Aru­kü­la aja­loo­hom­mi­kul mee­nu­ta­ti Raa­si­ku haig­lat ja kõ­nel­di ko­ha­pä­ri­mu­sest

73
Eesti Rahvaluule Arhiivi teadur MARI-ANN REMMEL kutsub üles panema kirja omakandi vanematelt inimestelt kuuldud lugusid: „See aitab tugevdada sidet kodukohaga ning hoida olulisi mälupaiku ka tulevaste põlvede jaoks.“ Foto Garina Toomingas

Mai­kuu tei­sel lau­päe­val oli Aru­kü­la rah­va­ma­jas aja­loo­hom­mik. Pea­kor­ral­da­ja Ga­ri­na Too­min­gas sel­gi­tas, et aja­loo­kon­ve­rents võib tun­du­da lii­ga aka­dee­mi­li­ne ja kar­de­tak­se osa­le­da, ta ot­sus­tas val­la aja­lu­gu kä­sit­le­va kok­ku­saa­mi­se ni­me­ta­da aja­loo­hom­mi­kuks.

Kõ­nel­di pea­mi­selt ka­hel tee­mal – ko­ha­pä­ri­mu­sest Aru­kü­las ning Raa­si­kul Nur­me tä­na­val asu­nud en­di­sest haig­last, mis tä­na­vu re­no­vee­ri­ti sot­siaal­ma­jaks. Põ­hiet­te­kan­ded te­gid Ees­ti Kir­jan­dus­muu­seu­mi Ees­ti Rah­va­luu­le Ar­hii­vi tea­dur Ma­ri-Ann Rem­mel, kes kõ­ne­les Aru­kü­la ko­ha­pä­ri­mu­sest, ning Aru­kü­la põ­hi­koo­li õpe­ta­ja Kül­li Sau­põld, kes kan­dis et­te oma ema El­le Si­do­ki mä­les­tu­si Raa­si­ku haig­last.

Ko­ha­pä­ri­mu­se­ga oli seo­tud ka ko­ha­li­kust elust mit­meid näi­te­män­ge kir­ju­ta­nud-la­vas­ta­nud Ju­han Trum­bi jutt. Ta rää­kis, kui­das te­ma näi­den­did sün­ni­vad, ning mär­kis, et ko­ha­li­kel tee­ma­del kir­ju­ta­des peab ole­ma vä­ga et­te­vaat­lik ja põh­ja­li­kult kaa­lu­ma, mi­da kir­ja pan­na, et kee­gi ei saaks pa­ha­seks ega tun­neks end sol­va­tu­na, kui tun­neb end mõ­nes te­ge­la­ses ära.

Ma­rian­ne Põld lu­ges et­te Raa­si­ku haig­la koh­ta pea­tü­ki Il­se Tud­re raa­ma­tust „Raa­si­ku ja te­ma ümb­rus aja­voo­lus“. Raa­si­ku haig­lat mee­nu­tas veel Raa­si­ku Elekt­ri en­di­ne juht Olev Si­ni­järv.

Aja­loo­hom­mi­ku lõ­pe­tu­seks vaa­da­ti sal­ves­tust eel­mi­sel su­vel Ka­le­si kü­las Ka­dar­pi­ku ta­lus eten­du­nud la­vas­tu­sest „Nas­si Sass ja te­ma vend“. Selle saa­mis­loost kõ­ne­les Mait Ee­rik, kes on üks idee au­to­ri­test.

Aru­kü­la va­nad mat­mis­pai­gad ja hiid­rah­nud
Folk­lo­rist Ma­ri-Ann Rem­mel, kel­le ema­pool­ne su­gu­võ­sa on pä­rit Aru­kü­la lä­his­telt, sel­gi­tas, mis on ko­ha­pä­ri­mus, kust se­da lei­da ja kui­das ko­gu­da, ning tõi näi­teid oma su­gu­las­telt ning vä­li­töö­del ko­gu­tud lugudest Aru­kü­las.

Ko­ha­pä­ri­mus on ko­ha- või ko­ha­ni­me­kesk­ne folk­loor, seal­hul­gas ka muis­ten­did ja us­ku­mu­sed, pai­ka­de­ga seo­tud mä­les­tu­sed. Ko­ha­pä­ri­mu­se ob­jek­tid või­vad ol­la loo­dus­li­kud, näi­teks puud, ki­vid, vee­ko­gud; inimtegevuse mõjul tekkinud pai­gad, näi­teks põl­lud või kar­ja­maad; asus­tus ja sel­le jäl­jed, seal­hul­gas kü­lad, ta­lud ja mõi­sad; ehi­ti­sed ja ra­ja­ti­sed, näi­teks kõrt­sid või ki­ri­kud.

„Ko­ha­pä­ri­mus väl­jen­dab pai­ga tä­hen­dust ini­me­se jaoks – il­ma ini­mes­te­ta, asus­tu­se jär­je­pi­de­vu­se­ga po­leks pä­ri­must,“ rõ­hu­tas tead­la­ne.

Kir­jan­dus­muu­seu­mi rah­va­luu­le ar­hii­vi on ko­ha­pä­ri­must ko­gu­tud 19. sa­jan­di lõ­pust. Jü­ri ja Har­ju-Jaa­ni ki­hel­kon­na pii­ria­lal asu­va Aru­kü­la ko­ha­pä­ri­mu­se koh­ta on Ma­ri-Ann Rem­me­li sõ­nul ar­hii­vi­des­se jõud­nud vä­hem and­meid kui näiteks Rae valla koh­ta. Siis­ki on ka seal te­ma hin­nan­gul pä­ri­mus­pai­ku ja lu­gu­sid, mis on ko­ha­li­ke­le jät­ku­valt olu­li­sed. Ta on ea­ka­telt su­gu­las­telt kuul­nud mä­les­tus­tel põ­hi­ne­vat in­fot, mis võib ol­la mi­tu inim­põl­ve va­na. Aas­ta­tel 2010-2011 käis ta koos kol­lee­gi­de­ga Ees­ti Rah­va­luu­le Ar­hii­vist Jü­ri ki­hel­kon­na ko­ha­pä­ri­must ko­gu­des ka Aru­kü­las.

Aru­kü­la ümb­ru­se asus­tus on tead­la­se kin­ni­tu­sel põ­li­ne, pal­jud seal­sed kü­lad olid ole­mas ju­ba mui­na­sa­jal. Sel­lest an­na­vad tun­nis­tust va­nad mat­mis­pai­gad, mis kuu­lu­vad muin­sus­kait­se al­la. Näi­teks aja­loo­li­se Kang­la kü­la juu­res põl­lul on koht, mi­da hüü­ti Sur­nu­mäeks, ku­na sin­na ol­la Root­si sõ­ja ajal mae­tud sur­nuid. Teist vana kalmet kutsuti Ris­ti­kang­ru­mäeks.

Aru­kü­la loo­du­sob­jek­ti­dest ni­me­tas Ma­ri-Ann Rem­mel suu­ri ränd­rah­ne. Suu­rim neist, üle 6 meet­ri kõr­gu­ne hiid­rähn, on tun­tud ka Hel­le­ma ki­vi­na. Ki­vi on nii lai, et sel­le pea­le ole­vat pä­ri­mu­se jär­gi mah­tu­nud tant­si­ma 4-5 paa­ri rah­va­tant­si­jaid. Kah­te Aru­kü­la lau­lu­väl­ja­ku juu­res asu­vat ki­vi on va­nal ajal kut­su­tud Võl­la­ki­vi­deks.

Aru­kü­la män­ni­kus va­nas­ti ma­ju ei ol­nud ning rah­va­ju­tud rää­gi­vad seal toi­mu­nud üle­loo­mu­li­kest juh­tu­mi­test. See­tõt­tu kar­de­ti, et män­ni­kust ho­bu­vank­ri­ga lä­bi sõi­tes võib ko­ha­ta va­na­ku­ra­dit või tei­si mü­to­loo­gi­li­si te­ge­la­si.

18. sa­jan­di lõ­pust pä­ri­ne­va kaar­di jär­gi on Aru­kü­las va­nas­ti ol­nud ki­rik või ka­bel. Ümb­rit­se­vat maas­tik­ku ja ühis­kond­lik­ku elu on sa­jan­di­te väl­tel ku­jun­da­nud ja mõ­ju­ta­nud Aru­kü­la mõis ning alates 19. sajandi lõpust raud­tee ja raud­tee­jaam. Täh­tis koht oli Aru­kü­la õi­geu­su ki­ri­kul ning sel­le juu­res asu­nud ki­hel­kon­na­koo­lil.

Tä­na­päe­va­ni säi­li­nud pä­ri­mu­ses on Ma­ri-Ann Rem­me­li hin­nan­gul kaa­lu­kas osa isi­ku­jut­tu­del. Aru­kü­la staa­riks on tä­nu mul­lu­se­le la­vas­tu­se­le saa­nud selts­kon­da­de nal­ja­mees Nas­si Sass, kel­le­ga seo­tud lu­gu­sid kuu­lis ka te­ma lap­se­põl­ves. Sa­mu­ti rää­gi­tud pal­ju Mät­ta Jus­sist, kes oli tei­nud en­da­le mä­tas­test on­ni, kus elas ja kan­gaid ku­dus. Lu­gu­sid on rää­gi­tud ka teis­test ini­mes­test, nen­de oma­va­he­lis­test su­he­test ja hu­moo­ri­ka­test juh­tu­mis­test.

Ma­ri-Ann Rem­mel sõ­nas, et pä­ri­mus­li­ke tead­mis­te ja tä­hen­dus­te eda­siand­mi­ne ai­tab tu­gev­da­da si­det ko­du­pai­ga­ga ja hoi­da olu­li­si mä­lu­pai­ku ka tu­le­vas­te põl­ve­de jaoks. Ta mär­kis, et iga ini­me­se mä­les­tu­sed ja mee­nu­tu­sed on olu­li­sed, ning soo­vi­tas pan­na tä­he­le hu­vi­ta­va­na tun­du­vaid jut­te, lau­le, üt­le­mi­si, kü­si­da va­ne­ma­telt ini­mes­telt nen­de lap­se­põl­ve ja noo­ru­sa­ja koh­ta, ümb­rus­kon­na­ga seo­tud lu­gu­sid, need kir­ja pan­na või he­li­sal­ves­ta­da. Tar­tus Ees­ti Kir­jan­dus­muu­seu­mis asuv Ees­ti Rah­va­luu­le Ar­hiiv ko­gub ko­ha­pä­ri­must ja kõi­ke muud, mis seos­tub folk­loo­ri­ga, sealt leiab ka va­ra­se­ma­tel ae­ga­del tal­le­ta­tud and­meid.

Raa­si­ku haig­la täi­tis ka EMO ja tur­va­ko­du üle­san­deid
Kül­li Sau­põld tut­vus­tas oma ema, aas­ta­küm­neid Raa­si­ku en­di­ses haig­las ja hil­jem am­bu­la­too­riu­mis töö­ta­nud El­le Si­do­ki mä­les­tu­si ning mee­nu­tas, mi­da ise sel­lest ajast mä­le­tab.

Raasiku kunagise haigla arst doktor PÄRTEL KALLAU.

El­le Si­dok asus Raa­si­ku jaos­kon­na­haig­las­se val­veõe­na töö­le pä­rast Tal­lin­na me­dit­sii­ni­koo­li lõ­pe­ta­mist 1962. aas­tal. Haig­la ju­ha­ta­ja ja arst oli sel ajal dok­tor Pär­tel Kal­lau ehk va­na Kal­lau, na­gu noo­red õed te­da kut­su­sid. Kõik suh­tu­nud ars­ti suu­re aus­tu­se­ga.

Pea­le ars­ti ja val­veõe töö­ta­sid haig­las iga­päe­va­selt sa­ni­tar, ko­ris­ta­ja, kokk, küt­ja. Õde­de val­ve­kord kes­tis 12 või 24 tun­di. Igal hom­mi­kul kell 7 tu­li töö­le küt­ja, kes küt­tis mas­siiv­sed plek­kah­jud kuu­maks, need pü­si­sid soo­jad järg­mi­se hom­mi­ku­ni. Pü­ha­päe­val kok­ka ja ko­ris­ta­jat ei ol­nud, siis te­gi ka nen­de tööd sa­ni­tar. Pü­ha­päe­vi­ti oli haig­las lõu­naks ha­pu­kap­sa- või her­ne­supp, sest need kee­sid kaua ja sa­ni­tar sai sa­mal ajal oma töid te­ha. Sel­le kõr­va­le oli paks kom­pott pii­ma­ga.

Raa­si­ku haig­la tee­nin­das ela­nik­ke Ka­ber­nee­mest Ko­se­ni. Haig­las oli 15 voo­di­koh­ta, ma­hu­ta­ti ka 17-18 hai­get. Olid ne­li pa­la­tit, kõi­ge väik­sem ka­he­ko­ha­li­ne, tei­sed 5-6ko­ha­li­sed. Va­rem oli haig­las ka sün­ni­tu­s-o­sa­kond, see su­le­ti 1963, sün­ni­tu­so­sa­kon­na ruu­mi­des­se ko­lis ham­ba­ra­vi. Esi­me­sel kor­ru­sel olid veel fü­sio­te­raa­pia­ka­bi­net, sai mas­saaži ja elekt­ri­ra­vi, la­bor ana­lüü­si­de and­mi­seks, ars­ti­tu­ba-ju­ha­ta­ja ka­bi­net, köök ja toi­du­la­du, tei­sel kor­ru­sel pa­la­tid ja õde­de ruum. Haig­la õuel olid pe­su­köök, puu­kuur, maa­kel­der, kus hoi­ti tal­ve­kar­tu­lit ja muid toi­du­va­ru­sid. Kui pat­sient su­ri, ka­su­ta­ti pe­su­köö­ki ka sur­nu­kuu­ri­na.

Raasiku endine haiglahoone, kus pärast renoveerimist avati tänavu aprillis sotsiaalmaja. Fotod raamatust „Raasiku ja tema ümbrus ajavoolus“

Põ­hi­li­selt ra­vi­ti Raa­si­ku haig­las ra­di­ku­lii­ti, sü­da­me­puu­du­lik­kust, kop­su­põ­le­tik­ku ja nii­ni­me­ta­tud krii­si­de­ga ve­re­rõh­ku, kesk­mi­ne ra­viaeg oli um­bes 2 nä­da­lat. Haig­last oli või­ma­lik ra­vi­meid saa­da, kui ap­teek oli kin­ni. Vä­ga tih­ti täi­tis haig­la ka era­kor­ra­li­se me­dit­sii­ni osa­kon­na ehk EMO üle­san­net. Es­mast ars­tia­bi sai öö­päe­va­ring­selt, haig­las­se pöör­du­ti väik­se­ma­te ja suu­re­ma­te haa­va­de ja trau­ma­de­ga. Ko­ha­peal pai­gal­da­ti haa­va­de­le klamb­reid, si­de­meid, la­ha­seid, kui ei ol­nud või­ma­lik haig­las es­maa­bi an­da, kut­su­ti kii­ra­bi. Mõ­ni­kord, kui ini­me­ne kut­sus kii­ra­bi, pa­lus kii­ra­bi es­malt haig­last min­na uu­ri­ma, kas neil on va­ja Tal­lin­nast väl­ja sõi­ta või saa­dak­se ko­ha­peal hak­ka­ma.

Mõ­ni­kord täi­tis haig­la ka tur­va­ko­du üle­san­deid. El­le Si­dok mä­le­tab, et haig­las­se vii­di väi­ke tüd­ruk, kel­le hool­da­jast va­nae­ma hai­ges­tus ega saa­nud enam lap­se eest hoo­lit­se­da. Kord vii­di haig­las­se kõr­ge pa­la­vi­ku­ga väi­ke poiss, kuid tal­le ei läi­nud enam kee­gi jä­re­le. Sel­li­seid lap­si ole­vat Raa­si­ku haig­las­se aas­ta­te jook­sul sat­tu­nud mit­meid. Nad ela­sid haig­las va­hel pool aas­tat ja kauem­gi, ku­ni do­ku­men­te vor­mis­ta­ti ja nei­le lei­ti las­te­ko­du­koht. Haig­lal oli ka hool­dus­haig­la roll – mõ­ned ko­had olid kroo­ni­lis­te hai­gus­te­ga voo­di­hai­ge­te­le va­nu­ri­te­le, et nen­de ter­vist tur­gu­ta­da või an­da pe­re­liik­me­te­le pi­sut puh­kust.

Kül­li Sau­põld rää­kis, kõi­ge olu­li­sem oli, et Raa­si­ku haig­las­se sai he­lis­ta­da öö­päe­va­ring­selt. Ku­na ini­me­sed olid har­ju­nud haig­last abi kü­si­ma ja abi saa­ma, ei ku­ju­ta­nud kee­gi et­te, kui­das il­ma haig­la­ta hak­ka­ma saa­dak­se. Raa­si­ku jaos­kon­na­haig­la su­le­ti 1. ap­ril­lil 1993.
Olev Si­ni­järv mee­nu­tas oma kok­ku­puu­teid Raa­si­ku haig­la ja sel­le ju­hi Pär­tel Kal­lau­ga. Ta ju­tus­tas le­gen­diks muu­tu­nud loo, kui­das dok­tor Kal­lau öel­nud pä­rast vas­tu­võt­tu rii­des­se pan­nud va­na­mem­me­le: „Mis sa seal koh­mit­sed, kas sa ei tea, et püks­tel käib pruun pool ta­ha­poo­le?“

Eelmine artikkelPeningi koroonamängijad jätkavad edukalt
Järgmine artikkelNoor­te hu­vi­te­ge­vu­se riik­li­ku toe­tu­se jao­tus Kuu­sa­lu val­las