Võrdsed ja võrdsemad

1171

Võrdse kohtlemise printsiip on üldtunnustatud põhimõte, et võrdseid olukordi tuleb käsitleda ühtmoodi. Sellest peame lähtuma ka kohalikul tasandil. Üha enam hakkab Kuusalu valla kultuurialal tunduma, et olen sattunud Orwelli „Loomade farmi”, kus kõik loomad on võrdsed, aga mõned loomad on teistest võrdsemad.

Mõni õpib keeli, mõni viljeleb joogat, mõni käib ujumas, aga miks see, kes harrastab rahvatantsu või koorilaulu peab saama teha seda ilmtingimata tasuta? Kas see tegevus on kuidagi enam väärtuslik, õigem, etem? Võimukandjad on otsustanud, et rahvakultuuri ringid saavad vallale kuuluvaid objekte kasutada tasuta. Mina olen kogenud, et tasuta asju olemas ei ole. Kõigel on oma hind ja ka maksja. Tasuta pind tegevuse harrastamiseks on tegelikult rahaline toetus ringile. Ja kinni maksame me selle kõik, nii valla maksumaksjad kui ka nende „tasuta“ pindade haldajad.

Kui lugejale jääb mulje, et ma olen kuidagi traditsioonilise rahvakultuuri vastane, siis kindlasti mitte. Ka mina laulan kooris, lähen peorõivais üldlaulupeole ja seisan kaare all pisar silmas, kui „Mu isamaa on minu arm“ esitlusele tuleb. Ka mina pean väga hinnaliseks seda, et Kuusalu vald on üks rikkalikuma kultuuripärandiga paiku Eestis. Aga ma ei oota, et keegi peab minu huvitegevuse kinni maksma. Spordiharrastaja ostab ju ka oma tossud ja ujumisprillid ise ja maksab lisaks märkimisväärset renti.

Olete mõelnud, kui palju kulutab oma hobi peale näiteks kergejõustiklane, kes on kohustatud soetama regulaarselt spordivarustust? Ka tema eesmärgid on ju väärtuslikud ja õiged. Üks valla isetegevuslane kuulutas kord, et kui raha peaks hakkama maksma, siis lähevad nad laiali. Armas rahvuskultuuri viljeleja, kas sa jätad ome tegevuse katki, kui peaksid hakkama maksma sümboolselt mõned eurod kuus omaosalust? Mina olen kogenud, et koos käiakse hoopis teistel põhjustel, kui et „tasuta saame“.

Kas ei ole praegune süsteem mugav ja turvaline lihtsalt valitsejatele? Emotsionaalsed kulturnikud on enam-vähem rahul, spordiinimesed on õnneks trennis. Raha läheb mitmesse kohta ehk küll veidi liiga palju, aga süsteemi ümbervaatamine tekitab vajadust arutelu järele ja oh isver, ehk vajadust ka otsuseid vastu võtta!

Hoidumine otsuste vastu võtmisest valdab ka valla rahvamajadega seonduvas. Hiljuti tuli juttu ühe valla elanikuga siinsetest kogukonnamajadest ja temale üllatuslikult selgus, et Pärispea tegutseb ilma palgaliste töötajate ja tegevustoetuseta. Ta küsis otse „Olete te lolliks läinud või?“ Tol hetkel vastasin kohmetusega, et enda arust nagu ei ole, meeldib seda teha ja kiidetakse ju ka…isegi president. Pärast hakkasin mõtlema, et äkki olengi loll? Teate ju seda ütlust, „kiida lolli, loll teeb“. Kui juba presidendist juttu tuli, oma kõnes vabatahtlike tunnustusüritusel ütles riigipea: „See, mida alguses vabatahtlikult teeme, võib hiljem kasvada ametlikuks hoiakuks“, tuues näitena priitahtlikud pritsumehed. Kui miski end tõestab ja seda peetakse oluliseks, siis saab temast ka ametlik (ja rahastatud) hoiak.

Küsingi, millal saab kõigile rahvamajadele osaks võrdne hoiak ja valla rahastamine saaks selgelt seotuks aktiivsusega? Raha eraldamine peaks ju olema korrelatsioonis seltsi toimekusega, kus mõõdupuu on nii korraldatud üritused, projektid ja nende mõju, teenitud tulu, majandamise võimekus jms. Kui oleme valinud rahastada näiteks väikeseid raamatukogufiliaale, kas siis kogukonnamajad ei ole olulised? Või jääme mugavustsooni edasi, valitsejad?