Alates 1. märtsist on Raasiku õlletehasel esimest korda direktor – ettevõtja SERGEI LEET.
Raasiku aleviku elanikud tõstatavad aeg-ajalt sotsiaalmeedias teema – Raasikul pole ühtegi kohvikut, baari, koosviibimiskohta. Raasiku õlletehas, mis tegutseb alates 2013. aaastast raudteejaama kõrval vanas meiereihoones, on võtnud plaani selle lünga täitmise – peagi valmib hoones esimesel korrusel baar ning teisel külalistemaja.
Millal täpsemalt kohalikku jooki baarilaua taga mekkida saab, ei julge vastne direktor Sergei Leet veel lubada, küll aga loodab, et baariosa võiks valmis saada suve jooksul, öömaja pakkumisega läheb veel veidi aega.
Ta sõnas, et ülemöödunud nädalal sai baariruum uue põranda, praegu mõeldakse, kuhu panna toolid-lauad ja baarilett, et külastajatele avaneks läbi klaasseinte vaade metlaselt säravatele õllepüttidele, milles vahetpidamata podiseb kohalik käsitööõlu ja -kali.
„Vaikselt nokitseme, plaanid on suured, aga teostatavad. Kuna meiereihoone on vana, tuli teha korralikult iluravi ning katus remontida. Baariosa on prioriteet, siin saaksid kohalikud ka oma tähtpäevi pidada. Ööbimiseks on plaanis teha kümmekond tuba – seinad, laed ja põrandad on olemas, vaja ainult korda teha. Eelkõige mõtleme aga Raasiku inimestele, sest ööbimine on ju seiklejale ja turistile,” rääkis direktor.
Kunagi olid meiereihoones korterid, mis on juhataja sõnul tubadeks paraja suurusega, sobivates kohtades on ka tualettruumid. Hoone omanik on OÜ Adelan KVH, kellelt rendib ruume OÜ Raasiku Õlletehase kaubandus.
„Ruumi on päris palju ja vaade igasse suunda. Kindlasti on aknast välja vaadata eriti kena, kui kõik läheb roheliseks,” sõnas juhataja.
Sergei Leet pole kohalik, ta elab Tabasalus, enne juhatajakoha saamist Raasiku elust suurt midagi ei teadnud: „Sattusin õlletehasesse tutvuste kaudu. Kõik me oleme tööturul kaup ning tundsin õlletehase rahvast oma eelmistest äridest. Õlu maitseb mulle väga, kuid Raasiku õllest polnud varem kuulnud ega seda maitsnud. See vastab aga küll tõele, et käsitööõlu on parem kui massitoodang.”
Ta sõnas, et iga uus asi on huvitav: „Olen proovinud elus erinevaid ameteid, enam ei üllata mind miski. Hariduselt olen puiduinsener, töötanud 17 aastat puiduäris, sealt liikunud prügimajandusse, ehitasin üles Adelan Prügiveod ning tegelesin selles valdkonnas 10 aastat.”
Hiljuti lõi õlletehas käed ettevõttega City Cider, kes toob peagi turule oma siidri, mis valmib Raasiku õlletehase tankides. Praegu seisab kolmes suures kuubikus City Cideri jook, millest saab peagi šampus. Esimesed laadungid siidrit on õlletehases juba villitud, sildid peale kleebitud ning valmis äraveoks.
Sergei Leet lausus, et eesmärk on suurendada õlletehase toodangut 300 000 liitrini aastas, see on ka väiketootjate piir. Praegu valmib tehases 130 000-140 000 liitrit vahutavat jooki.
Kuidas sellise toodangumahuni jõuda, direktor veel täpselt ei tea: „Praegu on meil ainult 10 villimistanki, vaja oleks teist samapalju. 10 uue tanki soetamiseks on kokkulepe, vaja maksta ja siia tuua. Enne pole aga mõtet, kui meil on täpselt teada, kas ikka suudame selle toodangu ära müüa.”
Ta lausus, et praegu tegeleb õlletehas oma brändi tutvustamisega: „Tuleb leppida, et käsitööõlu on kallim kui tavaline õlu. Õnneks on tulnud seni müügikohtadest positiivne tagasiside, et jook on hea ja seda soovitakse, kuid hind on ikkagi psühholoogiline pidur.”
Raasiku õlu ja kali on müügil Solarise keskuses, Kaubamajas, Konsumites, Maksimarketites, Rimides. Raasikul saab õlut tehase kõrvalmajas asuvast Meierei poest, Arukülast Vildivilla kohvikust. Pakkumine tehti ka Selverile, kuid vastati, et nende lettidel pole Raasiku õllele ruumi.
Juhataja soovib aga rohkem keskenduda vaadiõlle tarbijatele: „Oleme sõlminud kokkuleppe grilliliiduga, kes on huvitatud meiega partnerlepingust. Kus süüakse, seal ka juuakse. Enda pakkumine poodidele, restoranidele, baaridele on igapäevane must töö, mis tuleb ära teha.”
Bürokraatiast läbi murdmiseks soovib ta luua otsekontakte: „On plaanis valida müügikohad, kus meie toodang võiks loogiliselt võttes lettidel olla – eelkõige Raasiku vallas ja selle ümbruses, sest bränd on tuttav. Olen valmis ise minema poodidesse juhataja jutule ja tegema otselepingu.”
Käsitööõlle valmistamine on tema sõnul kunst, mida tuleb kaua ja hoolikalt õppida: „Villimistank ei tohi tühjana seista. Käsitööõlut ei saa toota lattu, säilivusaeg tuleb kähku vastu. Kuna õlu pole pastöriseeritud, jääb see niiöelda elama ning kui saab sooja ja päikest, hakkab sisu omasoodu toimetama, läheb häguseks ja tekib sade. Joodav on see ikka, kuid maitse muutub ning turule lasta me seda ei soovi.”
Ta lisas, et oma brändi rikkuda ei tohi: „Oleme võitnud klientide poolehoiu ning oleks rumal seda ahnusest rikkuda, usaldust tagasi saada on keeruline. Eesti-suuruses riigis on raske oma mainet päästa, kui oled mingi jamaga hakkama saanud. Siis mäletavad sind kõik veel mitu põlve hiljem.”
Praegu toodab õlletehas kolme sorti õlut ja kalja: „Kali jääb kindlasti toodangu hulka, sest on väga populaarne. Mõtleme uue õllesordi peale. Oleme arutanud ka kääritatud mahlajoogi tootmist, seda pole praegu turul üldse.”
Töötajaid on õlletehases 4 – juhataja, pruulimeister ja 2 villijat-pakendajat. Enne Sergei Leeti juhtis õlletehases vägesid Aleks Verner, kes pani ettevõttele aluse ning oli müügijuht.
Sergei Leet sõnas, et õlletootmine on huvitav: „Töötajatele on tähtis, et on keegi, kes vastutab ning on tootmise juures. Kogu protsess huvitab mind väga ning tahan selle endale selgeks teha, et kui midagi peaks automaatikaga juhtuma, teen ise õlle valmis ja kõik kiidavad. Käsitööõlu õigustab oma nime, see on looming, mille tegemises pole kivisse raiutud reeglit, retsepti, loogilist jada.”
