Arvame õpetajad põhivara hulka

712

kalvi
KALVI KÕVA, Riigikogu maaelukomisjoni esimees, SDE

Ukse ees seisev õpetajate streik olnuks ilmselt ärahoitav, kui valitsus suhtunuks haridustöötajatesse lugupidavalt ning koostöövalmilt. Sügisene pedagoogide miiting Toompeal lõppes võimuparteide poliitikutele lootusega, et „daamid“ on saanud end „välja elada“ ja kogu lugu piirdus üksnes väikese elevusega Lossi platsil.

Edasi vaadati aga tuimalt pealt, kuidas lugu järjekindlalt töörahu katkemise ja streigi poole veereb. Dialoog valitsust ei huvita, pigem vastupidi: peaminister osatas üksnes, et streik on õpetajate seaduslik õigus.

Streik on Euroopas üsna levinud viis tööandjate survestamiseks. Ent Eestis on tööseisak siiski suhteliselt haruldane nähtus, mis tähistab teatava kriitilise piiri ületamist. Sealjuures ei pruugi konkreetse palganõude täitmata jätmine olla töörahu katkestamisel määrav tegur. Ka Eesti streigiotsuses on oma osa suuremal palgasoovil ja ühiskon­­­­nale adresseeritud appikarjel.

Konkreetse palganumbri kõrval on oluline ka suhtumine inimestesse ehk see, kas valitsus kuulab oma partnerit ja üritab tema õigustatud nõudmisi arvesse võtta või jääb ükskõikseks.

Paneb imestama, et valitsus ei mõista olukorra tõsidust. Vaatamata peaministri üleolevale hoiakule on valitsusel lõpuks aeg mõista, et asjad pedagoogide väärtustamisega pole sugugi hästi ja et ummikseisust väljumiseks on võimalused olemas.

Usun, et meid ei ootaks streik, kui valitsus oleks kasvõi püüdnud ametiühinguga kokkulepet saavutada ja andnud lootust lähitulevikus toimuvaks palgatõusuks. Kahjuks kompromissi isegi ei otsitud.

Investeeringuteks kulub tänavu tervelt 1,2 miljardit eurot, mis on läbi aegade suurim aastane maht. Samuti tõusevad 2012. aastal jõudsalt kaitsekulud. Ei tahaks vastandada õpetajaid sõdurpoistega ja lasteaednikke ehitajatega, ent siiski on põhjust küsida, miks pidi tingimata just nüüd jõudma tähiseni, et Eesti kaitsekulud tõusevad kahe protsendini SKPst.

Eestis on juurdunud arusaam, et investeering tähendab midagi kõva ja käegakatsutavat. Olgu selleks siis uus asfalttee, rong või spordihoone, mille ehitamiseks-ostmiseks raha leitakse ja vajadusel võetakse ka laenu. Samal ajal käsitletakse riigi või omavalitsuse palgal olevaid inimesi kui kuluartiklit.
Õpetajate palgatõusu peetaks kulude kasvuks ja mitte investeeringuks. Kui see pole investeering tulevikku, siis mis ta peaks veel olema?

Tinglikult tuleks ka õpetajad lugeda „põhivara“ hulka ning pidada nende palka mitte kuluks, vaid investeeringuks mis tasub end ära laste hea hariduse ja parema tuleviku näol.

Siinjuures ei maksa valitsusel pugeda taaskord Kreeka selja taha ja süüdistada sotsiaaldemokraate soovis Eesti võlgadesse uputada.

Samuti ei maksa rääkida, et palka on võimalik tõsta ainult siis, kui osa koole sulgeda ja õpetajad koondada. See on tüüpiline näide suhtumisest, et pedagoog on kulu, mida a priori tuleb vähendada. Äkki tasub maha istuda ja arutada, millise sihtotstarbelise maksuga tagada pedagoogide jätkusuutlik palgatõus, et meie põhivara ei amortiseeruks?