Aru­kü­la kul­tuu­ri­juht GA­RI­NA TOO­MIN­GAS aval­das 50. sün­ni­päe­vaks luu­le­ko­gu

2248
„Oma elu­ga ra­hul ma olen, et­te­hei­teid te­ha mul po­le. Elu eda­si ela­ma pean, nii häs­ti, kui os­kan ja tean!” lu­ges GARINA TOOMINGAS oma luu­le­ko­gu esit­lu­sel. Foto Ülo Udumäe.

„Aja­luu­le Sirr-Virr” ko­gu­mik­ku on 300 ek­semp­la­ri, mis kõik mõel­dud kin­gi­tu­seks.

„Aru­kü­las tea­vad vist enamik inimesi, kes ma olen. Mi­nu lu­gu sel­lest, kes tegelikult olen ja kuidas siia sattusin, teatakse vähem,” lau­sus 31 aas­tat Aru­kü­las elanud ja 18 aastat kul­tuu­ri­ju­ht olnud Ga­ri­na Too­min­gas. Ta kut­sus 7. jaa­nua­ril oma 50. sün­ni­päe­va peo­le Aru­kü­la rah­va­maj­ja li­gi 200 sõp­ra, kultuuritöötajat ja koos­töö­part­ne­rit, kor­ral­das nei­le hom­mi­ku­ni kest­nud peo, kus esit­les oma trü­ki­soo­ja luu­le­ko­gu „Sirr-Virr”.
Ga­ri­na Too­min­gas en­nast luu­le­ta­jaks ei pea. Värs­se hak­kas ta kir­ju­ta­ma olu­de sun­nil, kuid enda sõnul hea meelega. Kul­tuu­ri­ju­hi­na on ta pi­da­nud koos­ta­ma õn­nit­lus­kõ­ne­sid val­la- ja rin­gi­juh­ti­de­le, val­la­ma­ja amet­ni­ke­le, al­la­su­tus­te töö­ta­ja­te­le. Aru­kü­las töö­ta­mi­se algusaastatel pa­lus ta värsse Aru­kü­la las­teaia töö­me­helt Peep Iherilt, kes luuletas peaaegu kõigile. Kui aga luu­let hak­kas tar­vis mi­ne­ma roh­kem, tu­li ha­ka­ta ise rii­me leid­ma.
„Ini­me­se­le na­gu mi­na, kes vä­ga pal­ju rää­gib, on luu­le­ta­mi­ne parim ene­se­väl­jen­dus­viis. Ter­vi­tu­sed ja aas­ta­päe­va­kõ­ned on sa­ge­li ühepalgelised. Ka­su­ta­me tih­ti kauneid, kuid samu sõ­nu. Tahtsin natuke teistest erineda ja riimid hakkasid ise paberile voolama,” rää­kis Ga­ri­na Too­min­gas.
Luu­le­ko­gus on ena­mik vär­si­ri­du pä­rit asu­tus­te sün­ni­päe­va­delt, kok­ku­saa­mis­telt, sün­ni­päe­va­delt, täht­päe­va­delt. Pal­ju luu­le­tu­si on ni­me­li­sed, vär­si­read on ta kir­ju­ta­nud val­la­va­nem Rai­vo Uuk­ki­vi­le, et­te­võt­ja Priit Tam­me­le, zum­ba­tree­ner Ma­rek Tih­ho­no­vi­le ja mit­me­te­le teis­te­le.
Ta lau­sus, et püüab luua luu­le­tus­te­ga sü­dam­lik­kust: „Kui õn­nit­len luu­le­vor­mis, mõt­len hoo­li­kalt lä­bi, mi­da öel­da ta­han. Rää­gin õn­nit­le­ta­va­le loo, kui­das te­da näen. Püüan ala­ti nä­ha vaid po­si­tiiv­set. Olen saa­nud ta­ga­si­si­det, et tun­ne­tus on läi­nud täp­pi, puu­du­ta­nud hel­geid koh­ti.”
Li­saks tä­nu­sõ­na­de­le on raa­ma­tus 21 sal­mi­ga kir­jas kul­tuu­ri­ju­hi elu­lu­gu: „Mõ­nel on elu­lu­gu suur ja paks raa­mat, mi­na nii ei taht­nud. Mõt­le­sin, et kui üld­se luu­le­ko­gu väl­ja an­nan, peab seal ole­ma ka mi­nu väi­ke­ne lu­gu, mis rää­giks, kui­das Aru­kül­la sat­tu­sin ja kui­das on mul siin läi­nud.”
Luulekogu on tema esimene trükis, varem on ta väl­ja and­nud kultuuritööga seotud vol­di­kuid Aru­kü­last ja rah­va­tant­sust, teat­mi­ku „Aru­kü­la tun­tuks” ja 10 aastat ka­lend­rit Aru­kü­la kul­tuu­rie­lust.
Luu­le­ko­gu­sid la­si ta trük­ki­da 300, peo ajaks sai val­mis 100. Raa­ma­tu väl­ja and­mist toe­tas Ga­ri­na Too­min­ga­se pe­re­kond, see­ga ta ot­sus­tas, et raa­ma­tut ta ei müü, ai­nult kin­gib: „Mõ­nes mõt­tes on see ko­gu­kon­na raa­mat, pü­hen­da­tud ja hu­vi­tav eel­kõi­ge nei­le, kes mind tun­ne­vad.”
Luu­le­ko­gu saa­jad on öel­nud, et tu­me kaa­s ei lä­he kok­ku kultuurijuhi loo­mu­se­ga. Au­tor üt­les, et tahtis kaa­ne­le roh­kem vär­vi, kuid ei leid­nud teos­ta­jat: „Kaa­ne­fo­to te­gi mi­nust Cris­ti­na Kas­ka. Kui se­da esi­mest kor­da nä­gin, olin eh­mu­nud, ei osa­nud en­das sel­list sa­la­pä­ra ja sü­ga­vust oo­da­ta. Ku­jun­du­se va­li­mi­sel mee­nus see pilt. Kui­gi näen kõi­ki hea­du­ses ja roo­sa­man­nas, tun­dus kont­rast just so­biv.”

Kul­tuu­rie­lu õit­seb
Ta sõ­nas, et ei võrd­le end pä­ris­luu­le­ta­ja­te­ga: „Ma ei kir­ju­ta loo­du­sest ega sü­ga­va­test tun­ne­test. Olen rah­vai­ni­me­ne, mul­le meel­dib ol­la selts­kon­nas. Luu­le­tan ini­mes­test, kel­le­ga olen elu­teel koh­tu­nud.”
Kul­tuu­ri­juht lau­sus, et pal­ju värs­se on tal sün­di­nud kul­tuu­ri­seltsi väl­ja­sõi­tu­de ajal: „Mul­le to­hu­tult meel­dib viia rah­vast teat­ris­se, spaa­des­se, väl­ja­sõi­tu­de­le, rei­si­de­le. Ar­mas­tan rah­va hul­gas ole­mist, nad ins­pi­ree­ri­vad mind.”
Ta üt­les, et väl­ja­sõi­te teeb kul­tuu­ri­selts sa­ge­li, ala­ti saab buss kii­res­ti täis: „Kui väl­ja­sõi­te ei teeks, jääks pal­ju­del need ko­had käi­ma­ta, sest mõ­nel po­le trans­por­ti, tei­sel selts­kon­da. Olen kuul­nud, et tä­nu Aru­kü­la ak­tiiv­se­le kul­tuu­rie­lu­le on ka juuk­su­ri­tel pal­ju tööd. Kui on üritusi, meeldib inimestele end korda sättida ja üles lüüa.”
Iga kord sa­tub selts­kon­da neid, kes va­rem po­le Aruküla kul­tuu­riü­ri­tus­tel käinud: „Sü­da hüp­pab rõõ­must, kui teat­ri­eten­du­se­le tu­leb kee­gi, kes po­le ku­na­gi ühel­gi sünd­mu­sel osa­le­nud. Ta­han, et tu­li­jad näek­sid, kui ilus, hu­ba­ne, pu­has ja mõnus siin on, kau­nis­ta­tud küü­nal­de ja lil­le­de­ga. Soo­vin, et rah­vas tu­leks rõõmuga majja ning igaüks leiaks endale kul­tuu­riü­ri­tu­si või hu­vi­rin­ge.”
Ga­ri­na Too­min­gas sõ­nas, et teab nä­gu­pi­di pea kõi­ki Aruküla elanikke: „Kui näen ke­da­gi uut tä­na­val lap­se­vank­ri­ga või nii­sa­ma ui­ta­mas, lä­hen sa­ge­li te­re üt­le­ma ja tut­vus­ta­ma, kes ma olen ja mi­da põ­ne­vat siin toi­mub. Siis sel­gub, et see ini­me­ne on­gi äs­ja Aru­kül­la ko­li­nud. Ta­han, et nad teak­sid, kes neid rah­va­ma­jas ees oo­tab.”
Nüüd al­gab kul­tuu­ri­ju­hi sõ­nul eri­ti põ­nev ja te­gus aeg, märt­sis on Raa­si­ku val­la juu­bel, 2018. aas­tal Ees­ti ja Aru­kü­la Kul­tuu­ri­selt­si juu­belid: „Nen­de­ga on seo­tud vä­ga pal­ju üri­tu­si. Mi­da roh­kem mõt­len, se­da enam saab as­ju teoks. Unis­ta­ma peab suu­relt.”