatele ei läinud korda, et siis polnud Eestis veel ühtegi 500 õpilasega gümnaasiumi. Elu tegi selle peale vimka ja keelas ära haridusministri.

Nüüd on uus haridusminister ja valik on tema. Loomulikult oleks ahvatlus keelata ära hoopis Praxis või vähemasti lõpetada temalt kasutute prognooside tellimine. Kuid see tähendaks sama, mis halva sõnumi eest hukata sõnumitooja. Praxis vastab sellele, mida temalt küsitakse, ja kui küsitluse aluseks on haridusökonoomika, panevad uurijad õpilaste arvu ja ruutmeetrid ühte patta ning keedavad meile mittesöödavat putru. Uuring konstateerib, et kaheksa aasta jooksul on õpilaste arv vähenenud 22 protsenti, õpetajate arv ainult 13 ja koolide arv 10 protsendi võrra. Haridusökonoomiliselt on asi seega väga kole.

Võib-olla on aga hea, et lastel on koolis lahedam ja igal õpetajal rohkem aega õpilasega tegeleda?Äkki on ka see hea, et meie lastele antav haridus on kallim? Niikuinii on üks Euroopa odavamaid. Ja kui on prioriteet, et lapsi saaks rohkem, milleks siis koole sulgeda?

Praxise uuringus on toodud põhjused, miks eelmine prognoos koolide vähenemisest rappa läks ja miks läheb rappa ka seekordne. Jääb üle mõningaid tsiteerida: piirkonna transpordivõimalused – puudub väikevaldade-vaheline ühendus. Poliitilised tegurid – kooli püsimajäämine kui valimislubadus. Sotsiaalsed tegurid – kooli sotsiaalne tähendus maapiirkondades. Ajaloolised põhjused – inimkäitumise rajasõltuvuslikkus ei pruugi kattuda tegelike omavalitsuspiiridega. Infrastruktuurilised tegurid – olemasolevad hooned ei ühildu reformiideedega. Muud tegurid – avalik poliitika ei ole sageli ratsionaalne.

Lisada võiks veel, et väikeses koolis on õpilastel kodusem ja turvalisem, sõltumata sellest, et vabaainete valikuvõimalus jääb talle napimaks.

Seepärast taandub prognoosi ebaõnnestumise põhjus kolmele sõnale – rahvas ei taha! Ega siis vallavanemad rumalad ole, et nad annavad valimiste eel mingeid kahjulikke lubadusi, küllap annavad ikka selliseid, mida valijad toetavad. Näe, tublid Suure-Jaani valla elanikud läksid koole sulgeda püüdva vallavanema vastu koguni kohtusse ja loodetavasti võidavad nagu Pühajärve rahvas.

Tuleb tagada, et igal lapsel oleks kodu lähedal põhikool, isegi siis, kui seal on kõigest mõnikümmend õpilast. Tagada, et veel elujõulises maa-asulas säiliks gümnaasiumiharidus, kui seal on üksnes 50-100 õpilast. Kool ei tekita veel töökohti, kuid kooli sulgemine kaotab töökohad kiiresti. Kool peaks olema eelviimane asutus, mis kustutab maakohas tuled, viimane olgu raamatukogu.

Loodan, et haridusminister usub ja teab seda. Piits on koolide sulgemiseks juba nurka visatud. Kui veel prääniku ka leiaks.