Aeg­vii­du Pääs­te­selts on te­gut­se­nud 10 aas­tat

Aeg­vii­du Pääs­te­selt­si va­ba­taht­li­kud on õn­ne­tu­se­le tor­ma­nud sau­na­la­valt, koo­li­peolt või tun­nist, töölt val­la­ma­jast.

„Kui ik­ka va­ja, tu­leb min­na,“ üt­le­vad Aeg­vii­du Pääs­te­selt­si pääst­jad Ants Raa­va, Rei­mo Noor ja Ric­hard Tal­vik, kel on koos kol­lee­gi­de­ga tul­nud pal­ju kor­di jät­ta iga­päe­va­toi­me­tu­sed kõr­va­le ja sõi­ta tu­le­kah­ju kus­tu­ta­ma, liik­lu­sa­va­riis kan­na­tui­le es­maa­bi and­ma, teelt koristama mur­du­nuid puid või ap­pi met­sa ek­si­nui­le.

Lä­hi­mad kut­se­li­sed pääs­te­ko­man­dod on Aeg­vii­dust li­gi poo­le­tun­ni­se au­to­sõi­du kau­gu­sel – Ara­ve­tel, Keh­ras ja Ta­pal. See on tu­le­kah­ju pu­hul vä­ga pikk aeg.

„Ko­li­sin Aeg­vii­tu küm­me aas­tat ta­ga­si. En­ne oli siin ol­nud mi­tu tu­le­kah­ju, mil­les hoo­ned liht­salt põ­le­sid ma­ha,“ sõ­nab Ants Raa­va.
Ric­hard Tal­vik sel­gi­tab: „Ve­ne-ajal oli Aeg­vii­dus met­sa­ma­jand, kus oli kaks tu­le­tõr­jeau­tot, ka Aeg­vii­du mets­kon­nal oli üks. Aga need vii­di ära, tu­le­kus­tu­ta­mi­ne läks üle pääs­tea­me­ti­le.“

See, et Aeg­vii­du oli „mus­tas au­gus“, ku­hu kut­se­li­sed pääst­jaid jõud­sid sa­ge­li lii­ga hil­ja, oli üks põh­jus, miks 2008. aas­tal ot­sus­ta­sid 16 ko­ha­lik­ku meest-naist asu­ta­da oma pääs­te­selt­si. Tei­ne oli, et sõp­rus­vald Soo­mest pak­kus Aeg­vii­du val­la­le tu­le­tõr­jeau­tot. Tol­la­ne vo­li­ko­gu esi­mees Kal­le-Ee­rik Mor­na rää­ki­nud ühe­le ja tei­se­le, ku­ni Ants Raa­va ja Mih­kel Sc­has­min kut­su­sid­ki hu­vi­li­sed kok­ku ja loo­di MTÜ. Selts sai ren­di­le ga­raažibok­si Elio­ni­le kuu­lu­nud hoo­nes va­na te­le­mas­ti kõr­val ja õhi­na­põ­hi­selt kok­ku tul­nud pääst­jad alus­ta­sid te­ge­vust.

Paar nä­da­lat ta­ga­si tä­his­tas Ani­ja val­la aas­ta va­baü­hen­du­seks 2017 va­li­tud Aeg­vii­du Pääs­te­selts 10. sün­ni­päe­va. Selt­sil on 26 lii­get, neist käi­vad väl­ja­sõi­tu­del um­bes poo­led.

Soo­mest kin­gi­tud esi­me­se­le Si­su tu­le­tõr­jeau­to­le saa­di 2010. aas­tal Keh­ra ko­man­dost met­sa­kus­tu­tus­ma­sin Ural ning mul­lu pääs­tea­me­tist veel üks For­di paa­kau­to. Ku­na ga­raažis oli ruu­mi ai­nult ühe­le au­to­le ning Elio­ni ren­di­hind vä­ga kal­lis, hak­kas pääs­te­selts 2010. aas­tal val­lalt taot­le­ma maad, ku­hu ehi­ta­da uus hoo­ne.

„Elio­nist kuul­di se­da ja pa­ku­ti, et ost­ke ko­gu hoo­ne. Hind oli 300 000 kroo­ni,“ mee­nu­tab Ants Raa­va.

Too­na­se val­la­vo­li­ko­gu esi­me­he Too­mas Tõ­ni­se abil õn­nes­tus see kau­bel­da 200 000 kroo­ni­le. Poo­le ta­sus Aeg­vii­du vald, tei­se poo­le ko­ha­li­kud et­te­võt­jad. Kaks aas­tat hil­jem sai Aeg­vii­du Pääs­te­selts Lea­der-prog­ram­mi kau­du PRIAst 75 031 eu­rot toe­tust, va­he­ta­ti väl­ja ma­ja ka­tus, uk­sed-ak­nad.
„Ka­tus la­si lä­bi, uk­sed-ak­nad olid eest kuk­ku­mas, tal­vel pa­ka­se­ga, kui sõit­si­me Must­jõe kõrt­si­ta­lu põ­len­gu­le, oli au­to alt jääs,“ kir­jel­dab Rei­mo Noor.
2013. aas­tal os­te­ti ko­man­do­hoo­nes­se Lea­de­ri toel õhk­soo­jus­pump. Mii­ni­mum on teh­tud, järg­mi­se­na oleks va­ja sei­nad soo­jus­ta­da, üt­le­vad me­hed.

Sel­leks ku­lub nen­de ar­ves­tus­te ko­ha­selt li­gi 45 000 eu­rot.

Va­rus­tust on os­te­tud KO­Pi, KÜS­Ki ja Lea­de­ris­se esi­ta­tud pro­jek­ti­de toel, vald on igal aas­tal selt­si toe­ta­nud 3200 eu­ro­ga.

Va­ba­taht­li­kud ei ole tu­ki­lo­pu­ta­jad
Aeg­vii­du ko­man­dos on kaust, ku­hu on tal­le­ta­tud 10 te­gut­se­mi­saas­ta väl­ja­kut­sed. Me­hed ole­ta­vad, et mõ­ni­gi tu­le­kah­ju oleks või­nud lõp­pe­nud vä­ga kur­valt, kui oma prit­su­me­hi po­leks. Rei­mo Noor toob näi­te, kui­das Aeg­vii­dus pääs­te­ti ma­ja ja ini­me­ne: „Ta tea­tas häi­re­kes­ku­ses­se, et köök läks põ­le­ma. Ise oli läi­nud tei­se­le kor­ru­se­le. Olin lä­he­dal, sai­me paa­ri mi­nu­ti­ga väl­ja sõi­ta. Kui ma­ja uk­se ava­si­me, oli seest pak­su suit­su täis. Läk­sin re­de­li­ga tei­se­le kor­ru­se­le, lõin ak­na pu­ruks, hüüd­sin, kui­gi olin kin­del, et vas­tust enam ei tu­le. Aga nai­ne lük­kas kõr­valt­toa uk­se lah­ti, tal pol­nud hä­da mi­da­gi. Nä­gi­me kur­ja vae­va, et te­da sealt kät­te saa­da. Lõ­puks tõi­me kõr­valt sae­töös­tu­sest ko­pa, tõst­si­me ta koos oma koer­te­ga al­la, il­ma nen­de­ta keel­dus tu­le­mast. Al­les siis, kui oli­me ka põ­len­gu kus­tu­ta­nud, jõu­dis ko­ha­le esi­me­ne kut­se­li­ne ko­man­do.“

Just see­tõt­tu, et en­da pääst­jad on ala­ti esi­me­se­na ko­hal, he­lis­tab Aeg­vii­du rah­vas õn­ne­tu­se kor­ral ala­ti kõi­ge­pealt oma­de­le, al­les siis häi­re­kes­ku­ses­se.
Rei­mo Noor: „Lap­sed olid su­vel kii­ge all män­gi­mas, kui tü­tar he­lis­tas – isa, siin ma­ja põ­leb. Oli­me ju­ba au­to juu­res, kui häi­re­kes­ku­sest õn­ne­tu­sest tea­ta­ti. Sel­leks ajaks oli meil pal­ju me­hi koos, iga laps oli oma isa­le tea­ta­nud. Kui ko­ha­le sai­me, oli tu­li ka­tu­sel. Ka­hek­sa pe­ret olek­sid jää­nud la­ge­da tae­va al­la.“

Kui al­gu­saas­ta­tel suh­tu­nud elu­kut­se­li­sed tu­le­tõr­ju­jaid va­ba­taht­li­kes­se pi­sut üleo­le­valt ja um­bu­su­ga, siis nüüd enam mit­te.
„Ara­ve­te omad on öel­nud, et kui va­rem käi­sid nad siin­kan­dis pä­ris tih­ti, siis nüüd näe­vad Aeg­vii­du poolt tõus­mas pi­gem val­get suit­su – see tä­hen­dab, et tu­le­kah­ju­le on piir pan­dud,“ lau­sub Ants Raa­va.

Aeg­vii­du pääst­jaid ei ole ka niiöel­da tu­ki­lo­pu­ta­jad, kes jää­vad jä­rel­kus­tu­tust te­ge­ma, kui elu­kut­se­li­sed pääst­jad on tu­le­kah­ju lik­vi­dee­ri­nud, vaid vas­tu­pi­di – va­ba­taht­li­kud on esi­me­se­na ko­hal ja kui tu­li kus­tu­ta­tud, lah­ku­vad pi­gem ise, jä­rel­tööd tee­vad need, kes saa­vad sel­le eest pal­ka.

Aeg­vii­du va­ba­taht­li­kud pea­vad end pääs­tea­me­ti­le part­ne­riks ning häi­re­kes­kus pa­lub neilt tih­ti abi ka siis, kui va­ba­taht­li­kud val­ves ei ole. Pea­le sel­le, et nad on kõi­ge lä­he­mal, ei tun­ne mit­te kee­gi seal­set piir­kon­da nii häs­ti kui ne­mad.

„Kord oli üks moo­tor­rat­tur met­sas kuk­ku­nud ja murd­nud rang­luu. Kii­ra­bi ei suut­nud te­ma asu­koh­ta tu­vas­ta­da, kuid meie ko­ha­li­ke­na saa­me ala­ti aru, kus on ka­he­ha­ru­li­ne kask, mil­le üks ha­ru on mur­du­nud,“ üt­leb Reet Kan­ger, üks ka­hest nai­sest Aeg­vii­du Pääs­te­selt­sis.

Tee­vad ka kii­ra­bi­tööd
Aeg­vii­du koo­li õpe­ta­ja ja koo­li pääs­te­rin­gi ju­hen­da­ja Reet Kan­ger on Aeg­vii­du Pääs­te­selt­sis ol­nud al­gu­sest pea­le: „Kui nä­gin kuu­lu­tust, et tee­me oma pääs­te­selt­si, he­lis­ta­sin Ants Raa­va­le, kü­si­sin, kas nai­si ka võe­tak­se ja läk­sin ko­ha­le.“

Ants Raa­va kii­dab, et Reet Kan­ge­ri när­vi­ka­va on iga me­he omast tu­ge­vam. Rei­mo Noor li­sab, et liik­lu­sõn­ne­tu­se­le sõi­tes on pal­ju kind­lam tun­ne, kui kaa­sas on üks nais­test – li­saks Reet Kan­ge­ri­le on va­ba­taht­lik pääst­ja ka Ani­ja val­la­va­lit­su­se in­fos­pet­sia­list Lil­ja Pii­be­leht-Ta­ras­sov. Me­hed sel­gi­ta­vad, et nai­sed os­ka­vad mär­ga­ta kan­na­ta­nut, kel­lel pealt­nä­ha ei pruu­gi mi­da­gi vi­ga ol­la, ning saa­vad mees­test pa­re­ma kon­tak­ti las­te­ga.

Väl­ja­sõi­te liik­lu­sa­va­rii­de­le on Aeg­vii­du Pääs­te­selt­sil üha roh­kem. Sest na­gu kut­se­li­sed tu­le­tõr­ju­jad on kau­gel, on ka Aeg­vii­du­le lä­hi­mad kii­ra­bib­ri­gaa­did Keh­ras ja Ta­pal. Kui viis aas­tat ta­ga­si pä­rast ka­he veo­ki kok­ku­põr­ka­mist tund­sid esi­me­se­na ko­ha­le jõud­nud Aeg­vii­du pääst­jad jõue­tust, sest kan­na­ta­nu­le es­maa­bi an­da ei saa­nud, mees oli au­tos kin­ni, siis nüüd on neil ole­mas hüd­rau­li­ka­komp­lekt, et kan­na­ta­nu au­tost väl­ja pääs­ta.

„Ku­na ole­me abi­kau­ge piir­kond, ole­me pääs­tea­me­ti abil saa­nud või­me­ku­se rea­gee­ri­da ka au­toõn­ne­tus­te­le,“ sel­gi­tab Reet Kan­ger, kes sa­mal põh­ju­sel lõ­pe­tas möö­du­nud aas­tal kii­ra­bi­teh­ni­ku kur­su­sed.

Pä­rast se­da mõis­tis, et Aeg­vii­du va­ba­taht­li­ke ko­man­dol ei ole elu­pääs­te­või­me­kust, kui neil puu­dub AED ma­sin – elekt­ri­šo­kia­pa­raat, mis või­mal­dab seis­ku­nud sü­da­me uues­ti töö­le pan­na: „Kii­ra­bi jõuab Aeg­vii­tu viie mi­nu­ti­ga vaid siis, kui on ku­sa­gil lä­he­du­ses. Meil on pal­ju va­nu ini­me­si, aga sü­da võib seis­ku­da jär­jest noo­re­ma­tel. See­tõt­tu kir­ju­ta­si­me pro­jek­ti ja sai­me AED ma­si­na.“