LAURI VAHTRE, IRL
Üks halvemaid asju maailmas on vilets haridus. Viletsalt haritud inimene on tavaliselt pretensioonikas ja ülearu enesekindel. Ta õpib pähe kimbukese postulaate (sageli vigaselt), misjärel on talle kõik asjad selged. Vee keemistemperatuur on 90º ja jutul lõpp, ärge tulge siin mingist täisnurgast rääkima.
Sellise kirvega tahutud mõtlemise pinnalt võrsub enamik nüüdisaja pahesid, kaasa arvatud arvukad eurotobedused, mida aeg Golfi hoovusena meiegi randadesse kannab. Näiteks arvamus, et kui tänaval laamendada ja aknaid purustada, siis tuleb jõukus majja. Või arvamus, et riigikaitse on mõnede inimeste eralõbu. Või et laste kasvatamise asemel on targem sisse vedada immigrante.
On suur vahe, kas võtame neid veidraid „tõdesid“ vastu poolharitud või haritud inimeste kombel, st kas nagu tsaari ukaase, millega ei vaielda, või kriitikameelselt, mõistusega. Sellest sõltub, kas naerame välja kõiksugused banaani kõveruse normatiivid või hakkame neid vaguralt täitma.
Niisiis, on vaja head haridust. See toob meid palju kirgi kütnud ja mitmeid vääritimõistmisi põhjustanud haridusreformi juurde.
Idee lähtus õigest arutlusest: gümnasistide arv väheneb, aga korralikku gümnaasiumiharidust saab anda vaid korralikus gümnaasiumis, kus on igas lennus vähemalt kaks(-kolm) klassikomplekti ning mis soovitavalt töötab põhikoolist eraldi. Nii on asjad korraldatud näiteks Soomes, maailma parima haridussüsteemiga maal. Kusjuures meie saaksime vältida Soome vigu, milleks on gümnaasiumide liigagi suureks paisutamine ja klassikollektiivide lõhkumine.
Paraku sekkus reformi käiku taas ülipüüdlikkus, mistõttu jäi mulje, et reformi kavatsetakse teha kirvega: kool paku peale ja peenem ots ehk gümnaasiumiosa maha. Tõusis pahameel: „Nad tulevad meie kooli hävitama!“
Õnneks mõistis minister viimasel hetkel pidurit tõmmata. Ei, kirvemeetod ei lähe mitte. Ei pea ka arvatama, et kahest keskkoolist tehakse üks gümnaasium ja üks põhikool – suund on ikka sellele, et kahest keskkoolist tekib kaks põhikooli ja üks gümnaasium. Ning mitte homme hommikuks kella seitsmeks, vaid jõudumööda, vastavalt võimalustele (hooned) ja prognoosidele (õpilaste arv, eelistused jms).
Ka ei ole vaja arvata, et iga majamürakas sobib gümnaasiumile. Gümnaasium ei saa tegutseda külakeses, vaja on vähemalt alevit. Et gümnasistidel oleks rohkem vaba aja veetmise ja majutusvõimalusi (sest õpilaskodud ei ole põrmugi ainus variant).
Öeldakse, et ühendkoolis on lihtsam leida õpetajatele optimaalset koormust. Õige. Kuid tulevikus võiksid gümnaasiumi- ja põhikooliõpetajad olla ikkagi erinevad, et tegelda hästi just oma vanuserühmaga. Ning taas: selleni ei saa jõuda kirvemeetodil, vaid sammhaaval.
Pealegi: milline oleks alternatiiv? Linnadesse tekkivad puhtad gümnaasiumid läheksid lootusetult eest ära ja me saaksime olukorra, kus on Gümnaasiumid ja „gümnaasiumid“. Kas me seda soovime? Tugevamate ja nõrgemate koolide eristumine toimub muidugi alati, kuid riigi asi ei ole sedasorti ebavõrdsust tagant kütta. Kui juba gümnaasium, siis olgu korralik.
