
„Ajaluule Sirr-Virr” kogumikku on 300 eksemplari, mis kõik mõeldud kingituseks.
„Arukülas teavad vist enamik inimesi, kes ma olen. Minu lugu sellest, kes tegelikult olen ja kuidas siia sattusin, teatakse vähem,” lausus 31 aastat Arukülas elanud ja 18 aastat kultuurijuht olnud Garina Toomingas. Ta kutsus 7. jaanuaril oma 50. sünnipäeva peole Aruküla rahvamajja ligi 200 sõpra, kultuuritöötajat ja koostööpartnerit, korraldas neile hommikuni kestnud peo, kus esitles oma trükisooja luulekogu „Sirr-Virr”.
Garina Toomingas ennast luuletajaks ei pea. Värsse hakkas ta kirjutama olude sunnil, kuid enda sõnul hea meelega. Kultuurijuhina on ta pidanud koostama õnnitluskõnesid valla- ja ringijuhtidele, vallamaja ametnikele, allasutuste töötajatele. Arukülas töötamise algusaastatel palus ta värsse Aruküla lasteaia töömehelt Peep Iherilt, kes luuletas peaaegu kõigile. Kui aga luulet hakkas tarvis minema rohkem, tuli hakata ise riime leidma.
„Inimesele nagu mina, kes väga palju räägib, on luuletamine parim eneseväljendusviis. Tervitused ja aastapäevakõned on sageli ühepalgelised. Kasutame tihti kauneid, kuid samu sõnu. Tahtsin natuke teistest erineda ja riimid hakkasid ise paberile voolama,” rääkis Garina Toomingas.
Luulekogus on enamik värsiridu pärit asutuste sünnipäevadelt, kokkusaamistelt, sünnipäevadelt, tähtpäevadelt. Palju luuletusi on nimelised, värsiread on ta kirjutanud vallavanem Raivo Uukkivile, ettevõtja Priit Tammele, zumbatreener Marek Tihhonovile ja mitmetele teistele.
Ta lausus, et püüab luua luuletustega südamlikkust: „Kui õnnitlen luulevormis, mõtlen hoolikalt läbi, mida öelda tahan. Räägin õnnitletavale loo, kuidas teda näen. Püüan alati näha vaid positiivset. Olen saanud tagasisidet, et tunnetus on läinud täppi, puudutanud helgeid kohti.”
Lisaks tänusõnadele on raamatus 21 salmiga kirjas kultuurijuhi elulugu: „Mõnel on elulugu suur ja paks raamat, mina nii ei tahtnud. Mõtlesin, et kui üldse luulekogu välja annan, peab seal olema ka minu väikene lugu, mis räägiks, kuidas Arukülla sattusin ja kuidas on mul siin läinud.”
Luulekogu on tema esimene trükis, varem on ta välja andnud kultuuritööga seotud voldikuid Arukülast ja rahvatantsust, teatmiku „Aruküla tuntuks” ja 10 aastat kalendrit Aruküla kultuurielust.
Luulekogusid lasi ta trükkida 300, peo ajaks sai valmis 100. Raamatu välja andmist toetas Garina Toomingase perekond, seega ta otsustas, et raamatut ta ei müü, ainult kingib: „Mõnes mõttes on see kogukonna raamat, pühendatud ja huvitav eelkõige neile, kes mind tunnevad.”
Luulekogu saajad on öelnud, et tume kaas ei lähe kokku kultuurijuhi loomusega. Autor ütles, et tahtis kaanele rohkem värvi, kuid ei leidnud teostajat: „Kaanefoto tegi minust Cristina Kaska. Kui seda esimest korda nägin, olin ehmunud, ei osanud endas sellist salapära ja sügavust oodata. Kujunduse valimisel meenus see pilt. Kuigi näen kõiki headuses ja roosamannas, tundus kontrast just sobiv.”
Kultuurielu õitseb
Ta sõnas, et ei võrdle end pärisluuletajatega: „Ma ei kirjuta loodusest ega sügavatest tunnetest. Olen rahvainimene, mulle meeldib olla seltskonnas. Luuletan inimestest, kellega olen eluteel kohtunud.”
Kultuurijuht lausus, et palju värsse on tal sündinud kultuuriseltsi väljasõitude ajal: „Mulle tohutult meeldib viia rahvast teatrisse, spaadesse, väljasõitudele, reisidele. Armastan rahva hulgas olemist, nad inspireerivad mind.”
Ta ütles, et väljasõite teeb kultuuriselts sageli, alati saab buss kiiresti täis: „Kui väljasõite ei teeks, jääks paljudel need kohad käimata, sest mõnel pole transporti, teisel seltskonda. Olen kuulnud, et tänu Aruküla aktiivsele kultuurielule on ka juuksuritel palju tööd. Kui on üritusi, meeldib inimestele end korda sättida ja üles lüüa.”
Iga kord satub seltskonda neid, kes varem pole Aruküla kultuuriüritustel käinud: „Süda hüppab rõõmust, kui teatrietendusele tuleb keegi, kes pole kunagi ühelgi sündmusel osalenud. Tahan, et tulijad näeksid, kui ilus, hubane, puhas ja mõnus siin on, kaunistatud küünalde ja lilledega. Soovin, et rahvas tuleks rõõmuga majja ning igaüks leiaks endale kultuuriüritusi või huviringe.”
Garina Toomingas sõnas, et teab nägupidi pea kõiki Aruküla elanikke: „Kui näen kedagi uut tänaval lapsevankriga või niisama uitamas, lähen sageli tere ütlema ja tutvustama, kes ma olen ja mida põnevat siin toimub. Siis selgub, et see inimene ongi äsja Arukülla kolinud. Tahan, et nad teaksid, kes neid rahvamajas ees ootab.”
Nüüd algab kultuurijuhi sõnul eriti põnev ja tegus aeg, märtsis on Raasiku valla juubel, 2018. aastal Eesti ja Aruküla Kultuuriseltsi juubelid: „Nendega on seotud väga palju üritusi. Mida rohkem mõtlen, seda enam saab asju teoks. Unistama peab suurelt.”