KALEV KOTKAS, Riigikogu maaelukomisjoni esimees, Sotsiaaldemokraatlik Erakond
Vaevalt oli uus seriaal „Parteide vahetus” alanud, kui üks selle peategelasi esines juba jahmatamapanevate avaldustega, et „sotsiaaldemokraadid on sulaste ja töölisklassi partei, mis ei tugine omandi- vaid töövõtusuhetele” või siis, et „ükski põllumees omanikuna ei saa oma olemuselt olla sotsiaaldemokraat”.
Neile, kes kunagi olid sunnitud süvendatult NLKP ajalugu õppima, tuleb taoline jutt kindlasti tuttav ette.
Halb ei ole mitte see, et seda jama siiani mäletatakse, halb on see, kui seda jätkuvalt usutakse! Julgen tollaseid termineid kasutades lubada, et vaatamata halvasti varjatud soovile õhutada klassiviha, jääb klassivõitlus tulemata. Seda lihtsal põhjusel, et maailmavaadet ei jagata ei aadressi, ei elukutse ega ka rahakoti paksuse järgi.
Eestimaa Talupidajate Keskliidu juhatuse seitsmest liikmest on kolm sotsiaaldemokraadid.
Sotsiaaldemokraate on ka Maalehe ja Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja valitud aasta põllumeeste hulgas.
Paljud põllumehed mäletavad hea sõnaga sotsiaaldemokraadist põllumajandusministrit Ivari Padarit, kes praeguse europarlamendi saadikuna tegeleb Brüsselis aktiivselt ka põllumajandusküsimustega. Tegelikult toimubki Euroopa Liidu ühtse põllumajanduspoliitika reformimine sotside eestvedamisel. Seega ei toeta praktika mitte kuidagi ülalmainitud räigeid avaldusi. Õnneks on neid poliitikuid vähe, kes ei saa aru, et mõisted „sotsiaalne” ja „sotsialistlik” pole sünonüümid. Mitmed sotsiaalselt mõtlevad põllumehed on tulnud raskel ajal puudustkannatavatele inimestele appi, siludes nii sotsialistliku taustaga poliitikute vigu.
Talupidamine ei tähenda vaid omamist. Talu tähendab ka ohtralt tööd, muresid, kohustusi, olematut puhkust, aga ka hoolimist oma perest ja ümbritsevast loodusest, orienteerumist Euroopa Liidu ühtse põllumajanduspoliitika reeglite rägastikus. Olen pannud tähele, et need põllumehed, kes väidavad, et nad peavad talu, on edukamad kui need, kes omavad talu. Oma talu jaoks on iga peremees töövõtja ehk siis talu on iga peremehe jaoks tööandja.
Tänane maaelu ei allu ajaloolise materialismi reeglitele. Põllumees saab oma olemuselt olla kes tahes.
Tegelikkuses ei ole kinnitust leidnud faktid, et parempoolsete lehmad lüpsavad rohkem või vasakpoolsete viljapõllud on saagikamad. Põllumeeste poliitiline lahterdamine jõumeetodil ei anna head tulemust. Ka Riigikogu maaelukomisjon, kus on esindajaid kõigist parlamendierakondadest, on võtnud kolme aasta jooksul vaid konsensusega otsuseid vastu.
Aadressipõhiselt (meie oleme maalt) või siis ametipõhiselt (meie oleme põllumehed) saavad tekkida vaid huvid, mitte maailmavaade. See on ka põhjus, miks huviparteide aeg hakkab otsa saama. Samas võiks igas erakonnas olla rohkem neid poliitikuid, kes orienteeruvad hästi maaelu ja põllumajanduse küsimustes.
Vastasel korral jäävad meie argipoliitikas toimetama poliitikud, kelle jaoks maaelu samastub eeskätt aastakümnete taguse isatalus heinateol saadud nn „rehavarre rakkudega” või õpilasmalevas kogetud hirmpikkade kõplamisvagudega.
