Aeg­vii­du las­teaia di­rek­tor MAIA ALU­MAA on üle 10 aas­ta töö­ta­nud õpe­ta­ja­na

1015
Di­rek­tor MAIA ALU­MAA sõi­dab Aeg­vii­tu töö­le Tal­lin­nast Pi­ri­talt. Tun­nia­ja­ne au­to­sõit on te­ma sõ­nul hea aeg mõ­te­te klaa­ri­mi­seks.

Uus di­rek­tor soo­vib tõ­hus­ta­da koos­tööd lap­se­va­ne­ma­te ja Aeg­vii­du koo­li­ga.

Kui Aeg­vii­du las­teaia kauaaeg­ne di­rek­tor Kris­ta Aruo­ja eel­mi­sest sü­gi­sest ame­tist lah­kus, ei õn­nes­tu­nud kon­kur­si­ga uut juh­ti lei­da ning di­rek­to­ri ko­hu­se­täit­jaks ni­me­ta­ti Ani­ja Val­la Las­teae­da­de di­rek­tor Eda-Mai Tam­mis­te. Tä­na­vu kor­ral­das val­la­va­lit­sus uue kon­kur­si ja viie kan­di­daa­di hul­gast va­li­ti Aeg­vii­du las­teae­da juh­ti­ma 31aas­ta­ne Maia Alu­maa. Ta on di­rek­to­ri­na ame­tis 21. ok­toob­rist.

Maia Alu­maa on sün­di­nud-kas­va­nud Tal­lin­nas, lõ­pe­tas 2010. aas­tal nii­ni­me­ta­tud pi­si­pe­das ehk Tal­lin­na Pe­da­goo­gi­li­ses Se­mi­na­ris koo­lieel­se las­tea­su­tu­se õpe­ta­ja eria­la. Elu­kut­se va­lik oli te­ma hin­nan­gul loo­mu­lik – ema töö­tas las­teaias ma­jan­dus­ju­ha­ta­ja­na ning ku­na las­teaed oli ko­du juu­res, käis ta sa­ge­li ema töö juu­res.

Sa­mal ajal, kui asus 2007. aas­tal õp­pi­ma las­teaiaõ­pe­ta­jaks, läks Maia Alu­maa ka töö­le. Aas­ta ae­ga oli õpe­ta­ja abi Tal­lin­nas Lii­va­mäe las­teaias, see­jä­rel töö­tas ku­ni eel­mi­se aas­ta sü­gi­se­ni õpe­ta­ja­na Tal­lin­na kesk­lin­nas asu­vas Ko­mee­di las­teaias. Va­he­peal oli lap­se­puh­ku­sel – Maia Alu­maal on kaks last, va­nem on kuue-, noo­rem nel­ja-aas­ta­ne – ning 2018. aas­ta sü­gi­sel läks õpe­ta­jaks Pi­ri­ta-Ko­se las­teae­da.

„Esi­teks oli see ko­du­le lä­he­mal, tei­seks tund­sin, et soo­vin muu­tust ja äge on ai­da­ta mi­da­gi uut käi­ma lü­ka­ta. Pi­ri­ta-Ko­sel oli va­rem las­teaed ka­hes era­ma­jas, kum­mas­ki kaks rüh­ma. Eel­mi­sel sü­gi­sel sai val­mis täies­ti uus ma­ja, kus alus­tas tööd ka­hek­sa rüh­ma. See oli­gi vah­va aeg, kuid üht­la­si hak­ka­sin eel­mi­sel sü­gi­sel õp­pi­ma,“ rää­gib Maia Alu­maa.

Kui ta tä­na­vu au­gus­tis lõ­pe­tas Tar­tu Üli­koo­li ha­ri­dus­tea­dus­te ins­ti­tuu­dis 240tun­ni­se ha­ri­du­sa­su­tu­se juh­ti­mi­se koo­li­tu­se, hak­kas vaa­ta­ma töö­pak­ku­mi­si las­teaia juh­ti­de­le: „Õpe­ta­ja­na töö­ta­des tek­kis mul aru­saam, mi­da mi­na ju­hi­na teek­sin või kind­las­ti ei teeks. Tal­lin­nas­se ma kan­di­dee­ri­da ei soo­vi­nud ja täies­ti ko­ge­ma­ta leid­sin kuu­lu­tu­se, et Aeg­vii­du las­teae­da ot­si­tak­se di­rek­to­rit.“

En­ne kan­di­dee­ri­mist ta ko­ha­peal ei käi­nud, kaks nä­da­lat ta­ga­si töö­le asu­des läks Maia Alu­maa Aeg­vii­du las­teae­da esi­mest kor­da: „Hüp­pa­sin pea ees tund­ma­tus­se ja olen nüüd pa­ra­ja port­su sees, sest töö­maht on mee­le­tu – ei osa­nud et­te ku­ju­ta­da, et see on nii suur. Vä­ga pal­ju on pa­be­ri­ma­jan­dust ja sel­list, mil­le­ga on va­ja end liht­salt kurs­si viia. Aga mind võt­sid siin vas­tu rõõm­sad töö­ta­jad ja ini­me­sed on mi­nu jaoks vä­ga olu­li­sed.“

Aeg­vii­du las­teaed on Maia Alu­maa va­ra­se­ma­te töö­koh­ta­de­ga tun­du­valt väik­sem – seal on 3 rüh­ma – ning ta kin­ni­tab, et see on hea: „Vä­ga suu­res las­teaias ei jõu­ta oma­va­hel su­hel­da, kõik töö­ta­jad ei pruu­gi üks­teist tun­da­gi. Aga suht­le­mi­ne on koos­töö alus. Väi­ke­ses ma­jas jõuab ka di­rek­tor igaü­he­ni. Näen, et siin­sed töö­ta­jad on tund­nud sel­lest puu­dust, et di­rek­tor ei ol­nud iga päev ma­jas. Neil on va­ja ini­mest, kes neid ära kuu­laks. Nüüd käi­vad nad mi­nu­ga vä­ga tih­ti rää­ki­mas ja mul­le see meel­dib. Üt­le­sin esi­me­sel töö­päe­val, et mi­nu uks on ala­ti ava­tud, leia­me mu­re­de­le koos la­hen­du­se ning tul­ge rää­ki­ge ka rõõ­mu­dest. Ta­han, et töö­ta­jad tun­nek­sid, et neil on sel­ja­ta­gu­ne, on vä­ga täh­tis, et õpe­ta­jad tun­nek­sid juht­kon­na tu­ge.“

Uus di­rek­tor loo­dab, et töö­ta­jad tu­le­vad ka te­ma idee­de­ga kaa­sa, ei hak­ka aren­gut ta­kis­ta­ma: „Sel­leks on va­ja pal­ju sel­gi­ta­da ja aru­ta­da, miks on va­ja mi­da­gi muu­ta ja uuen­du­si te­ha. Põh­jen­dan ala­ti ära, miks ma mi­da­gi teen.“

Esi­me­se muu­tu­se­na lep­pis ta las­teaiaõ­pe­ta­ja­te­ga kok­ku, et in­fo­va­he­tu­se pa­ran­da­mi­seks ha­ka­tak­se esial­gu kord kuus saat­ma lap­se­va­ne­ma­te­le e-kir­ju las­teaias toi­mu­va koh­ta. Ju­ba esi­me­sel töö­päe­val tor­kas Maia Alu­maa­le sil­ma, et Aeg­vii­du las­teaias po­le rüh­ma­del ni­me­sid, on vaid va­nem ja noo­rem rühm ning sõim.

„Õpe­ta­jad ar­va­sid, et nii so­bib, ku­na rüh­mad on ni­me­ta­tud va­nu­se jär­gi. Aga siin on liit­rüh­mad ning na­gu sõi­me­rüh­ma õpe­ta­ja üt­les, ei ole „sõim“ üld­se ilus sõ­na.“ Nii et ni­me­kon­kurss kind­las­ti tu­leb,“ kin­ni­tab ta.

Veel soo­vib Maia Alu­maa lap­se­va­ne­maid las­teaia te­ge­mis­tes­se roh­kem kaa­sa­ta ning te­ha koos­tööd koo­li­ga: „Es­ma­mul­je on, et ühi­sü­ri­tu­si lap­se­va­ne­ma­te­ga on ol­nud vä­he. Mi­na te­gin õpe­ta­ja­na rüh­ma­si­se­seid pi­du­sid pe­re­de­ga, näi­teks pann­koo­gi­hom­mi­kuid, ku­hu kut­su­si­me va­ne­maid koos las­te­ga söö­ma. Veel soo­vin, et las­teaia­lap­sed saak­sid kord kuus käia Aeg­vii­du koo­lis õp­pe­käi­ku­del, kus õpe­ta­jad vii­vad nen­de­ga vas­ta­valt oma ai­ne­le lä­bi te­ge­vu­si. Nii har­ju­vad lap­sed koo­li­ga ja õpe­ta­jad tut­vu­vad oma tu­le­vas­te õpi­las­te­ga.“