Aru­kü­la õpe­ta­jale HEL­VI VI­LIP­PU­SELE plaanitakse mä­les­tus­pinki

1779
Aruküla koduloolane MAI ERBE näitab Helvi Vilippuse kokku pandud fotoalbumit Aruküla kooli õpetajatest.

Le­gen­daar­set Aru­kü­la koo­li pe­da­goo­gi tu­lid 1. sur­ma-aas­ta­päe­va paiku mee­nu­ta­ma pool­sa­da ini­mest.

HELVI VILIPPUS (1923-2016).
HELVI VILIPPUS (1923-2016).

Hel­vi Vi­lip­pu­se mä­les­tus­päe­va al­gu­ses, pü­ha­päe­val, 5. märt­si kesk­päe­val, tu­li Aru­kü­la raa­ma­tu­ko­gu ju­ha­ta­jal Eda Nee­mel tuua too­le ai­na juur­de – rah­vast, kes soo­vi­sid üri­tu­sel osa­le­da, oli kor­ral­da­ja­te­le üle oo­tus­te pal­ju, täis olid nii va­he­käi­gud kui uk­seau­gud.
Raa­si­ku abi­val­la­va­nem Ar­do Niin­re üt­les, et mä­les­tus­päev sai kor­ral­da­tud see­tõt­tu, et kui Aru­kü­la aus­ta­tud õpe­ta­ja ja mit­me­te selt­si­de asu­ta­ja ja lii­ge mul­lu 9. märt­sil su­ri, jäid pal­jud sõ­nad üt­le­ma­ta: „Õpi­las­tel jääb ta­va­li­selt vä­ga pal­ju ilu­said sõ­nu õpe­ta­ja­le üt­le­ma­ta. Se­da oli nä­ha, kui möö­du­nud aas­tal soo­vi­sid pal­jud kir­ju­ta­da Hel­vi Vi­lip­pu­se­le Sõ­nu­mi­too­jas­se jä­rel­hüüet. Ku­na le­he maht on pii­ra­tud, jäid­ki mit­med sõ­nad üt­le­ma­ta.”
Ta sõ­nas, et val­la esi­me­se au­ko­da­ni­ku Hel­vi Vi­lip­pu­se pä­rand on jää­nud Raa­si­ku val­la­le ning ko­du­loo­la­ne, tee­ne­kas pe­da­goog ja rin­gi­juht Mai Er­be on ha­ka­nud Hel­vi Vi­lip­pu­se mä­les­tust süs­te­ma­ti­see­ri­ma.
Ar­do Niin­re mee­nu­tas, et Hel­vi Vi­lip­pus oli ala­tes 2011. aas­tast Hiiul dia­koo­nia­haig­las, ku­hu saa­de­ti tal­le igal aas­tal kut­se Raa­si­ku val­la ha­ri­dus- ja kul­tuu­ri­töö­ta­ja­te päe­va­le: „Ta saa­tis ala­ti soo­ja ja sü­dam­li­ku vas­tu­se, hoo­li­ma­ta sel­lest, et ta ko­ha­le tul­la ei saa­nud. Kui 2015. aas­ta sü­gi­sel vas­tust enam ei saa­bu­nud, tead­si­me, et ta elu­kaar hak­kab lõp­pe­ma.”
Hel­vi Vi­lip­pus sün­dis 1923. aas­tal Hal­ja­va külas Jo­han­nes Vi­lip­pu­se, Kuu­sa­lu val­last Kol­gast pä­rit koo­li­ju­ha­ta­ja va­ni­ma tüt­re­na. Te­ma va­nae­mal ja va­nai­sal oli Hal­ja­vas pa­ga­ri­töö­ko­da ja -pood. Koo­lis käis ta Hal­ja­vas, hil­jem Tal­lin­nas, kus lõ­pe­tas ka õpe­ta­ja­te se­mi­na­ri. Dip­lo­mi sai ta Sak­sa ajal, Nõu­ko­gu­de Lii­dus see enam ei keh­ti­nud ning kur­su­sed tu­li uues­ti lä­bi­da. Hel­vi Vi­lip­pus keel­dus aga par­teia­ja­loo õp­pi­mi­sest ning jäi­gi kõrg­ha­ri­du­se dip­lo­mi­ta.
Esi­me­ne töö­koht oli tal Ki­vi­loo koo­lis, kus elas ja töö­tas 3 aas­tat. Sealt käis ta igal nä­da­lal jalg­si oma isa­ko­dus­se.
Mä­les­tus­päe­val osa­le­jad mee­nu­ta­sid, et Hel­vi Vi­lip­pus oleks või­nud sõ­ja ajal sat­tu­da hoo­pis Ru­mee­nias­se – nen­de ko­dus elas üks sak­sa sõ­ja­väe­la­ne, Ru­mee­nia saks­la­ne. Tal­le hak­kas Hel­vi Vi­lip­pus vä­ga meel­di­ma ja ta te­gi et­te­pa­ne­ku min­na koos Ru­mee­nias­se ela­ma. Isa Jo­han­nes Vi­lip­pus lai­tis sel­le plaa­ni aga ma­ha ning tü­tar jäi ko­du­maa­le.
Ki­vi­loost ko­lis ta 1947. aas­tal Aru­kül­la oma tä­di pe­re juur­de. Ta on mee­nu­ta­nud, et kui Aru­kü­la ale­vi­kus ha­ka­ti asus­tust ti­hen­da­ma, võe­ti tä­di krun­dist suur, män­di­de­ga osa ära.
Aru­kü­las oli Hel­vi Vi­lip­pus algk­las­si­de ja kuns­tiõ­pe­ta­ja, pe­re­nais­tek­lu­bi Anu, aian­dus- ja me­sin­dus­selt­si ja Aru­kü­la muin­sus­kait­se klu­bi asu­ta­ja­te hul­gas ning lau­lis eri kol­lek­tii­vi­des.
Te­mast on al­les jää­nud pal­ju ko­gu­tud aja­lu­gu, aas­ta­test 1947-1996 Aru­kü­la koo­li õpe­ta­ja­te ni­me­kir­jad ja pil­did, mem­me-taa­di õh­tu­te me­muaa­rid.
En­di­sed õpi­la­sed mee­nu­ta­sid, et Hel­vi Vi­lip­pus kor­ral­das ala­ti vah­vaid väl­ja­sõi­te ning pa­ni kõik õpi­la­sed kuns­ti te­ge­ma. Mar­di­päe­val taht­sid kõik õpe­ta­ja­le kül­la min­na, Hel­vi Vi­lip­pu­se uk­se ta­ga olid jär­je­kor­rad.
Raa­si­ku koo­li di­rek­tor Kad­ri Vii­ra lu­ges et­te oma len­nu jä­rel­hüü­de: „Meil sai mul­lu 50 aas­tat Aru­kü­la koo­li lõ­pe­ta­mi­sest. Oli­me iseen­daks saa­mas, ei mä­le­ta, kas kor­raks­ki tä­nu­li­ku pil­gu õpe­ta­ja­le saat­si­me. Aas­taid püü­dis ta tor­ma­kaid tui­su­päid tar­ge­maks te­ha, si­sen­da­da elu­tõ­de, et rõõm on kom­pas­si­nõel meie sü­da­mes.”
Sõb­rad ja su­gu­la­sed mee­nu­ta­sid, et Hel­vi Vi­lip­pu­se­le meel­dis vä­ga süüa te­ha ning kü­la­li­si kos­ti­ta­da, ala­ti tu­li kir­ju­ta­da mi­da­gi ka kü­la­lis­te­raa­ma­tus­se.
An­samb­lis Sõp­rus oli nais­tel sa­ge lä­bi­käi­mi­ne – kui kel­lel­gi oli sün­ni­päev, pan­di pil­lid kä­rus­se ja min­di kell 12 öö­sel sün­ni­päe­va­last ak­na ta­ha üles laul­ma.
Hel­vi Vi­lip­pus su­ri 9. märt­sil 2016. aas­tal, ta on mae­tud Raa­si­ku va­na­le kal­mis­tu­le.
Mä­les­tu­sü­ri­tu­sel osa­le­jad pak­ku­sid, et Hel­vi Vi­lip­pu­se auks võiks pan­na Aru­kül­la pink – so­bi­vai­ma asu­ko­ha­na ni­me­ta­ti Tal­lin­na maan­tee äärt või mõi­sa ümb­rust.