ERE UIBO,
Kuusalu valla kommunikatsioonispetsialist
Suve hakul saime pärast mitme kuu pikkust piirangut nimega koroonaisolatsioon taas vabadusse. Lubati kaubanduskeskusesse, kinno, kalendrid täitusid kontsertide, etenduste, matkadega. Seltskondades kuulati muljeid reisidest Soome ja Lätti.
Nüüd, kui sügis on uksest sisse astumas, kuuleme, et koroonaviirus pole kadunud, nakatumiste arv on hakanud tõusma. Vallamajadest küsitakse taas, kas meil on koroonapositiivseid, kriisikomisjonid hakkavad istungeid pidama, vaadatakse üle isikukaitsevahendite varud, hakatakse ära jätma rahvaüritusi, sest Saaremaa võrkpallimängu näitel – parem karta kui kahetseda. Järgmise aasta eelarvete koostamisel ollakse ettevaatlikud.
Möödunud nädalal kogunesid omavalitsuste esindajad päästeameti konverentsile „Kriisireguleerimise kunst“, kuna on parim ja viimane aeg teha kokkuvõtteid ja plaane. Koroonakevad näitas, et omavalitsus on esmane kontakt, kelle poole pöörduti. Eriolukorras ei tulnud enam kaebusi teeaukude või täitunud prügikastide kohta. Valla kriisitelefonilt küsiti, kas võib oma ettevõttest töölt koju jääda, paluti infot nakatunute kohta, uuriti, mida teha, kui lapsed kogunevad mänguväljakul, kaua kriis ja piirangud kestavad või milline seep on kätepesuks parim. Paljudele küsimustele polnud meil kriisi alguses konkreetseid vastuseid. Ajaga kasvasid kogemus, teadmine, harjumine. Lisaks omavalitsuse suurimatele väljakutsetele haridus- või sotsiaalvaldkonna ümberkorraldamisel pidid kriisimeeskonnad igapäevaselt täitma riigile tabeleid ja edastama statistikat.
Nagu ütles sel konverentsil terviseameti kriisistaabi juht – kui eriolukorra pinge on maas, on aeg õppida koos viirusega elama. Viirus on kui loodusnähtus ja inimesel on keeruline loodust võita. On meie tarkuse küsimus, kuidas kohaneme ja kui paindlikud oleme. Viirust ei tasu üleliia karta, kuid kätepesusse ning distantsi ei tasu suhtuda üle-olevalt. Enamik meist elas koroonakevade üle haigestumata, see suurendab kindlasti vastumeelsust uute piirangute osas. Kindlasti ongi vabaduse piiramist raske taluda, kuniks koroona pole tabanud sind või kedagi lähedastest.
Kevadel alanud kriisis tuli teha tunnetuslikke otsuseid, võtta riske, kobada pisut pimeduses, sellist kriisi polnud varem kogenud. Senised õppused ja plaanid olid abiks, kuid ikka tuli avastada Ameerikat. Nüüd teame paremini, kuidas käituda, kriisimeeskonnad on saanud tuleristsed, omavaheline suhtlus paranenud, digivahendite, kaugtöö ja -õppe võimalused on tulnud, et jääda. Enam ei taha, et viirus meid jalust maha lööks.
Küllap ka ei löö. Enam ei tooda lasteaedadesse nii palju nohuseid lapsi. Koolist haiguse tõttu puudumine ei tähenda lünki teadmistes, sest pagasis on koduõppe kogemus. Paljud tööandjad ei nõua enam igapäevast kontoritööd, rohkem on videokoosolekuid. Oskame läbi maski hingata ning peseme hoolikalt käsi.
Siiski tuleb veel harjuda. Ehk kulub sügis, talv ja uus kevadki, et suudaksime kohaneda. Saaremaa kriisiaegne vallavanem Madis Kallas ütles koroonakonverentsil, et ta tegi ühe vale otsuse, kui lubas toimuda võrkpallimängul. Pärast tegi kriisi ohjeldamiseks sada õiget, kuid üks vale otsus kaalus need kõik üle. Pole parata, kui otsustajad reageerivad edaspidi pisut üle. See on alati parem, kui jätta tähelepanuta.