Anija valla loomaarst peab maapiirkonna veterinaari elu huvitavaks.
Laupäeva hommikul, pool tundi enne vastuvõtu algust kohtun Anija valla loomaarsti Ain Zereeniga OÜ Anvet kliinikus Kehra jaamahoone kõrval. Vastuvõtupäev on veterinaaril kord nädalas, teistel päevadel käib ta koduvisiitidel või võtab vastu kokkuleppel patsiendi omanikuga. Selgub, et tööd on loomaarstil päris palju. Vastuvõtuajad on täis, koduvisiite tehakse sõltuvalt vajadusest, mõnikord ka öösiti.
„Koduvisiitidele sõidan päris palju. Loomad ei taha alati autosse tulla ja siis on paanikas nii nemad kui omanikud. Peab ütlema, et arstikabinetis käituvad loomad hoopis teisiti kui kodus. Siin on lihtsam, sest nad on võõral territooriumil. Oma territooriumil on nad palju tõrksamad,“ jutustab Ain Zereen.
Hobustest merisigadeni
Loomaarstide suguvõsast pärit Ain Zereen tuli Anija valda pärast Eesti Põllumajandusakadeemia lõpetamist 1987. aastal ning on sinna jäänud. Tema isa Olav Zereen oli peaveterinaar Arukülas.
Maapiirkonna arstina peab ta tegelema kõikide loomadega hobustest merisigadeni, kuigi pärast Eesti taasiseseisvumist on talude pidamine ja seetõttu ka põllumajandusloomade osakaal vähenenud ning hulga rohkem on patsientide seas väikeloomi.
„Maal on loomaarsti elu põnevam kui linnas, kus tegeletakse ainult väikeloomadega. Sellist pilti nagu siin, et kabineti ukse taga on siga, kanaarilind, koer, lammas ja küülik, kelle omanikud ootejärjekorras omavahel suhtlevad, linnas ei kohta,“ ütleb loomaarst.
Selgub, et tegu ei ole naljaga. Kord tõi üks talunik oma viis siga kliinikusse vastuvõtule. Loomad olid kenasti igaüks eraldi kastis ja nii neid siis raviti.
Talude buumiajal pidas veterinaar ka ise kolme mullikat, nelja siga, kanu ja küülikuid, kuid loomaarsti ja loomapidaja elurütm ei haakunud. Praegu on tal kaks kassi, kelle tema tütred kunagi prügikasti kõrvalt leidsid ja ära päästsid.
Loomapidamist peab Ain Zereen väga tähtsaks: „On väga hea, kui lapsele võetakse lemmikloom. Temaga tegelemine suurendab emotsionaalset intelligentsust.“
Veterinaaril on olemas register oma piirkonna patsientide kohta. Ain Zereeni arvates võiks maapiirkonnas võtta kasutusele perepassid, kuhu oleks sisse kantud kõik ühe majapidamise loomad. Siis poleks igale loomale eraldi passi vaja.
Päris eksootilisi loomi ta Kehras kohanud ei ole. Küll on tulnud mõnikord ravida metsloomi ja linde, kelle inimesed on ära päästnud. Jahihooajal tuleb tegeleda palju jahikoertega, keda metssead on vigastanud. Suvel, kui linnalapsed tuuakse maale vanavanemate juurde, on ka juhtumeid, kus vanaemad tulevad arsti juurde lapselaste ja kassiga.
„Vanaema teab, et kassil ei ole viga midagi ja meie teame ka. Tullakse lapselaste pärast, et neil oleks huvitav vaadata, kuidas me kassi kuulame ja uurime. Oleme omamoodi turismiatraktsioon,“ naerab Ain Zereen.
Kiibistamine muutub populaarsemaks
Lemmikloomi käivad omanikud vaktsineerimas korralikult ja see on kohustuslik. Kuigi marutaudi juhtumeid pole ammu olnud, tasub veterinaari sõnul süstid siiski ära teha, sest oht on alati olemas. Praegu saab valida ka kompleksvaktsiini, mis hoiab ära ka teised levinud viirushaigused.
Mis puudutab muid enamlevinud haigusi, siis kimbutavad loomi peamiselt silma ja kõrvahädad. Samuti nahahaigused ja kärntõbi, suurenenud on sisehaiguste ja vigastuste osakaal.
Loomade kiibistamise populaarsus on Ain Zereeni sõnul kasvanud: „Alguses inimesed pelgasid seda. Arvasid, et tegu on keerulise protseduuriga. Vanasti kasutati tätoveerimise süsteemi, mis oli väga kohmakas ja keeruline, või kaelarihmasüsteemi. Kiibistamine on moodne ja väga lihtne nagu vaktsineerimine. Kiip võetakse süstlasse ja viiakse looma kaelapiirkonda. Informatsioon kantakse passi ja peremehe andmed registrisse.“
Loomaarsti töös tuleb mõnikord ette kummalisi juhtumeid. Näiteks toodi Ain Zereeni juurde mõni aeg tagasi hundikoer, kes ilastas väga tugevalt. Selgus, et söögitorus oli pikkupidi pulk.. „Tavaliselt haaravad koerad pulga põiki hammaste vahele, kuidas sai see talle niiviisi söögitorusse, on mõistatus. Tegime narkoosi ja võtsime pulga välja,“ ütleb veterinaar.
Samuti on olnud juhtumeid, kus loomakliinikusse tuleb kutsuda kiirabi looma omanikule. Kord koerale süsti tehes, lõi loom teda kinni hoidnud omanikul hambad nii tugevasti kätte, et verd voolas ja tuli teha väljakutse.
Ain Zereen ise on loomade rünnakutest seni pääsenud, sest laseb omanikel oma loomi protseduuride ajal kinni hoida. Mis puudutab taluloomi, siis lehmade puhul väga suurt ohtu ei ole, kuna nemad on aeglased ning arst suudab ette näha, kui loom lööma hakkab. Hobustega tuleb olla aga väga ettevaatlik, sest nende reaktsioon on kiirem kui inimesel.
Kui veterinaar teeb operatsiooni, siis saadab ta looma omaniku selleks ajaks ära: „See on sama nagu kirjutaks arvutis teksti ja keegi loeks selja tagant, mida sa kirja paned. Nii ei saa operatsioonile keskenduda. Operatsioonil loomaomaniku silme all on ka teine külg. Inimesed ei oska arvata, kuidas see neile mõjub. Arvavad, et ei ole midagi, aga kui verd näevad, siis lähevad näost valgeks ja hakkab halb.“
Loomaarsti töös väga palju moodsat tehnoloogiat viimasel ajal juurde tulnud ei ole. Kasutama on hakatud ultraheli, kuid Kehras vastavat aparaati ei ole. Küll on töö muutnud lihtsamaks nutitelefonid. Tänu nendele ei ole looma vaja alati vastuvõtule tuuagi. Piisab kui teha haigest kohast pilt ja see arstile saata. Tähtis on seejuures pildi kvaliteet. Sageli saadetakse uduseid pilte, mille pealt arst probleemist ülevaadet ei saa.
Ain Zereen ütleb, et meesloomaarstid on kaduv nähtus: „Kui varem oli veterinaaria rohkem meeste eriala, siis viimasel ajal õpivad loomaarstiks enamjaolt naisterahvad. Põhjus selles, et enam ei lähe loomaarstil vaja nii palju füüsilist jõudu kui vanasti ja eeskätt seetõttu, et suurloomade osakaal igapäevatöös on märkimisväärselt vähenenud.“
