
Aegviidu Päästeseltsi vabatahtlikud on õnnetusele tormanud saunalavalt, koolipeolt või tunnist, töölt vallamajast.
„Kui ikka vaja, tuleb minna,“ ütlevad Aegviidu Päästeseltsi päästjad Ants Raava, Reimo Noor ja Richard Talvik, kel on koos kolleegidega tulnud palju kordi jätta igapäevatoimetused kõrvale ja sõita tulekahju kustutama, liiklusavariis kannatuile esmaabi andma, teelt koristama murdunuid puid või appi metsa eksinuile.
Lähimad kutselised päästekomandod on Aegviidust ligi pooletunnise autosõidu kaugusel – Aravetel, Kehras ja Tapal. See on tulekahju puhul väga pikk aeg.
„Kolisin Aegviitu kümme aastat tagasi. Enne oli siin olnud mitu tulekahju, milles hooned lihtsalt põlesid maha,“ sõnab Ants Raava.
Richard Talvik selgitab: „Vene-ajal oli Aegviidus metsamajand, kus oli kaks tuletõrjeautot, ka Aegviidu metskonnal oli üks. Aga need viidi ära, tulekustutamine läks üle päästeametile.“
See, et Aegviidu oli „mustas augus“, kuhu kutselised päästjaid jõudsid sageli liiga hilja, oli üks põhjus, miks 2008. aastal otsustasid 16 kohalikku meest-naist asutada oma päästeseltsi. Teine oli, et sõprusvald Soomest pakkus Aegviidu vallale tuletõrjeautot. Tollane volikogu esimees Kalle-Eerik Morna rääkinud ühele ja teisele, kuni Ants Raava ja Mihkel Schasmin kutsusidki huvilised kokku ja loodi MTÜ. Selts sai rendile garaažiboksi Elionile kuulunud hoones vana telemasti kõrval ja õhinapõhiselt kokku tulnud päästjad alustasid tegevust.
Paar nädalat tagasi tähistas Anija valla aasta vabaühenduseks 2017 valitud Aegviidu Päästeselts 10. sünnipäeva. Seltsil on 26 liiget, neist käivad väljasõitudel umbes pooled.
Soomest kingitud esimesele Sisu tuletõrjeautole saadi 2010. aastal Kehra komandost metsakustutusmasin Ural ning mullu päästeametist veel üks Fordi paakauto. Kuna garaažis oli ruumi ainult ühele autole ning Elioni rendihind väga kallis, hakkas päästeselts 2010. aastal vallalt taotlema maad, kuhu ehitada uus hoone.
„Elionist kuuldi seda ja pakuti, et ostke kogu hoone. Hind oli 300 000 krooni,“ meenutab Ants Raava.
Toonase vallavolikogu esimehe Toomas Tõnise abil õnnestus see kaubelda 200 000 kroonile. Poole tasus Aegviidu vald, teise poole kohalikud ettevõtjad. Kaks aastat hiljem sai Aegviidu Päästeselts Leader-programmi kaudu PRIAst 75 031 eurot toetust, vahetati välja maja katus, uksed-aknad.
„Katus lasi läbi, uksed-aknad olid eest kukkumas, talvel pakasega, kui sõitsime Mustjõe kõrtsitalu põlengule, oli auto alt jääs,“ kirjeldab Reimo Noor.
2013. aastal osteti komandohoonesse Leaderi toel õhksoojuspump. Miinimum on tehtud, järgmisena oleks vaja seinad soojustada, ütlevad mehed.
Selleks kulub nende arvestuste kohaselt ligi 45 000 eurot.
Varustust on ostetud KOPi, KÜSKi ja Leaderisse esitatud projektide toel, vald on igal aastal seltsi toetanud 3200 euroga.
Vabatahtlikud ei ole tukiloputajad
Aegviidu komandos on kaust, kuhu on talletatud 10 tegutsemisaasta väljakutsed. Mehed oletavad, et mõnigi tulekahju oleks võinud lõppenud väga kurvalt, kui oma pritsumehi poleks. Reimo Noor toob näite, kuidas Aegviidus päästeti maja ja inimene: „Ta teatas häirekeskusesse, et köök läks põlema. Ise oli läinud teisele korrusele. Olin lähedal, saime paari minutiga välja sõita. Kui maja ukse avasime, oli seest paksu suitsu täis. Läksin redeliga teisele korrusele, lõin akna puruks, hüüdsin, kuigi olin kindel, et vastust enam ei tule. Aga naine lükkas kõrvalttoa ukse lahti, tal polnud häda midagi. Nägime kurja vaeva, et teda sealt kätte saada. Lõpuks tõime kõrvalt saetööstusest kopa, tõstsime ta koos oma koertega alla, ilma nendeta keeldus tulemast. Alles siis, kui olime ka põlengu kustutanud, jõudis kohale esimene kutseline komando.“
Just seetõttu, et enda päästjad on alati esimesena kohal, helistab Aegviidu rahvas õnnetuse korral alati kõigepealt omadele, alles siis häirekeskusesse.
Reimo Noor: „Lapsed olid suvel kiige all mängimas, kui tütar helistas – isa, siin maja põleb. Olime juba auto juures, kui häirekeskusest õnnetusest teatati. Selleks ajaks oli meil palju mehi koos, iga laps oli oma isale teatanud. Kui kohale saime, oli tuli katusel. Kaheksa peret oleksid jäänud lageda taeva alla.“
Kui algusaastatel suhtunud elukutselised tuletõrjujaid vabatahtlikesse pisut üleolevalt ja umbusuga, siis nüüd enam mitte.
„Aravete omad on öelnud, et kui varem käisid nad siinkandis päris tihti, siis nüüd näevad Aegviidu poolt tõusmas pigem valget suitsu – see tähendab, et tulekahjule on piir pandud,“ lausub Ants Raava.
Aegviidu päästjaid ei ole ka niiöelda tukiloputajad, kes jäävad järelkustutust tegema, kui elukutselised päästjad on tulekahju likvideerinud, vaid vastupidi – vabatahtlikud on esimesena kohal ja kui tuli kustutatud, lahkuvad pigem ise, järeltööd teevad need, kes saavad selle eest palka.
Aegviidu vabatahtlikud peavad end päästeametile partneriks ning häirekeskus palub neilt tihti abi ka siis, kui vabatahtlikud valves ei ole. Peale selle, et nad on kõige lähemal, ei tunne mitte keegi sealset piirkonda nii hästi kui nemad.
„Kord oli üks mootorrattur metsas kukkunud ja murdnud rangluu. Kiirabi ei suutnud tema asukohta tuvastada, kuid meie kohalikena saame alati aru, kus on kaheharuline kask, mille üks haru on murdunud,“ ütleb Reet Kanger, üks kahest naisest Aegviidu Päästeseltsis.
Teevad ka kiirabitööd
Aegviidu kooli õpetaja ja kooli päästeringi juhendaja Reet Kanger on Aegviidu Päästeseltsis olnud algusest peale: „Kui nägin kuulutust, et teeme oma päästeseltsi, helistasin Ants Raavale, küsisin, kas naisi ka võetakse ja läksin kohale.“
Ants Raava kiidab, et Reet Kangeri närvikava on iga mehe omast tugevam. Reimo Noor lisab, et liiklusõnnetusele sõites on palju kindlam tunne, kui kaasas on üks naistest – lisaks Reet Kangerile on vabatahtlik päästja ka Anija vallavalitsuse infospetsialist Lilja Piibeleht-Tarassov. Mehed selgitavad, et naised oskavad märgata kannatanut, kellel pealtnäha ei pruugi midagi viga olla, ning saavad meestest parema kontakti lastega.
Väljasõite liiklusavariidele on Aegviidu Päästeseltsil üha rohkem. Sest nagu kutselised tuletõrjujad on kaugel, on ka Aegviidule lähimad kiirabibrigaadid Kehras ja Tapal. Kui viis aastat tagasi pärast kahe veoki kokkupõrkamist tundsid esimesena kohale jõudnud Aegviidu päästjad jõuetust, sest kannatanule esmaabi anda ei saanud, mees oli autos kinni, siis nüüd on neil olemas hüdraulikakomplekt, et kannatanu autost välja päästa.
„Kuna oleme abikauge piirkond, oleme päästeameti abil saanud võimekuse reageerida ka autoõnnetustele,“ selgitab Reet Kanger, kes samal põhjusel lõpetas möödunud aastal kiirabitehniku kursused.
Pärast seda mõistis, et Aegviidu vabatahtlike komandol ei ole elupäästevõimekust, kui neil puudub AED masin – elektrišokiaparaat, mis võimaldab seiskunud südame uuesti tööle panna: „Kiirabi jõuab Aegviitu viie minutiga vaid siis, kui on kusagil läheduses. Meil on palju vanu inimesi, aga süda võib seiskuda järjest noorematel. Seetõttu kirjutasime projekti ja saime AED masina.“