KAISA LINNO, Kolgaküla seltsi tegevjuht
Mulle meeldib hommikuti tööle jalutada. Üle lageda Kolgaküla välja minnes muutub algul eemaltpaistev pisike rootsi punane rahvamaja aina suuremaks ja võimsamaks. Selle lähedale jõudes haarab mind alati mingi imelik lumm. Enamik võõraidki on esmakordselt Kolgaküla rahvamajja tulles öelnud, et sel majal on hea aura, temas on mingi tõmme.
Rahvamaja ei ole kunagi lihtsalt hoone. Maja on vaid kest, vahend selle sisule. Rahvamaja hea aura loovad valged aknad ja küdevad kaminad talveõhtul, köögist tulevad küpsetamis- ja kohvilõhnad, kiluvõileivad, muhedalt lobisevad memmed, meisterdavad või mängivad lõbusad lapsed, keerutavad lainerid, molbertite taga maalimisse süvenenud kunstihuvilised, ajusid ragistavad mälumängurid, võimlevad ja tantsivad, koosolemisest rõõmu tundvad inimesed.
Kui ma 2009. aasta sügisel tööle asusin, oli lihtne Kolgaküla rahvamajast ükskõik kellega rääkida, sest hiljutise põlengu tõttu teati seda üle Eesti. Ka Kolgaküla seltsil oli maja kindla taastamisotsuse ja sellest tuleneva tegevuse tõttu hea ja tugev maine. Tiina Tšatšua ja Märt Treier tõid seda MTÜde kommunikatsioonialasel koolitusel supernäitena, kuidas õnnetu juhtum heaks mainekujunduseks keerata. Üha sagedamini hakkas pentsikuna tunduma, et me maja seostatakse vaid põlenguga.
Võin nüüd uhkusega öelda, et viis aastat hiljem teatakse Kolgaküla rahvamaja sama hästi. Aga nüüd pigem laintantsu, kunstiringi, perepäevade ja tantsupidude järgi. Lõpuks on põleng hakanud ununema. Kolgaküla seltsil on ikka hea ja tugev maine. Nüüd teatakse meid Kuusalu vallas ja väljaspool kui stabiilset ja edumeelset külaseltsi ning vabaühenduste koostöö arendajat. Oleme maja täitnud toredate inimestega.
Hea meel on tunda, et Kolgakülas on palju tublisid inimesi. Aga kas on vaja nii suurt maja külale, kus elab alla 200 inimese? Kohale, kus elumajad on mööda väljaääri ja metsi laiali ning rahvamaja seisab mäe otsas uhkes üksinduses? Aus vastus on – ei, ei ole. Seepärast ongi meie tegevuspiirkond kogu Kuusalu vald ja meie „püsiklientide“ hulgas palju ka teiste külade peresid. Mõistlikud on need külavanemad nagu näiteks Valdek Slet, kes tunnistavad, neil on vedanud, et saavad käia naabrite juures suurematel sündmustel ega pea endale ise oma külamaja ehitama.
Tahan veel korra tänada neid, tänu kellele meil täna on Kolgaküla rahvamaja. Sügav kummardus Kunnar Vahtrase ees. Ilma temata seda maja poleks.
Tänan ka kõiki, kes on aidanud neil viiel aastal rahvamaja sisuga täita. Aitäh vabatahtlikele, kes on oma põhitöö kõrvalt, seltsi juhatusse kuuludes, andnud igaüks majale oma näo. Olen alati tundnud nende tuge. Ja lõpuks – suur tänu kõigile inimestele nii Kolgakülast kui mujalt, kes meie ringe juhivad või neis osalevad ning meie maja sündmustel käivad. Nemad ongi need, kes panevad rahvamaja elama ja siin hea aura loovad.
Kolgaküla rahvamaja vanuseks ei loe me mitte viit aastat, vaid 81. Uue maja valmimine oli vaid üks etapp selle väärikas ajaloos. Rahvamaja ajalugu on kui pidev voog, killuke Eesti kultuuriloos.
President Toomas Hendrik Ilves ütles viis aastat tagasi rahvamaja avades: „Te olete eeskujuks väga paljudele inimestele, näidates, mida eestlased suudavad teha, kui nad tulevad kokku, lepivad kokku ja teevad ühiselt midagi ilusat ja head.“ Loodan väga, et meil jätkub tulevikuski indu, tarkust ja rõõmu teha ühiselt midagi ilusat ja head. Kolgaküla rahvamaja on seda väärt.
