Mõtteid haridusest

1373

ENN SIIM,
Kolga kooli
endine direktor

Kui ma ei oleks pidanud Kuusalu haridusseminarilt poole pealt lahkuma ja mulle oleks sõna antud, oleksin rääkinud mõningatest probleemidest tänases koolielus. Kõrgemates instantsides möllavad tuuled ja tormid reformide ja rahade, täpsemalt koonerdamise ümber, kuid koolides toimub igapäevane elu, õpilaste õppimine, kasvamine, isiksuseks arenemine ja kodanikuks kujunemine kindlate kriteeriumite ja reeglite järgi.
Mõistes Emil Rutiku kirglikke repliike ajendatuna murest tehnika ja tehnoloogia arenguga kaasneva kiirguse pärast, mis ähvardab meie elu ja genofondi, on oluline pöörata enam tähelepanu õpilase kui isiksuse arengule. Meie koolid võimaldavad saada piisavalt põhjalikud teadmised, mis lasevad end mõõta mitmesuguste testidega ja annavad rahvusvahelises võrdluses häid tulemusi. Millised oleksid aga tulemused, kui mingite parameetrite järgi mõõdetaks meie õpilaste sotsiaalset, kõlbelist, emotsionaalset ja füüsilist arengut. Need on lisaks meie heale intellektuaalsele arengule olulised isiksuse arengu tunnused. Kurdame meie inimeste, mitte ainult õpilaste, vaid ka juba koolist läbi käinud täiskasvanute vähest sallivust, empaatiat, suhtlus- ja koostööoskust, juhime igasuguseid Euroopa edetabeleid alkoholi tarbimise ja sellega seotud kuritegevuse, liiderdamise ja sellega kaasnevate haiguste osas, räägime, et mitte igast sadamast, vaid vanglast leiame eestlase.
Et kasvatada seaduskuulekust, tõstetakse trahve enneolematule kõrgusele. Meie noortest meestest enam kui pooled pole suutelised kaitsma kodumaad ega vist ennastki. Aga narkootikumide tarvitamises ja suitsetamises, seda eriti õrnema soo hulgas, pole naljalt võrdseid leida, vähemalt ELis. Suuline kõnekeel teeb vähikäiku, kirjalikust rääkimata. Siit pole raske jõuda järeldusteni, mis viivad koolides erivajadustega laste hulga üha suurenevale kasvule. Kurta võiks veelgi ebaadekvaatse enesehinnangu ja töökuse üle (35 000 noort ei tööta ega õpi), kuid kurtmine ei vii edasi. Midagi tuleks muuta. Alustades koolist – õppetöö korraldust, õppeainete integreerimist mitmesuguste grupi- ja rühmatöödega, iseseisva loova tööga arvestades iga õpilase eeldusi, andeid ja võimeid. Õpetajatele tuleks anda olulisemalt rohkem õigusi teemade valikul, vajadusel ringitõstmisel, juurde toomisel või mõnede tagaplaanile jätmisel, ka aja jaotamisel. Oleme ikka veendunud, et õppeained on jaotatud 45minutilisteks juppideks. Kui teha tunni pikkuseks 90 minutit ja selle aja sisse mahuksid tegevused mõtlemise ergutamiseks, huvitava info esitamiseks, vestlusoskust arendavad minutid ja paarkümmend minutit arvutamist, pool tundi emakeelt, mis läheb sujuvalt üle loodusõpetuseks, sest just sel päeval on sobiv ilm tärkavat loodust vaadelda. Järgmisel päeval on ajaline jaotus mõne teise aine kasuks. Nädala lõpuks on aga ettenähtud minutid etteantutega asuuris. Jutt puudutab ennekõike esimest ja teist, aga ka kolmandat kooliastet. Esimesele sellisele tsüklile järgneks veel teine selline uute või ka jätkuvate teemadega. Pärast tunni või pooleteisetunnist vaheaega, mis kulub söömisele, puhkamisele või huvitegevustele, tuleksid tunnid vähem vaimset pinget nõudvate tegevustega, kehaline kasvatus, tööõpetus, aga ka hommikul õpitu kinnistamiseks või loovaks tegevuseks. See lahendaks ka tundide lõpu ja busside saabumise vahele jääva aja sisustamise.
Miks ma seda räägin? Sellepärast, et Kolga koolis on selline kogemus olemas, selle kohta ka cum laude magistritöögi kaitstud. Mõningad isiksuse arengut avardavad momendid on koolis praegugi. Ja see ei ole Kolga koolis välja mõeldud, vaid paljude ülikoolide ja teadlaste väljatöötatud süsteem, mis on edukat rakendamist leidnud, „Hea alguse“ projektiga meilegi toodud. Selle süsteemi esimene postulaat on, et õppimine peab olema huvitav ja köitev tegevus. Teine postulaat ütleb, et õppida tuleb seda, mida õpilane näeb ja saab käega katsuda, mida kogeb igapäevases elus, abstraktsed mõisted ja teadmised tulevad alles siis, kui õpilase abstraktne mõtlemine on oma arengus selleni jõudnud. Õpilane vajab tähelepanu säilitamiseks liikumist, tunnustamist, kiitust. Paljudes lasteaedades järgitakse „Head algust“, kuid koolides on see takerdunud. Põhjuseid on palju. Esiteks koolijuhtide, kellel puudub pedagoogiline ettevalmistus või rikkalik praktika ja kogemus, rääkimata psühholoogia tundmisest, vastuseis. Sama kehtib haridustegevust juhtivate ja korraldavate isikute suhtes. Teiseks nõuab see õpetajalt esialgu palju täiendavat tööd, aga ka teadmisi lapse arengu ja ka pedagoogilise psühholoogia valdkonnas. Ja mis veel hirmsam – raha! Raha nii õpetajate harimiseks, töö tasustamiseks ja uute materjalide koos­tamiseks ja valmistamiseks. Võiks nimetada veel kolmandaid ja neljandaid põhjusi, aga et raha ei ole ja raha ei tule, siis laulame kooris: „Las jääda nii kuis oli, las jääda nii kuis on…“ ja peame edasi haridusseminare kokkuhoiu ja koondamiste teemadel. Või teeme siiski midagi? Ehk märgatakse meie koolide uuendusmeelsust ja see aitab kaasa sellele, et Kuusallu tuleks riigigümnaasium ja ümbruskonna innovaatilised koolid oleks selle taimelavad.