Aeg­vii­du en­di­ses pos­ti­ma­jas te­gut­se­vad loo­mak­lii­nik ning loo­dus- ja loo­ma­te­raa­pia­kes­kus

„See on pro­jekt elu või­ma­lik­ku­sest maal,“ üt­leb loo­maarst ANTS RAA­VA, kes koos abi­kaa­sa KRIS­TI RAA­VA­GA re­no­vee­ris Aeg­vii­dus 150aas­tas­se hoo­ne, et ai­da­ta seal nii ini­me­si kui loo­mi.

Kui Aeg­vii­du post­kon­tor küm­me­kond aas­tat ta­ga­si su­le­ti ja mõ­ni aeg hil­jem ot­sus­tas Ees­ti Post pan­na um­bes 150aas­ta­se puit­hoo­ne Pii­be maan­tee ää­res müü­ki, rää­kis ko­ha­lik loo­maarst Ants Raa­va ära ühe hea tut­ta­va.

„Mul en­dal ra­ha ei ol­nud, aga mõt­le­sin, et on ju­be kah­ju kõr­valt vaa­da­ta, kui kee­gi tei­ne siin toi­me­tab,“ sõ­nab Ants Raa­va.

Te­ma loo­mak­lii­nik asus kõr­val­ma­jas, kus ei ol­nud enam ruu­mi laie­ne­da ega eda­si are­ne­da. Ku­na va­na pos­ti­ma­ja oli klii­ni­ku jaoks siis­ki lii­ga suur, ha­ka­ti sin­na mul­lu su­vel koos psüh­ho­loo­gist ja loo­ma­te­ra­peu­dist abi­kaa­sa Kris­ti Raa­va­ga ra­ja­ma ka Ees­ti loo­dus- ja loo­ma­te­raa­pia­kes­kust. Nüüd­seks on hoo­ne seest sel­li­ne, na­gu Raa­vad soo­vi­sid. Pa­re­mas tii­vas, ku­na­gi­ses pos­ti­töö­ta­ja kor­te­ris, on 21. sa­jand ehk kaa­saeg­se eu­ro­re­mon­di saa­nud loo­mak­lii­nik, kus on lä­bi­vaa­tus­ruum, ope­rat­sioo­ni­saal, rönt­gen, la­bor, oo­te­ruum. Va­sa­kul pool asu­vas en­di­ses post­kon­to­ris on 19. sa­jand ehk või­ma­li­kult ori­gi­naa­li­lä­he­da­ne, ko­du­ne ja hu­ba­ne te­raa­pia­kes­kus.

VÕI­MAS KUL­TUU­RI­KIHT

Ants Raa­va tun­nis­tab, et esial­gu tun­dus va­na pos­ti­ma­ja seest üs­na ko­le ja tröös­ti­tu.

„Et siin said väl­ja pu­has­ta­tud pal­gid ja põ­ran­da­lauad, on Kris­ti jonn. Tal oli vä­ga sel­ge et­te­ku­ju­tus, mil­li­ne ta te­raa­pia­kes­kus peaks ole­ma,“ üt­leb ta abi­kaa­sa töö­ruu­mi­des.

Kris­ti Raa­va kir­jel­dab, et prae­gu­sed uh­ked palk­sei­nad olid kae­tud ar­vu­ka­te ta­pee­di­kih­ti­de ning va­naaeg­se ine­tu ja tol­ma­va kipsp­laa­di­ga. Sei­nad, mis taas­ta­mist ei kan­na­ta­nud, on kroh­vi­tud, all on pil­li­roog. Kroh­vi­mis­töö te­gid ära nai­sed – koos Kris­ti Raa­va­ga ka te­ma ema ning kes­ku­se tei­ne psüh­ho­loog An­ni­ka Kle­mets. Pal­jud muud­ki tööd teh­ti ära suu­res­ti oma jõu­du­de­ga.

„Us­tel olid ko­le­dad vi­neer­plaa­did, kui need ära võt­si­me, tu­lid alt väl­ja ori­gi­naal­sed tah­ve­luk­sed. Taas­ta­si­me need, jät­si­me us­te sis­se al­les ka juht­me­te au­gud – kõik uk­sed olid min­geid pee­neid juht­meid täis An­ni­ka te­gi us­te­le vär­vi­li­sed lil­le­maa­lin­gud,“ ju­tus­tab Kris­ti Raa­va.

Post­kon­to­ri põ­ran­dat kat­nud li­no­leu­mi ning sae­pu­ru- ja vi­neerp­laa­ti­de alt tu­li väl­ja ori­gi­naal­ne puit­põ­rand. Põ­ran­da­ga on seo­tud Kris­ti Raa­va lem­mik­koht ke­set te­raa­pia­kes­ku­se suu­ri­mat, loov­te­raa­piaks ka­van­da­tud tu­ba: „Siin sei­sis si­de­töö­ta­ja, kes oli le­ti ta­ga. Kui siin ha­ka­ti ju­ba 1870. aas­tal ning seis­ti ku­sa­gil 1980-1990nda­te aas­ta­te­ni, siis ku­lus­ki põ­rand nii ära, et pui­du sees on sü­gav lohk.“

Te­raa­pia­kes­ku­ses on veel eral­di nõus­ta­mis­ruum, köök, oo­te­ruum ja tua­lett.

RAA­MIST VÄL­JAS KES­KUS

Kui Kris­ti Raa­va õp­pis paar aas­tat ta­ga­si Amee­ri­kas Den­ve­ri üli­koo­lis ning te­mast sai lit­sent­see­ri­tud loo­ma­te­ra­peut, kü­las­tas ta loo­ma­te­raa­pia­kes­kust, mis asus 70 hek­ta­ril: „Mõt­le­sin siis, et Ees­ti­le pii­saks küm­nest hek­ta­rist. Mi­nu esialg­ne plaan oli kes­kus ra­ja­da ku­sa­gi­le pak­su met­sa, tei­ne soov on ol­nud sa­vi­sein­te­ga palk­ma­ja.“

Nüüd on tal pi­gem hea­meel, et sü­ga­va met­sa ase­mel on kes­kus ke­set ale­vit. Eel­mi­sel aas­tal käis ta Amee­ri­ka õpe­ta­ja Phi­lip Te­desc­hi Ees­tis ja oli Aeg­vii­du ma­jast vai­mus­tu­ses: „Kõik oli siis veel tol­mu­ne, aga te­ma lei­dis, et see on äge ja mis pea­mi­ne – kät­te­saa­dav. Ta on käi­nud maail­mas pal­ju­des sar­nas­tes kes­kus­tes, mis asu­vad imei­lu­sa loo­du­se kes­kel, kuid ini­me­sed ei pää­se sin­na. Nii et te­ma sõ­num mul­le oli, et ära põe, pak­su met­sa ei tu­leks kee­gi ko­ha­le.“   

Met­sa ja muud loo­dust ka­su­ta­vad Aeg­vii­du psüh­ho­loo­gid oma iga­päe­va­töös siis­ki pal­ju, loo­dus on ko­hal ka äs­jaa­va­tud te­raa­pia­kes­ku­ses – ka­he toa va­he­lis­se sei­na teh­tud avau­ses on suur ak­vaa­rium, mis on näh­tav mõ­le­mas ruu­mis. Li­saks ka­su­ta­tak­se te­raa­pias koe­ri, kas­si, küü­li­kut ning kes­ku­se ta­ga lau­das ela­vaid ka­nu.

„Me pa­ku­me psüh­ho­loo­gi­list tee­nust põ­hi­li­selt las­te­le ja noor­te­le ehk tee­me psüh­ho­loo­gi­tööd, kuid ta­va­li­sest eri­ne­vas kesk­kon­nas, ka­bi­ne­ti ase­mel on meil loo­dus­lik kesk­kond,“ sel­gi­tab Kris­ti Raa­va.

Ühe oma koos­töö­part­ne­ri­na ni­me­tab ta Pai­de re­ha­bi­li­tat­sioo­ni­kes­kust, kes ei taht­nud käi­tu­misp­rob­lee­mi­de, ak­tiiv­sus-tä­he­le­pa­nu­häi­re­te­ga või ma­da­la ene­se­hin­nan­gu­ga ja vä­ga kin­nis­te­le las­te­le pak­ku­da enam ta­va­list ka­bi­net­nõus­ta­mist, ku­na see ei toi­mi­vat. Seal soo­vi­ti nei­le niiöel­da raa­mist väl­jas abi ning ot­si­ti sel­leks üles Kris­ti Raa­va. Ka Ani­ja vald on tel­li­nud te­malt psüh­ho­loo­gi­tee­nust noo­ru­ki­te­le, kel­le­ga niiöel­da ta­va­mee­to­di­te abil, ehk ka­bi­ne­tis kõ­nel­des, enam hak­ka­ma ei saa­da.

„Ka­bi­net­nõus­ta­mi­sed ja -te­raa­piad on vä­ga staa­ti­li­sed, meil on pal­ju lii­ku­mist ning ko­du­ne kesk­kond. Just kin­nis­te ja eba­kind­la­te las­te pu­hul loeb ümb­rus vä­ga pal­ju, et te­kiks ava­tus ja usal­dus­lik kon­takt. Loo­dan, et siin iga asi kõ­ne­tab. Sel­li­sel ju­hul teeb kesk­kond ära suu­re töö ning ole­me psüh­ho­loo­gi­de­na pal­ju efek­tiiv­se­mad ja kii­re­mad.“

Mõ­ni­kord viib ta te­raa­pias­se tul­nud lap­sed-noo­red met­sa, Aeg­vii­du jär­ve­de äär­de või mat­ka­ra­da­de­le. Kris­ti Raa­va kõ­ne­leb teis­me­lis­te pois­te gru­pist, kus nel­jast kolm ei öel­nud tal­le esi­me­se küm­ne mi­nu­ti jook­sul sõ­na­gi. Ta viis nad seik­lus­par­ki ning la­si Ne­li­jär­ve mä­ge­des ro­ni­da. Ta­sa­pi­si hak­ka­sid noor­me­hed rää­ki­ma ning lõ­puks, pool­teist tun­di hil­jem, üt­les üks poiss, et po­le met­sa se­da­si ku­na­gi avas­ta­nud, met­sas on nii äge­daid ra­du. Kaks neist üt­le­sid, et nad ei käi­gi eri­ti õues, kuid leid­sid, et see on vä­ga vah­va.

„Meie põ­hi­mõ­te on – jul­ge ol­la si­na ise. Suu­res plaa­nis on ees­märk see, et igaüks jul­geks end ava­da, rää­ki­da oma mu­re­dest-rõõ­mu­dest ning üht­la­si avas­ta­da as­ju, mis tal­le meel­di­vad,“ lau­sub Kris­ti Raa­va.