
Maikuu teisel laupäeval oli Aruküla rahvamajas ajaloohommik. Peakorraldaja Garina Toomingas selgitas, et ajalookonverents võib tunduda liiga akadeemiline ja kardetakse osaleda, ta otsustas valla ajalugu käsitleva kokkusaamise nimetada ajaloohommikuks.
Kõneldi peamiselt kahel teemal – kohapärimusest Arukülas ning Raasikul Nurme tänaval asunud endisest haiglast, mis tänavu renoveeriti sotsiaalmajaks. Põhiettekanded tegid Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi teadur Mari-Ann Remmel, kes kõneles Aruküla kohapärimusest, ning Aruküla põhikooli õpetaja Külli Saupõld, kes kandis ette oma ema Elle Sidoki mälestusi Raasiku haiglast.
Kohapärimusega oli seotud ka kohalikust elust mitmeid näitemänge kirjutanud-lavastanud Juhan Trumbi jutt. Ta rääkis, kuidas tema näidendid sünnivad, ning märkis, et kohalikel teemadel kirjutades peab olema väga ettevaatlik ja põhjalikult kaaluma, mida kirja panna, et keegi ei saaks pahaseks ega tunneks end solvatuna, kui tunneb end mõnes tegelases ära.
Marianne Põld luges ette Raasiku haigla kohta peatüki Ilse Tudre raamatust „Raasiku ja tema ümbrus ajavoolus“. Raasiku haiglat meenutas veel Raasiku Elektri endine juht Olev Sinijärv.
Ajaloohommiku lõpetuseks vaadati salvestust eelmisel suvel Kalesi külas Kadarpiku talus etendunud lavastusest „Nassi Sass ja tema vend“. Selle saamisloost kõneles Mait Eerik, kes on üks idee autoritest.
Aruküla vanad matmispaigad ja hiidrahnud
Folklorist Mari-Ann Remmel, kelle emapoolne suguvõsa on pärit Aruküla lähistelt, selgitas, mis on kohapärimus, kust seda leida ja kuidas koguda, ning tõi näiteid oma sugulastelt ning välitöödel kogutud lugudest Arukülas.
Kohapärimus on koha- või kohanimekeskne folkloor, sealhulgas ka muistendid ja uskumused, paikadega seotud mälestused. Kohapärimuse objektid võivad olla looduslikud, näiteks puud, kivid, veekogud; inimtegevuse mõjul tekkinud paigad, näiteks põllud või karjamaad; asustus ja selle jäljed, sealhulgas külad, talud ja mõisad; ehitised ja rajatised, näiteks kõrtsid või kirikud.
„Kohapärimus väljendab paiga tähendust inimese jaoks – ilma inimesteta, asustuse järjepidevusega poleks pärimust,“ rõhutas teadlane.
Kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiivi on kohapärimust kogutud 19. sajandi lõpust. Jüri ja Harju-Jaani kihelkonna piirialal asuva Aruküla kohapärimuse kohta on Mari-Ann Remmeli sõnul arhiividesse jõudnud vähem andmeid kui näiteks Rae valla kohta. Siiski on ka seal tema hinnangul pärimuspaiku ja lugusid, mis on kohalikele jätkuvalt olulised. Ta on eakatelt sugulastelt kuulnud mälestustel põhinevat infot, mis võib olla mitu inimpõlve vana. Aastatel 2010-2011 käis ta koos kolleegidega Eesti Rahvaluule Arhiivist Jüri kihelkonna kohapärimust kogudes ka Arukülas.
Aruküla ümbruse asustus on teadlase kinnitusel põline, paljud sealsed külad olid olemas juba muinasajal. Sellest annavad tunnistust vanad matmispaigad, mis kuuluvad muinsuskaitse alla. Näiteks ajaloolise Kangla küla juures põllul on koht, mida hüüti Surnumäeks, kuna sinna olla Rootsi sõja ajal maetud surnuid. Teist vana kalmet kutsuti Ristikangrumäeks.
Aruküla loodusobjektidest nimetas Mari-Ann Remmel suuri rändrahne. Suurim neist, üle 6 meetri kõrgune hiidrähn, on tuntud ka Hellema kivina. Kivi on nii lai, et selle peale olevat pärimuse järgi mahtunud tantsima 4-5 paari rahvatantsijaid. Kahte Aruküla lauluväljaku juures asuvat kivi on vanal ajal kutsutud Võllakivideks.
Aruküla männikus vanasti maju ei olnud ning rahvajutud räägivad seal toimunud üleloomulikest juhtumitest. Seetõttu kardeti, et männikust hobuvankriga läbi sõites võib kohata vanakuradit või teisi mütoloogilisi tegelasi.
18. sajandi lõpust pärineva kaardi järgi on Arukülas vanasti olnud kirik või kabel. Ümbritsevat maastikku ja ühiskondlikku elu on sajandite vältel kujundanud ja mõjutanud Aruküla mõis ning alates 19. sajandi lõpust raudtee ja raudteejaam. Tähtis koht oli Aruküla õigeusu kirikul ning selle juures asunud kihelkonnakoolil.
Tänapäevani säilinud pärimuses on Mari-Ann Remmeli hinnangul kaalukas osa isikujuttudel. Aruküla staariks on tänu mullusele lavastusele saanud seltskondade naljamees Nassi Sass, kellega seotud lugusid kuulis ka tema lapsepõlves. Samuti räägitud palju Mätta Jussist, kes oli teinud endale mätastest onni, kus elas ja kangaid kudus. Lugusid on räägitud ka teistest inimestest, nende omavahelistest suhetest ja humoorikatest juhtumistest.
Mari-Ann Remmel sõnas, et pärimuslike teadmiste ja tähenduste edasiandmine aitab tugevdada sidet kodupaigaga ja hoida olulisi mälupaiku ka tulevaste põlvede jaoks. Ta märkis, et iga inimese mälestused ja meenutused on olulised, ning soovitas panna tähele huvitavana tunduvaid jutte, laule, ütlemisi, küsida vanematelt inimestelt nende lapsepõlve ja noorusaja kohta, ümbruskonnaga seotud lugusid, need kirja panna või helisalvestada. Tartus Eesti Kirjandusmuuseumis asuv Eesti Rahvaluule Arhiiv kogub kohapärimust ja kõike muud, mis seostub folklooriga, sealt leiab ka varasematel aegadel talletatud andmeid.
Raasiku haigla täitis ka EMO ja turvakodu ülesandeid
Külli Saupõld tutvustas oma ema, aastakümneid Raasiku endises haiglas ja hiljem ambulatooriumis töötanud Elle Sidoki mälestusi ning meenutas, mida ise sellest ajast mäletab.

Elle Sidok asus Raasiku jaoskonnahaiglasse valveõena tööle pärast Tallinna meditsiinikooli lõpetamist 1962. aastal. Haigla juhataja ja arst oli sel ajal doktor Pärtel Kallau ehk vana Kallau, nagu noored õed teda kutsusid. Kõik suhtunud arsti suure austusega.
Peale arsti ja valveõe töötasid haiglas igapäevaselt sanitar, koristaja, kokk, kütja. Õdede valvekord kestis 12 või 24 tundi. Igal hommikul kell 7 tuli tööle kütja, kes küttis massiivsed plekkahjud kuumaks, need püsisid soojad järgmise hommikuni. Pühapäeval kokka ja koristajat ei olnud, siis tegi ka nende tööd sanitar. Pühapäeviti oli haiglas lõunaks hapukapsa- või hernesupp, sest need keesid kaua ja sanitar sai samal ajal oma töid teha. Selle kõrvale oli paks kompott piimaga.
Raasiku haigla teenindas elanikke Kaberneemest Koseni. Haiglas oli 15 voodikohta, mahutati ka 17-18 haiget. Olid neli palatit, kõige väiksem kahekohaline, teised 5-6kohalised. Varem oli haiglas ka sünnitus-osakond, see suleti 1963, sünnitusosakonna ruumidesse kolis hambaravi. Esimesel korrusel olid veel füsioteraapiakabinet, sai massaaži ja elektriravi, labor analüüside andmiseks, arstituba-juhataja kabinet, köök ja toiduladu, teisel korrusel palatid ja õdede ruum. Haigla õuel olid pesuköök, puukuur, maakelder, kus hoiti talvekartulit ja muid toiduvarusid. Kui patsient suri, kasutati pesukööki ka surnukuurina.

Põhiliselt raviti Raasiku haiglas radikuliiti, südamepuudulikkust, kopsupõletikku ja niinimetatud kriisidega vererõhku, keskmine raviaeg oli umbes 2 nädalat. Haiglast oli võimalik ravimeid saada, kui apteek oli kinni. Väga tihti täitis haigla ka erakorralise meditsiini osakonna ehk EMO ülesannet. Esmast arstiabi sai ööpäevaringselt, haiglasse pöörduti väiksemate ja suuremate haavade ja traumadega. Kohapeal paigaldati haavadele klambreid, sidemeid, lahaseid, kui ei olnud võimalik haiglas esmaabi anda, kutsuti kiirabi. Mõnikord, kui inimene kutsus kiirabi, palus kiirabi esmalt haiglast minna uurima, kas neil on vaja Tallinnast välja sõita või saadakse kohapeal hakkama.
Mõnikord täitis haigla ka turvakodu ülesandeid. Elle Sidok mäletab, et haiglasse viidi väike tüdruk, kelle hooldajast vanaema haigestus ega saanud enam lapse eest hoolitseda. Kord viidi haiglasse kõrge palavikuga väike poiss, kuid talle ei läinud enam keegi järele. Selliseid lapsi olevat Raasiku haiglasse aastate jooksul sattunud mitmeid. Nad elasid haiglas vahel pool aastat ja kauemgi, kuni dokumente vormistati ja neile leiti lastekodukoht. Haiglal oli ka hooldushaigla roll – mõned kohad olid krooniliste haigustega voodihaigetele vanuritele, et nende tervist turgutada või anda pereliikmetele pisut puhkust.
Külli Saupõld rääkis, kõige olulisem oli, et Raasiku haiglasse sai helistada ööpäevaringselt. Kuna inimesed olid harjunud haiglast abi küsima ja abi saama, ei kujutanud keegi ette, kuidas ilma haiglata hakkama saadakse. Raasiku jaoskonnahaigla suleti 1. aprillil 1993.
Olev Sinijärv meenutas oma kokkupuuteid Raasiku haigla ja selle juhi Pärtel Kallauga. Ta jutustas legendiks muutunud loo, kuidas doktor Kallau öelnud pärast vastuvõttu riidesse pannud vanamemmele: „Mis sa seal kohmitsed, kas sa ei tea, et pükstel käib pruun pool tahapoole?“