Uues lai­nes ole­me ko­ge­mu­se võr­ra nu­ti­ka­mad

178
ERE UIBO.

ERE UI­BO,
Kuu­sa­lu val­la kom­mu­ni­kat­sioo­nis­pet­sia­list

Su­ve ha­kul sai­me pä­rast mit­me kuu pik­kust pii­ran­gut ni­me­ga ko­roo­nai­so­lat­sioon taas va­ba­dus­se. Lu­ba­ti kau­ban­dus­kes­ku­ses­se, kin­no, ka­lend­rid täi­tu­sid kont­ser­ti­de, eten­dus­te, mat­ka­de­ga. Selts­kon­da­des kuu­la­ti mul­jeid rei­si­dest Soo­me ja Lät­ti.

Nüüd, kui sü­gis on uk­sest sis­se as­tu­mas, kuu­le­me, et ko­roo­na­vii­rus po­le ka­du­nud, na­ka­tu­mis­te arv on ha­ka­nud tõus­ma. Val­la­ma­ja­dest kü­si­tak­se taas, kas meil on ko­roo­na­po­si­tiiv­seid, krii­si­ko­mis­jo­nid hak­ka­vad is­tun­geid pi­da­ma, vaa­da­tak­se üle isi­ku­kait­se­va­hen­di­te va­rud, ha­ka­tak­se ära jät­ma rah­vaü­ri­tu­si, sest Saa­re­maa võrk­pal­li­män­gu näi­tel – pa­rem kar­ta kui ka­het­se­da. Järg­mi­se aas­ta ee­lar­ve­te koos­ta­mi­sel ol­lak­se et­te­vaat­li­kud.

Möö­du­nud nä­da­lal ko­gu­ne­sid oma­va­lit­sus­te esin­da­jad pääs­tea­me­ti kon­ve­rent­si­le „Krii­si­re­gu­lee­ri­mi­se kunst“, ku­na on pa­rim ja vii­ma­ne aeg te­ha kok­ku­võt­teid ja plaa­ne. Ko­roo­na­ke­vad näi­tas, et oma­va­lit­sus on es­ma­ne kon­takt, kel­le poo­le pöör­du­ti. Erio­lu­kor­ras ei tul­nud enam kae­bu­si teeau­ku­de või täi­tu­nud prü­gi­kas­ti­de koh­ta. Val­la krii­si­te­le­fo­nilt kü­si­ti, kas võib oma et­te­võt­test töölt ko­ju jää­da, pa­lu­ti in­fot na­ka­tu­nu­te koh­ta, uu­ri­ti, mi­da te­ha, kui lap­sed ko­gu­ne­vad män­gu­väl­ja­kul, kaua kriis ja pii­ran­gud kes­ta­vad või mil­li­ne seep on kä­te­pe­suks pa­rim. Pal­ju­de­le kü­si­mus­te­le pol­nud meil krii­si al­gu­ses konk­reet­seid vas­tu­seid. Aja­ga kas­va­sid ko­ge­mus, tead­mi­ne, har­ju­mi­ne. Li­saks oma­va­lit­su­se suu­ri­ma­te­le väl­ja­kut­se­te­le ha­ri­dus- või sot­siaal­vald­kon­na üm­ber­kor­ral­da­mi­sel pi­did krii­si­mees­kon­nad iga­päe­va­selt täit­ma rii­gi­le ta­be­leid ja edas­ta­ma sta­tis­ti­kat.

Na­gu üt­les sel kon­ve­rent­sil ter­vi­sea­me­ti krii­sis­taa­bi juht – kui erio­lu­kor­ra pin­ge on maas, on aeg õp­pi­da koos vii­ru­se­ga ela­ma. Vii­rus on kui loo­dus­näh­tus ja ini­me­sel on kee­ru­li­ne loo­dust või­ta. On meie tar­ku­se kü­si­mus, kui­das ko­ha­ne­me ja kui paind­li­kud ole­me. Vii­rust ei ta­su üle­liia kar­ta, kuid kä­te­pe­sus­se ning dis­tant­si ei ta­su suh­tu­da üle-o­le­valt. Ena­mik meist elas ko­roo­na­ke­va­de üle hai­ges­tu­ma­ta, see suu­ren­dab kind­las­ti vas­tu­mee­lsust uu­te pii­ran­gu­te osas. Kind­las­ti on­gi va­ba­du­se pii­ra­mist ras­ke ta­lu­da, ku­niks ko­roo­na po­le ta­ba­nud sind või ke­da­gi lä­he­das­test.

Ke­va­del ala­nud krii­sis tu­li te­ha tun­ne­tus­lik­ke ot­su­seid, võt­ta ris­ke, ko­ba­da pi­sut pi­me­du­ses, sel­list krii­si pol­nud va­rem ko­ge­nud. Se­ni­sed õp­pu­sed ja plaa­nid olid abiks, kuid ik­ka­ tu­li avas­ta­da Amee­ri­kat. Nüüd tea­me pa­re­mi­ni, kui­das käi­tu­da, krii­si­mees­kon­nad on saa­nud tu­le­rist­sed, oma­va­he­li­ne suht­lus pa­ra­ne­nud, di­gi­va­hen­di­te, kaug­töö ja -õp­pe või­ma­lu­sed on tul­nud, et jää­da. Enam ei ta­ha, et vii­rus meid ja­lust ma­ha lööks.

Kül­lap ka ei löö. Enam ei too­da las­teae­da­des­se nii pal­ju no­hu­seid lap­si. Koo­list hai­gu­se tõt­tu puu­du­mi­ne ei tä­hen­da lün­ki tead­mis­tes, sest pa­ga­sis on ko­duõp­pe ko­ge­mus. Pal­jud tööand­jad ei nõua enam iga­päe­vast kon­to­ri­tööd, roh­kem on vi­deo­koo­so­le­kuid. Os­ka­me lä­bi mas­ki hin­ga­ta ning pe­se­me hoo­li­kalt kä­si.

Siis­ki tu­leb veel har­ju­da. Ehk ku­lub sü­gis, talv ja uus ke­vad­ki, et suu­dak­si­me ko­ha­ne­da. Saa­re­maa krii­siaeg­ne val­la­va­nem Ma­dis Kal­las üt­les ko­roo­na­kon­ve­rent­sil, et ta te­gi ühe va­le ot­su­se, kui lu­bas toi­mu­da võrk­pal­li­män­gul. Pä­rast te­gi krii­si oh­jel­da­mi­seks sa­da õi­get, kuid üks va­le ot­sus kaa­lus need kõik üle. Po­le pa­ra­ta, kui ot­sus­ta­jad rea­gee­ri­vad edas­pi­di pi­sut üle. See on ala­ti pa­rem, kui jät­ta tä­he­le­pa­nu­ta.