KALEV KOTKAS, riigikogu liige, SDE
Aastate eest langetatud õiged otsused vajavad ikka aeg-ajalt üle vaatamist, sest võimalused ja olud muutuvad. See jutt kehtib ka üheksakümnendate lõpus rakendatud diislikütuse erimärgistamise/ värvimise süsteemi kohta, sest tolleaegne mõistlik lahendus on tänaseks ajale selgelt jalgu jäänud. Ühest küljest on diislikütuse värvimine koos selle kasutamise süsteemi haldamise ja kontrollimisega suhteliselt kallis lõbu, makstes vanas rahas aastas ca 10 miljonit krooni. Teisest küljest on kurikaeltel kogu aeg kiusatus kütust „pesta,“ mis teatavasti kvalifitseerub aktsiisipettuseks. Segadust on külvanud ka seadusandja ise – nimelt on erimärgistatud diislikütuse kasutamise piirid laialivalguvad. Markantsemad näited pärinevad viimastest lumerohketest talvedest, kui mitmed põllumehed said kas karistada või siis hurjutada selle eest, et lükkasid lund sinise kütusega. Taoline suhtumine aitamisse riivas enamuse inimeste õiglustunnet.
Juba mõnda aega on räägitud vajadusest muuta pikalt kehtinud süsteemi, aga tegudeni pole paraku veel jõutud. Üks põhjus peitub selles, et Eesti on lubanud kasutada odavama aktsiisimääraga erimärgistatud diislikütust kõigis eluvaldkondades, kus Euroopa Liit seda teha võimaldas: põllumajanduses, kaevandustes, raudteel, metsanduses, ehituses, kütmisel, paiksetes mootorites, kalanduses ja sadamates. Mida pikem on soodustatud valdkondade loetelu, seda raskem on tänast korda muuta, sest ka vastuseis saab olema suurem. Lisaks ei taha poliitikud ebapopulaarseid otsuseid kunagi enne valimisi teha. Seega on just praegu käes sobiv hetk. Leian, et väga tõsiselt tuleb analüüsida, kas soodustatud valdkondade nimekiri peab üldse nii pikk olema või piisab sellest, kui seal on välja toodud vaid kütmine, põllumajandus, kalandus ja metsandus. Kui vastav otsus on tehtud, saab igale soodustatud valdkonnale välja töötada sobiva „värvimisvaba“ lahenduse.
Põllumehed on juba aastaid tagasi välja pakkunud infotehnoloogiale ja PRIA andmebaasidele põhineva lahenduse, mis minu arvates väärib viimistlemist ja kasutusele võtmist. Nimelt on PRIA-l väga hea andmebaas kõigi temaga suhtlevate põllumeeste maakasutuse kohta. Seal teatakse, kui palju on kellelgi heinamaad, kui palju maast on teraviljade ja kui palju köögiviljade all jne. Samuti on välja töötatud diislikütuse kulunormid hektari kohta maahoolduseks, heina tegemiseks, tera- ja köögiviljakasvatuseks. Kui need teadmised omavahel kokku viia, saab välja arvutada iga põllumehe aastase diislikütuse vajaduse, mille ulatuses oleks tal õigus osta tavalist diislikütust odavama aktsiisimääraga. Sellise süsteemi käivitudes ei peaks põllumees enam kartma maksu- ja tolliameti inspektorit, kui ta oma traktoriga külavahel lund lükkab või muid põllumajandusega otseselt mitteseotud toiminguid teeb.
Teadmine, et kütuse erimärgistamise süsteem on tervikuna ebaefektiivne, ei tohiks meid takistada tema parandamist neis osades, kus see kiiresti võimalik on. Põllumajandusest alustamine oleks tark tegu!
