Väikevallad jäägu ja maakogud tulgu!

1228

KALVI KÕVA, Riigikogu liige, sotsiaaldemokraat
Taasiseseisvunud aastatel meid teeninud halduskorraldus vajab muutmist. Tõde peitub selles, et omavalitsustele pandud ülesanded ja ootused on aastate jooksul kasvanud. Ja ammu oleme jõudnud seisu, kus Eesti vajab kõikehõlmavat haldusreformi nagu hapnikku.

Kas aga sellist reformi, millega regionaalminister tuli peidust välja teisele katsele sunniviisilise haldusreformiga? Lauale tõi ta kava, mis on ilmselgelt toores nagu varasuvine õun ja kuum nagu tulelt võetud puder. Sellest tingituna on haldusreformi kavas veel väga palju vastamata küsimusi.

Kas rahvaarvult suur omavalitsus on üks-üheselt ka tugev omavalitsus?  Kes suures vallas esindab Metsasaare küla elanikke? Need ja veel paljud teised küsimused tekkisid minul seda reformikava lugedes.
Sotsiaaldemokraadina olen kategooriliselt sellise valiku vastu, millega kaotatakse kogukondlik omavalitsemine. Küll aga möönan, et reformi on vaja ja pakun omalt poolt välja ka kava.

Mitmed omavalitsuse pädevuses olevad ülesanded on ammu ületanud valla ja linna piirid. Samas täidavad vallad ja linnad täna mitmesuguseid ülesandeid, mille korraldamisega tuleks toime külakogukond ise. Väike omavalitsus on vaieldamatult kõige parem esmatasandi omavalitsusliku ülesande kandja. Keegi ei oska korraldada sotsiaalset tuge hättasattunutele, koduhooldust, kohalike teede korrashoidu iseäranis talvel, alg- ja põhikooli korraldust ja kooli­transporti, huviharidust ja rahvasporti paremini kui tänastes piirides kogukonda tundev omavalitsus. On ilmselge, et rohujuure tasandil paiknev omavalitsus, kus kõik tunnevad kõiki, suudab olla oma inimestele lähedal ja täita kõige sisukamal moel eespoolnimetatud ülesandeid. Kuigi sellise esimese tasandi omavalitsuse võim oleks tänasest mõnevõrra väiksem –  tagab otse valitav volikogu põhimõtte kogukondlikust omavalitsemisest.

Nende ülesannete täitmiseks, mida tänase suurusega omavalitsused täita aga ei suuda, tuleb luua maakondlikud omavalitsused. Loodud teisel tasandil oleks seda kompetentsust ja ressurssi, millest unistab ka minister Kiisler oma reformikavas. Samuti on need maakonna piiridel põhinevad teise tasandi omavalitsused pädevamad, et täita kohustusi, mis täna paljusid omavalitsusi raskesse olukorda panevad. Maakondliku omavalitsuse ülesandeks peab olema maakonna kui terviku arendamine, koolivõrgu planeerimine, prügimajanduse putitamine, gümnaasiumihariduse, arstiabi ja ühistranspordi korraldamine  ning planeerimisalase kompetentsi koondamine. Nende ülesannete täitmiseks tuleb maakonnale tagada tulubaas, mille üheks osaks taastada regionaalsete investeeringute programm. Kahetasandiline omavalitsussüsteem on lahendus, kuidas säilitada inimeste kaasatus ja huvi kogukondlike  ülesannete täitmisel ning pädevus ja vahendid Eesti kui terviku arendamisel.

Ma loodan siiralt, et sellest oleme kõik aru saanud, et haldusreformi eesmärk ei ole kokkuhoidmine. Kui me tahame head riiki, siis hea riik ei ole odav riik. Kui me unistame tugevast omavalitsusest, siis see ei ole odav omavalitsus.