Reformituultes peavad olema esiplaanil laste huvid

752

ELIS TOOTSMAN, noorsotside haridusvaldkonna juht

Viimastel kuudel on Eesti hariduselu üheks märksõnaks kujunenud „koolivõrgu korrastamine,“ mis paratamatult on külvanud ärevust ka paljudesse peredesse. Mis saab, kui kodulähedane kool suletakse? Kui pikaks venib meie lapse koolitee? Kas koolibussid hakkavad ikka käima? Kas lapsel tuleb õpilaskodus elada või on vaja talle tuba üürida? Kuidas mõjuvad muudatused pere rahakotile? Äkki on targem hoopis kolimisele mõelda? Sarnased küsimused on teravalt üleval just maapiirkondades. Nii õpilaste endi kui nende vanemate mure oma edasise käekäigu ja tulevikus antava hariduse taseme pärast on igati mõistetav.

Haridusministeerium õigustab kavandatavat reformi arvukate koolihoonete kõrgete ülalpidamiskulude, õpilaste arvu järsu languse, õppekvaliteedi suure kõikuvuse ja ka õpetajate palgatõusuks lisaraha leidmise vajadusega. Kui antud probleemidele ausalt otsa vaadata, siis ei saa koolivõrgu korrastamise vajalikkust kuidagi eitada.

Esmalt leian ma, et ümberkorraldustega ehk siis haridussüsteemi siseste muudatustega ei ole võimalik tagada õpetajatele korralikku palgatõusu. Eesti hariduse nurgakiviks on vaieldamatult oma tööd oskavad ja armastavad head õpetajad, kuid vahendeid selleks tuleb leida muudest allikatest.

Ja enne kui asuda üldhariduse peale kuluvaid summasid kokku hoidma, tuleb võrrelda eri haridusastmetele kuluva raha kogumahtusid. Nimelt on alates 1995.aastast üldharidusele antavad summa kasvanud 4,5 korda, see-eest kutsehariduses on vastav number kosunud 5,6 ning kõrghariduses koguni 6,5 korda. Võib väita, et riik üritab võtta sealt, kuhu ta nagunii on kõige vähem juurde andnud.
 
Tuleb endale aru anda, et väikeses hajaasustusega riigis ongi kvaliteetse ja võrdseid võimalusi pakkuva hariduse andmine kallis asi.

Ministeerium on nimetanud reformi aluseks kodulähedase põhikooli ning tugeva gümnaasiumi säilitamise, olles justkui ära unustanud tugeva põhikooli. Üle Eesti peavad aga kõik koolid pakkuma konkurentsivõimelist haridust. Pean õigeks, et koolide rahastamine toimuks rohkem vajaduspõhiselt, mis tähendab suuremat tähelepanu maakoolidele, kus õpilastel on sageli linnakooli lastest palju kesisemad võimalused.

Riik ja omavalitsused peavad kõiki muudatusi kavandades ja ellu viies seadma esiplaanile laste huvid. Ühtegi kooli ei saa enne kinni panna, kui lastele pole tagatud sujuv ja doteeritud koolitransport. Gümnaasiumiõpilastele tuleb vajadusel rajada õpilaskodud ja kindlustada nad tasuta koolitoiduga. Vägivaldse koolide sulgemise asemel on vaja rakendada individuaalset lähenemist ning mõelda ka piirkondade elujõu säilitamisele.