
Legendaarset Aruküla kooli pedagoogi tulid 1. surma-aastapäeva paiku meenutama poolsada inimest.

Helvi Vilippuse mälestuspäeva alguses, pühapäeval, 5. märtsi keskpäeval, tuli Aruküla raamatukogu juhatajal Eda Neemel tuua toole aina juurde – rahvast, kes soovisid üritusel osaleda, oli korraldajatele üle ootuste palju, täis olid nii vahekäigud kui ukseaugud.
Raasiku abivallavanem Ardo Niinre ütles, et mälestuspäev sai korraldatud seetõttu, et kui Aruküla austatud õpetaja ja mitmete seltside asutaja ja liige mullu 9. märtsil suri, jäid paljud sõnad ütlemata: „Õpilastel jääb tavaliselt väga palju ilusaid sõnu õpetajale ütlemata. Seda oli näha, kui möödunud aastal soovisid paljud kirjutada Helvi Vilippusele Sõnumitoojasse järelhüüet. Kuna lehe maht on piiratud, jäidki mitmed sõnad ütlemata.”
Ta sõnas, et valla esimese aukodaniku Helvi Vilippuse pärand on jäänud Raasiku vallale ning koduloolane, teenekas pedagoog ja ringijuht Mai Erbe on hakanud Helvi Vilippuse mälestust süstematiseerima.
Ardo Niinre meenutas, et Helvi Vilippus oli alates 2011. aastast Hiiul diakooniahaiglas, kuhu saadeti talle igal aastal kutse Raasiku valla haridus- ja kultuuritöötajate päevale: „Ta saatis alati sooja ja südamliku vastuse, hoolimata sellest, et ta kohale tulla ei saanud. Kui 2015. aasta sügisel vastust enam ei saabunud, teadsime, et ta elukaar hakkab lõppema.”
Helvi Vilippus sündis 1923. aastal Haljava külas Johannes Vilippuse, Kuusalu vallast Kolgast pärit koolijuhataja vanima tütrena. Tema vanaemal ja vanaisal oli Haljavas pagaritöökoda ja -pood. Koolis käis ta Haljavas, hiljem Tallinnas, kus lõpetas ka õpetajate seminari. Diplomi sai ta Saksa ajal, Nõukogude Liidus see enam ei kehtinud ning kursused tuli uuesti läbida. Helvi Vilippus keeldus aga parteiajaloo õppimisest ning jäigi kõrghariduse diplomita.
Esimene töökoht oli tal Kiviloo koolis, kus elas ja töötas 3 aastat. Sealt käis ta igal nädalal jalgsi oma isakodusse.
Mälestuspäeval osalejad meenutasid, et Helvi Vilippus oleks võinud sõja ajal sattuda hoopis Rumeeniasse – nende kodus elas üks saksa sõjaväelane, Rumeenia sakslane. Talle hakkas Helvi Vilippus väga meeldima ja ta tegi ettepaneku minna koos Rumeeniasse elama. Isa Johannes Vilippus laitis selle plaani aga maha ning tütar jäi kodumaale.
Kiviloost kolis ta 1947. aastal Arukülla oma tädi pere juurde. Ta on meenutanud, et kui Aruküla alevikus hakati asustust tihendama, võeti tädi krundist suur, mändidega osa ära.
Arukülas oli Helvi Vilippus algklasside ja kunstiõpetaja, perenaisteklubi Anu, aiandus- ja mesindusseltsi ja Aruküla muinsuskaitse klubi asutajate hulgas ning laulis eri kollektiivides.
Temast on alles jäänud palju kogutud ajalugu, aastatest 1947-1996 Aruküla kooli õpetajate nimekirjad ja pildid, memme-taadi õhtute memuaarid.
Endised õpilased meenutasid, et Helvi Vilippus korraldas alati vahvaid väljasõite ning pani kõik õpilased kunsti tegema. Mardipäeval tahtsid kõik õpetajale külla minna, Helvi Vilippuse ukse taga olid järjekorrad.
Raasiku kooli direktor Kadri Viira luges ette oma lennu järelhüüde: „Meil sai mullu 50 aastat Aruküla kooli lõpetamisest. Olime iseendaks saamas, ei mäleta, kas korrakski tänuliku pilgu õpetajale saatsime. Aastaid püüdis ta tormakaid tuisupäid targemaks teha, sisendada elutõde, et rõõm on kompassinõel meie südames.”
Sõbrad ja sugulased meenutasid, et Helvi Vilippusele meeldis väga süüa teha ning külalisi kostitada, alati tuli kirjutada midagi ka külalisteraamatusse.
Ansamblis Sõprus oli naistel sage läbikäimine – kui kellelgi oli sünnipäev, pandi pillid kärusse ja mindi kell 12 öösel sünnipäevalast akna taha üles laulma.
Helvi Vilippus suri 9. märtsil 2016. aastal, ta on maetud Raasiku vanale kalmistule.
Mälestusüritusel osalejad pakkusid, et Helvi Vilippuse auks võiks panna Arukülla pink – sobivaima asukohana nimetati Tallinna maantee äärt või mõisa ümbrust.