Elus on lugusid, mis määravad elukäiku ja on väga olulised.
1. september aasta 1954. Olin 11aastane, lõpetanud meie Siberi külas 4klassilise kooli, kuid tahtsin veel õppida. Lähim 7klassiline kool asus 20 kilomeetri kaugusel Krasnojarski krai Indrinski sovhoosi keskuses.
Ema teadis, et ka Anija valla Vikipalu küla Laane talu pererahvas Juuli ja Rudolf Laansalu olid küüditatud ja elasid seal. Muud võimalust haridust jätkata ei olnud, kui otsida tuttavad eestlased, kes võtaksid lapsed enda juurde. Juuli ja Rudolf võtsid mind ja hiljem minu venna enda juurde elama. Selleks ajaks oli neil ehitatud oma väike maja. Siin ilmnes eestlaste kokkuhoidmine ja vastutulelikkus.
Lapsed, kes olid üle 12 aasta vanad, jäid Siberis tihti koolihariduseta, nad pandi tööle ning sageli olid pere ainsad toitjad. Me ei tea, kui palju lapsi jäi hariduseta. Meie käisime koolis paljude omaealiste eesti lastega ja tänu headele inimestele saime nii palju koolis käia, kui võimalik. Juuli ja Rudolf Laansalu juures elasime 2 õppeaastat.
Meelde on jäänud nende lahkus, heatahtlikkus. Lapse tundekeel tajub, kus on hea. Need inimesed olid nii väliselt kui sisemiselt kenad. Saime kodutunnet ja ka süüa. Kui kõike meenutada, tuleks pikk lugu. Rohkelt on meenutusi ja tänulikkust.
Juuli ja Rudolf Laansalult võeti nende põliskodu. Üks poeg oli langenud Soome vabaduse ja Eesti au eest. Õnneks teised täiskasvanud lapsed pääsesid ja jäid kodumaale, kuid kaotasid kodu. Tuli vastu pidada. Oli sisemine harmoonia, teadmine oma tugevusest, leppida hetkel paratamatusega ja loota.
Lootus teeb vabaks. Inimene on vaimselt seotud oma põliskoduga. Mäletan Juuli ja Rudolfi rõõmu iga kodumaalt saadud kirja ja foto üle. Eriti on meelde jäänud tütar Maie pulmapildid, mis olid nii ilusad. Vanemad olid kurvad ja ühtlasi rõõmsad.
Lootus koju saada tekkis pärast Stalini surma. 1956. aastal hakkasid inimesed KULAGist oma asumisele saadetud perede juurde tagasi tulema. Kellel tuli poeg, isa, vend, onu, ka ema. Laansalu pere sai vabaks 1956. aasta kevadel ja mäletan, et olin veel koolis, kui sõnum tuli. Rõõm oli suur.
Raha oli vaja piletite jaoks ja saada pass. Aga veel oli üks klausel: kodukohta ei lubatud. Kõik olenes kohalikust võimust. Inimfaktor võib olla õiglane ja aus ning vastupidi.
Juuli ja Rudolf Laansalud said oma Laane talu ühte tuppa üürnikuks. Hiljem anti võimalus tütre perel kodumaja tagasi osta. Haav oli südames. Kõigega aitas toime tulla väärikus, intelligentsus, kannatlikkus, töökus ning loomulikult tarkus.
Praegu toimetab Juuli ja Rudolfi Laane talus nende 5. põlv väikemeeste Otto, Jaani ja Maidu näol. Talu on korda teinud poiste vanemad Kaisa ja Taavi Tamkivi. Selle kodu lävel on astunud mitu põlve, seda hoitakse. Kodu on õnnistatud paik.
Põlispuid tuntakse viljast. Juuli ja Rudolf puhkavad nüüd juba koos oma lastega armsas Eestimaa mullas. Helge mälestus kestab.
