ANTS MIIDLA
Kahe naabervalla ühinemine oleks mõistlik. On ju Aegviidu ja Anija vallavalitsus ja vallaelanikud olnud kaua suured sõbrad ja head naabrid. Elanike läbikäimine on olnud tihe ja sõbralik. Kui toimub valdade ühinemine, on vaja ühinenud vallale panna ka nimi. Enamik Anija valla ja osa Aegviidu inimesi on arvamusel, et ühinemisel võiks valla nimi olla Anija.
Nii Aegviidul kui ka Anijal on huvitav ajalugu. Aegviidu nime saamise kohta on kolm versiooni. Arvatakse, et maantee ehitamine Pillapalust Aegviidu poole on võtnud palju aega, sest tee kulges läbi soode ja rabade ning oli väga looklev. Tee ehitajad olid seda aegaviitvat paika hakanud nimetama Aegviiduks. Teise legendi põhjal on nime pannud mõisnikud, kes käisid siinsetes paikades aega viitmas. Kolmanda seletuse järgi on nimi tuletatud kreekakeelsest sõnast Aiks, mis tähendab kitsekest. Aastal 1150 elas siin kreeklasest munk Fulko. Sel ajal oli siin põline mets ja palju metsloomi. Sellest ka paigale sobiv nimi Kitseke.
1796. aastal krahv Mellini atlase Järvamaa kaardil oli Aegviidu nimi Aegwid. Aegviidu kuni Pillapaluni on olnud Lehtse mõisa maadel. Lehtse parun Hueningen-Huene on kohale pannud nimeks Charlottenhof, mis tähendab Charlotte mõisa, see nimi on pandud paruni tütre Charlotte järgi.
19. sajandil tegutses Aegviidus palju asutusi ja ettevõtteid. Oli hobupostijaam, kuhu 1919. aastal toodi Aegviidu kool. Aegviidus on olnud apteek, juuksur, Vakkeri söökla, Mikkeri suusavabrik, Lungi trahter, turbatööstus. 1895 sai valmis Aegviidu kabel, siin on vana ja uus kalmistu. Seoses raudtee ehitamisega ehitati Mustjõe äärde ka pumbamaja, millest ehitati tammepuust veetoru raudtee veetorni. Siit said vedurid pehmet jõevett. Aegviidus on olnud metsapunkt, metsamajand, metskond, Mechmershauseni lauavabrik, televisioonimast. Parun Hounengen-Huene karjamõis oli Poolemõisa, mille kinkis parun oma tütrele Scharlottele. Mustjõgi ehk Kosenõmme jõgi oli 19. sajandi alguses paisutatud, mis moodustas kauni paisjärve, mille ääres suvel tegutses saeveski. Aegviidu on olnud mõnus puhkekoht pealinna rahvale ja ka mujalt tulijatele. Aegviidu on looduslikult kaunis koht. Siin on palju ilusaid järvi.
Aegviidu ja Anija valla rahval on olnud tihedad sidemed. Aegviidu lapsed on käinud rongiga Kehra koolis. Anija valla Pillapalu küla inimesed puhkavad Aegviidu kalmistul.
Anija vallal on suur territoorium, vallas on 31 küla ja Kehra linn. Anija valla territooriumil on mitmekülgne loodus. Vallast voolavad läbi Põhja-Eesti suuremad jõed Jägala, Soodla, Jõelähtme koos lisajõgedega. Siin on palju metsa, rabasid ja järvi. Üldtuntud on Koitjärve raba, kus asub Kivijärv, selle keskel Kalevipoja visatud kivi. Legendi järgi oli Kalevipoeg neljanda päeva õhtuks, pärast seda, kui ta tuli üle Peipsi lauakoormaga, et ehitada linna, jõudnud praeguse Raudoja kõrtsi lähedale. Seal puhkama jäänud, hakkas teda kimbutama Sortsi tütar, kes „lasi öösel tema peale võimsa joa“, mis tekitas juba poole kehani ulatuva loigu. Ärganud Kalevipoeg nägi Sortsi tütart ja viskas teda kiviga, mis praegu asub Koitjärve raba Kivijärves. Sealt sai alguse oja, mille nimi praegu on Raudoja ja see suubub Raudoja veehoidlasse Piibe maantee ääres. Vallas on veel mitmeid suuremaid ja väiksemaid rabasid, palju rabajärvi. Valla metsad on seenerikkad, siin käivad seenel ka pealinna elanikud.
Anija küla ja mõis on üldtuntud paigad. Eiseni 1920. aastal välja antud raamatus „Eesti kohalikud muistejutad“ on jutt „Tallinna asustus“. Tallinna tahetud ennemuiste Hanijõele kivimaile asutada. Tööd ei edenenud, sest Hanijõe elanikud ei ihka linna oma alale, kartes, et linn nende päevatööd pikendab, unerahu rikub, nende rõõmud riisub, nende elu halvendab. Ehitajad lõpuks taipavad, et Hanijõe kivimägi uue linna asutamiseks ei kõlba. Tarvis linn mujale ehitada. Tark soovitas rakendada mustad härjad veoriista ette, kuhu panna suur kivi. Kuhu kivi langeb, seal targa seletuse järgi sobiv linna ase. Lasti härgadel oma pead edasi minna, linnaehitajad kõndisid taga. Sammuvad kuni Toompeani, seal mäe keskel veereb kivi veokilt maha. Nüüd ehitajatel aru käes, siin õige linna koht.
Anija küla ja mõis kuuluvad Repeli muinaskihelkonda. Siia jõudsid Taani mungad 1220. aasta kevadtalvel, nad märkisid külade nimed, suuruse adramaades ja küla valdaja nime. Nad teostasid ka ristimise, paganlike, enda usukommete järgi elavate eestlaste pööramise ristiusku. 1241. aastal avaldatud koguteoses „Liber Census Daniae“ („Taani hindamisraamat“) on esmakordselt Anija küla suuruseks märgitud 7 adramaad. Ümberkaudsed Soodla, Pirso ja Aavere külad olid sel ajal veidi suuremad. Anija nimi on aja jooksul teinud mitmeid muudatusi: 1242 – Hannaegus; 1355 – Haeniyekke; 1671 – Hannijogg; 1782 – Annijõe; 1900 – Anija.
Anija mõis ilmus ajalooallikatesse ajavahemikus 1355-1382. 1482. aastal mainitakse Anija mõisa, mis oli kivist vasall-linnus ja ehitatud talupoegadelt ära võetud maadele. Omanik oli rüütel Hermann Zöege (Soje). 16. juunil 1671 omandas mõisa Jakob Stael von Holstein 27 000 taalri eest. Kingituseks tegi ostja müüja Erwe Hermann Zõege prouale 500 taalri väärtuses häid juveele ja müüjale ühe paari Dresdeni torusid (püss) ja ühe paari Madalmaade torusid (püstol). Lepingus on märgitud ka neli saart „soolases vees“, mis olid Rammu, Koipse, Rohu ja Podo.
15. septembril 1673 nimetas Rootsi kuningas Anija mõisa omaniku Tallinna asehalduriks. Jakob Stahl von Holstein suri 1. oktoobril 1679 Lätimaal duellil saadud haavadesse. 3. veebruaril 1840 pantis Mattias Georg Stael von Holstein Anija, Saha ja Jõelähtme mõisa adrakohtunik parun Constantin Peter Ja Constantin August Ungern-Sternbergile. 28. jaanuaril 1842 loovutas esimene oma osa teisele. 1843 kinnitati Constantin Ungern-Sternberg (1813-1889) mõisa pärisomanikuks. Tema oli see mees, kellel 16 aastat pärast mõisa omanikuks saamist tuli kokku puutuda Anija talupoegadega. Anija mõisnik sundis talupoegi ka pühapäeval mõisas tööle. Anija mõisa talupojad keeldusid abiteost, olid õhtul Soodla kõrtsis koos, arutasid olukorda ja otsustasid 20. juulil 1858 minna Tallinna Eestimaa kubermanguvalitsusse õigust nõudma. Õigust nad ei saanud , said hoopis Vene turul 21. juulil peksa. Anija meeste lugu avaldati 1. detsembril 1858 ka Londonis ilmuvas ajalehes Kololol. Nendest sündmustest kirjutas Eduard Vilde romaani „Kui Anija mehed Tallinnas käisid“. Anija mõis oli Ungern-Sternbergide valduses 64 aastat. 1906. aastal müüs Artur Carl Heinrich von Ungern-Sternberg Anija mõisa koos Mullikmäe karjamõisaga Mary von Wahlile. Von Wahlide valduses oli mõis kuni 1919. aasta maaseadusega mõisa võõrandamiseni. 1914. aastast oli mõisa valitsejaks ülikooliharidusega Siegfried Genz (1875-1935). Tema isa Ernst Karl Genz oli 1876. aastast kuni surmani 1905. aastal Uderna hobupostijaama ülem. Perekonna hauaplatsid on Rõngu surnuaias. Anija mõisahoones oli kaua aega kool, nüüd kuulub hoone vallale. Käesoleval aastal toimub mõisapargi rekonstrueerimine, see kujuneb ilusaks. Puhastatakse ka tiiki. Anijal on alles stiilne meiereihoone, lagunenud on viinavabrik ja pargis olnud lehtla. Peale Anija mõisa on olnud valla territooriumil veel Alavere, Kehra, Rooküla, Paasiku, Koitjärve, Kaunissaare, Nõmbra mõisad. Ka Aleksander Andeveile kuulunud suurtalu nimetati rahva suus Andevei mõisaks.
Kuna praegusel Anija vallal on suur territoorium, elanike arv on küllalt suur ja enamik inimesi soovib tulevase ühendvalla nimeks Anija, siis see ongi õige otsus. Peale ühinemist saab Anija vallas olema Kehra linn, Aegviidu alev ja 31 küla. Loodame, et pärast valdade ühinemist on esimene suurem investeering Aegviidu alevi mingi ehituse ehitamiseks või rekonstrueerimiseks.