
„See on projekt elu võimalikkusest maal,“ ütleb loomaarst ANTS RAAVA, kes koos abikaasa KRISTI RAAVAGA renoveeris Aegviidus 150aastasse hoone, et aidata seal nii inimesi kui loomi.

Kui Aegviidu postkontor kümmekond aastat tagasi suleti ja mõni aeg hiljem otsustas Eesti Post panna umbes 150aastase puithoone Piibe maantee ääres müüki, rääkis kohalik loomaarst Ants Raava ära ühe hea tuttava.
„Mul endal raha ei olnud, aga mõtlesin, et on jube kahju kõrvalt vaadata, kui keegi teine siin toimetab,“ sõnab Ants Raava.
Tema loomakliinik asus kõrvalmajas, kus ei olnud enam ruumi laieneda ega edasi areneda. Kuna vana postimaja oli kliiniku jaoks siiski liiga suur, hakati sinna mullu suvel koos psühholoogist ja loomaterapeudist abikaasa Kristi Raavaga rajama ka Eesti loodus- ja loomateraapiakeskust. Nüüdseks on hoone seest selline, nagu Raavad soovisid. Paremas tiivas, kunagises postitöötaja korteris, on 21. sajand ehk kaasaegse euroremondi saanud loomakliinik, kus on läbivaatusruum, operatsioonisaal, röntgen, labor, ooteruum. Vasakul pool asuvas endises postkontoris on 19. sajand ehk võimalikult originaalilähedane, kodune ja hubane teraapiakeskus.
VÕIMAS KULTUURIKIHT
Ants Raava tunnistab, et esialgu tundus vana postimaja seest üsna kole ja trööstitu.
„Et siin said välja puhastatud palgid ja põrandalauad, on Kristi jonn. Tal oli väga selge ettekujutus, milline ta teraapiakeskus peaks olema,“ ütleb ta abikaasa tööruumides.
Kristi Raava kirjeldab, et praegused uhked palkseinad olid kaetud arvukate tapeedikihtide ning vanaaegse inetu ja tolmava kipsplaadiga. Seinad, mis taastamist ei kannatanud, on krohvitud, all on pilliroog. Krohvimistöö tegid ära naised – koos Kristi Raavaga ka tema ema ning keskuse teine psühholoog Annika Klemets. Paljud muudki tööd tehti ära suuresti oma jõududega.
„Ustel olid koledad vineerplaadid, kui need ära võtsime, tulid alt välja originaalsed tahveluksed. Taastasime need, jätsime uste sisse alles ka juhtmete augud – kõik uksed olid mingeid peeneid juhtmeid täis Annika tegi ustele värvilised lillemaalingud,“ jutustab Kristi Raava.
Postkontori põrandat katnud linoleumi ning saepuru- ja vineerplaatide alt tuli välja originaalne puitpõrand. Põrandaga on seotud Kristi Raava lemmikkoht keset teraapiakeskuse suurimat, loovteraapiaks kavandatud tuba: „Siin seisis sidetöötaja, kes oli leti taga. Kui siin hakati juba 1870. aastal ning seisti kusagil 1980-1990ndate aastateni, siis kuluski põrand nii ära, et puidu sees on sügav lohk.“
Teraapiakeskuses on veel eraldi nõustamisruum, köök, ooteruum ja tualett.
RAAMIST VÄLJAS KESKUS
Kui Kristi Raava õppis paar aastat tagasi Ameerikas Denveri ülikoolis ning temast sai litsentseeritud loomaterapeut, külastas ta loomateraapiakeskust, mis asus 70 hektaril: „Mõtlesin siis, et Eestile piisaks kümnest hektarist. Minu esialgne plaan oli keskus rajada kusagile paksu metsa, teine soov on olnud saviseintega palkmaja.“
Nüüd on tal pigem heameel, et sügava metsa asemel on keskus keset alevit. Eelmisel aastal käis ta Ameerika õpetaja Philip Tedeschi Eestis ja oli Aegviidu majast vaimustuses: „Kõik oli siis veel tolmune, aga tema leidis, et see on äge ja mis peamine – kättesaadav. Ta on käinud maailmas paljudes sarnastes keskustes, mis asuvad imeilusa looduse keskel, kuid inimesed ei pääse sinna. Nii et tema sõnum mulle oli, et ära põe, paksu metsa ei tuleks keegi kohale.“
Metsa ja muud loodust kasutavad Aegviidu psühholoogid oma igapäevatöös siiski palju, loodus on kohal ka äsjaavatud teraapiakeskuses – kahe toa vahelisse seina tehtud avauses on suur akvaarium, mis on nähtav mõlemas ruumis. Lisaks kasutatakse teraapias koeri, kassi, küülikut ning keskuse taga laudas elavaid kanu.
„Me pakume psühholoogilist teenust põhiliselt lastele ja noortele ehk teeme psühholoogitööd, kuid tavalisest erinevas keskkonnas, kabineti asemel on meil looduslik keskkond,“ selgitab Kristi Raava.
Ühe oma koostööpartnerina nimetab ta Paide rehabilitatsioonikeskust, kes ei tahtnud käitumisprobleemide, aktiivsus-tähelepanuhäiretega või madala enesehinnanguga ja väga kinnistele lastele pakkuda enam tavalist kabinetnõustamist, kuna see ei toimivat. Seal sooviti neile niiöelda raamist väljas abi ning otsiti selleks üles Kristi Raava. Ka Anija vald on tellinud temalt psühholoogiteenust noorukitele, kellega niiöelda tavameetodite abil, ehk kabinetis kõneldes, enam hakkama ei saada.
„Kabinetnõustamised ja -teraapiad on väga staatilised, meil on palju liikumist ning kodune keskkond. Just kinniste ja ebakindlate laste puhul loeb ümbrus väga palju, et tekiks avatus ja usalduslik kontakt. Loodan, et siin iga asi kõnetab. Sellisel juhul teeb keskkond ära suure töö ning oleme psühholoogidena palju efektiivsemad ja kiiremad.“
Mõnikord viib ta teraapiasse tulnud lapsed-noored metsa, Aegviidu järvede äärde või matkaradadele. Kristi Raava kõneleb teismeliste poiste grupist, kus neljast kolm ei öelnud talle esimese kümne minuti jooksul sõnagi. Ta viis nad seiklusparki ning lasi Nelijärve mägedes ronida. Tasapisi hakkasid noormehed rääkima ning lõpuks, poolteist tundi hiljem, ütles üks poiss, et pole metsa sedasi kunagi avastanud, metsas on nii ägedaid radu. Kaks neist ütlesid, et nad ei käigi eriti õues, kuid leidsid, et see on väga vahva.
„Meie põhimõte on – julge olla sina ise. Suures plaanis on eesmärk see, et igaüks julgeks end avada, rääkida oma muredest-rõõmudest ning ühtlasi avastada asju, mis talle meeldivad,“ lausub Kristi Raava.