ENN KIRSMAN
1996. aasta novembris valis Kuusalu vallavolikogu mind, poliitiliselt sõltumatu „eksperdina“, vallavanemaks. Panin sõna „ekspert“ siinkohal teadlikult jutumärkidesse – milline vallajuhtimise ekspert saab olla 28aastane füüsikaõpetaja, kelle senine elukogemus piirdus (üli)koolis õppimise ja laste õpetamisega? Tollane olukord volikogus oli lihtsalt selline, et ükski „kogenud“ poliitik ei saanud vajalikku häälteenamust kokku. Nii leiti Kuusalu kooli klassist number 57 üks uljaspea, kes oli nõus pea ees vette hüppama, teadmata, kuidas ja kuhu ujuda tuleb.
Alguses käisid lained kõrgel pea kohal kokku, aga tõusin pinnale, õppisin ujuma – ja ujusin. Läbi volikogu kaheksa koosseisu, kokku peaaegu 29 aastat.
Selle aja jooksul olen saanud kaasa lüüa otsustes, mis on mõjutanud koduvalla arengut. Teinud koostööd (aga olnud ka opositsioonis) inimestega, kes on hoolinud kogukonnast ja panustanud selle heaolusse. Olen kogenud nii edusamme kui ka tagasilööke, kriise ja kompromisse. Olen näinud, kuidas Kuusalu vald on kasvanud ja arenenud – ja olnud osa protsessidest, mis seda on kujundanud.
Iga volikogu koosseis on olnud erinev kogemus. Olen juhtinud nimekirja, mis võitis volikogu 15 kohast 13, kuid hiljem lagunes, ning olnud opositsioonis, kus järjestikustel valimistel jäädi napilt teiseks, ent suudeti kaheksa aastat ühtse meeskonnana tegutseda ja valijatele antud lubadustest paljud siiski ellu viia.
Olen õppinud hindama demokraatia tugevusi ja väljakutseid. 11 aastat opositsioonis tähendas vahel mõne eelnõu vastu hääletamist, ent alati põhjendasime oma seisukohti ja esitasime vajadusel ka alternatiivseid lahendusi. Sageli viis see selleni, et koalitsioon oma plaane ning tegemisi korrigeeris.
Viimastes koosseisudes olen aga üha enam imestanud, miks üldse volikokku kandideerida, kui puudub positiivne programm ning kõikidele ettepanekutele ollakse lihtsalt vastu. Kui oled vastu, siis mis on sinu positiivne programm, sinu alternatiiv? Mille poolt sa oled? Miks sa volikokku kandideerisid (ja võib-olla ka tulevikus kandideerid)? Mida (mitte kellele) sa tahad ära teha?
19. oktoobril toimuvad taas volikogude valimised. Kuigi mul ei ole kunagi olnud vallas ainuvõimu, toon võrdluseks mõnede teiste „eluaegsete“ juhtide ametiajad: Lukašenka 31 aastat, Stalin 29, Putin 25 ja Brežnev „ainult“ 18. End nendega võrdlemata ütlen – aitab küll!
29 aastat vallavalitsuses ja volikogus on piisavalt pikk aeg, et anda teatepulk edasi noorematele või neile, kelle poliitikutee pole olnud veel nii pikk. Kui oled olnud „pumba juures“ nii pikalt, oled selle ajaga oma kõik väärt mõtted ellu viinud ning edaspidi jääks vaid volikogus olles vegeteerida või intrigeerida – ja kumbagi ma teha ei soovi. Kui aga kahe-kolme kadentsiga pole peale kritiseerimise midagi saavutada õnnestunud, tuleks samuti peeglisse vaadata ning küsida, kas olen ikka õiges kohas.
Soovin edu kõigile kandideerijatele! Ent kutsun kõiki kandidaate enda jaoks sõnastama: miks ma volikokku lähen. Kas selleks, et midagi koduvallas ära teha või hoopis selleks, et kellelegi ära teha? Sama küsimust soovitan valijatel esitada ka kandidaatidele, kui kampaania ajal nendega kohtute.





