Jõulumõtted

2221
PEETER PAENURM, kaplan, Eesti Kaitsevägi
PEETER PAENURM,
kaplan, Eesti Kaitsevägi

Peagi hakatakse Kuusalu alevikus remontima peatänavat. Ma ei imesta, kui kusagile seatakse üles ka esimene valgusfoor. Meie elu kõiksugu reguleerimist arvestades tunduks see väga realistlikuna.
Minu töökoha juures on tänaval ülekäigurada ja selle juures jalakäijate foor, mis näitab stabiilselt autodele rohelist tuld. Kui jalakäija tahab teed ületada, tuleb vajutada nuppu, talle süttib roheline. Tipptundidel on liiklust rohkem, foor aitab mugavalt üle tee pääseda. Enamasti ületan teed olukorras, kui autot pole lähenemas. Seadusekuuleka inimesena pean vajutama nuppu, et mitte astuda punase tulega tänavale. Kuni fooris tuled vahetuvad, ilmub ka auto, jääb foori ees seisma, mina olen ammu üle tee. Seal võiks olla rahulikult ilma foorita ülekäigurada. Vaid natuke viisakust ja tänava ületamise mure oleks lahendatud.
Meie ühiskond – mitte ainult liiklus – on üle reguleeritud. Kui autojuhid on tähelepanelikumad ja hoolivamad, piisaks vähematest fooridest ja liiklusmärkidest. Nii on ka muude seadustega, mis reguleerivad igapäevaelu. Ikka ja jälle tehakse seadustele uusi parandusi, täiendusi ja täienduste täiendusi. Üks sõber kommenteeris: „Ma ei ole küll ise usklik, aga piisaks täiesti kümnest käsust ja meie elu oleks piisavalt hästi korraldatud.“ Pidin temaga nõustuma.
Samas tuleb kohe lisada, et ka kümme käsku on reeglid – käsud ja keelud. Need ei tee inimest iseenesest kohe paremaks. Piiblis öeldakse, et hea puu kannab head vilja. Suvaline maha torgatud vitsake ei kasva õunapuuks ega kanna vilja. Nii ka armastus ja elu kandvate väärtuste jagamine vajab alust, millele toetuda. Teisisõnu: miski peab siin ilmas olema inimese jaoks püha, igapäevasest elust kõrgem ja suurem, mille najal ta oma valikuid teeb.
Jõulud on väga mitmepalgelised pühad, täis erinevaid kombeid ja võimalusi. Kindlasti mahub sinna igaühe jaoks neid hetki, kus võime endalt küsida, mida minu jaoks tähendab pühadus ja mis on minu jaoks püha.
Meie ühiskonda iseloomustab pluralism ja üha raskem on inimeste keskel leida sama nimega väärtusi – seda ühist „püha“. Appi on võetud sallivus. Me aktsepteerime üksteist sõltumata päritolust, soost, nahavärvist, poliitilistest ja religioossetest tõekspidamistest jne. Kuid vahel tundub, et oleme ka selles sallivuses, enda ja teiste vabaduse kultuses astumas teisele poole kraavi. Nimetaksin seda ükskõiksuseks või hoolimatuseks.
Kuulen raadio uudistest, kuidas linnas buss järsult pidurdas, vanainimene kukkus, pidi kutsuma arsti. Kuid kas pole nii, et kui vanainimene istub bussis rahulikult istmel, siis pidurdamisel ta ei kuku. Nähtavasti ei pakutud istekohta, ta seisis. Sallime niisugust ebaviisakust ja hoolimatust.
Oleme sallivad nende suhtes, kes istuvad purjuspäi rooli, rallitavad liikluses, seavad teisi ohtu. Sallime, kui keegi me ümber pilkab, liiga teeb, käitub ülekohtuselt. Ajame segi sallivuse ja hoolivuse.
Tulevad vist jälle niiöelda mustad (porised) jõulud. Seda rohkem võime taotleda sisemist puhtust, armastust ja hoolivust, et needki jõulud oleksid valged ja helged. Rõõmsaid jõulupühi!