Turvalisus – kellele ja kuidas?

Mis on turvalisus? Mis tingib hirmu selle kadumise ees? Kes peab turvalisust tagama? Kes vastutab? Kuidas turvalisust luua?
Need on küsimused, mida iga inimene peaks iseendale esitama ning mõtlema, mis on tema kui üksikindiviidi panus turvalisuse loomisse. Kõik algab mõtte muutusest. Peaks teadvustama, et tema on see üks enam kui miljonist, kellest sõltub, kuivõrd turvaline on elada Eestis. Suured asjad saavad alguse väga väikestest asjadest, ka sellistest, mida me tavapäraselt endale ei teadvusta turvalisusesse panustamisena. Näiteks saame olla heaks eeskujuks lastele, kes märkavad me käitumist. Iga täiskasvanu kujundab uue põlvkonna mõttemaailma, suhtumist ja hoiakuid.
Turvalisuse tagamine on terviklik ning nõuab paljude asutuste ja inimeste ühist panust. Inimeste turvalisust ja turvatunnet ei mõjuta üksnes süütegude arv ja nende olemus, turvalisuse tagamine ei tohi piirduda üksnes riigi ja ametiasutuste tegevusega.
Turvalisus algab igaühest endast. Kõige mõistlikum on ohte ennetada, et ei juhtuks õnnetusi või vältida kuriteo ohvriks langemist. Selleks saame olla tähelepnelikud end ümbritseva suhtes. Oluline on kujundada õiged hoiakud ja märgata ohte. Üksteisest hooliv käitumine loob võimalused ühiskonna turvalisuse säilitamiseks ja suurendamiseks.
Kõik need aga, kes tunnevad, et sooviksid vabatahtlikult turvalisusesse rohkem panustada, saavad  hakata abipolitseinikuks.
Vabatahtlike tegevust peame eriti oluliseks ja väärtuslikuks, kuna need on inimesed, kes on sisemiselt motiveeritud tegutsema ja panustama turvalisuse loomisse, saamata selle eest igapäevaliselt tasu. Abipolitseinikud on tegutsenud politseinike kõrval juba pikki aastaid ning aegade jooksul on nende panuse tähtsus ainult kasvanud. Abipolitseinike seadust on muudetud ning sellega seonduvalt on nende tegutsemisvõimalused oluliselt laienenud. Vastava koolituse läbimisel võivad abipolitseinikud juhtida alarmsõidukit ja kanda tulirelva. Iseseisva pädevusega abipolitseinik võib tagada korda koos teise abipolisteinikuga ilma ametniku juuresolekuta.
Nende panustamist ei vajata ainult patrulltegevuses, vaid ka piirkonnatöös, kus tegeletakse konkreetsete probleemide lahendamisega või ennetustegevusega. Seega ampluaa, kus abipolitseinik saab oma õla alla panna, on lai.
Abipolitseinikul on võimalus olla ühiskonnas oluliste ja edasiviivate sõnumite kandja. Kui kas või ühe helkuri jagamisel on hoitud ära üks liiklusõnnetus ja päästetud üksainus elu või ühe motiveeriva loengu järel on üks noor inimene toodud seaduskuulekatele eluviisidele lähemale, on see juba väga suur saavutus ja võit iseeneses. Abipolitseinikuks olemine on sõna otseses mõttes võimalus muuta maailma paremaks.
Abipolitseinikuks olemine ei ole ainult andmine, vaid võimalus saada ka ise adrenaliinirohkete ja harivate kogemuste võrra rikkamaks ning selle kaudu inimesena areneda. Kuulumistunne ja tegutsemisrõõm on vast suurimad hüved, mida abipolitseinikuks olemine annab.
Hea lugeja, kui ka Sinul on huvi ja soov saada abipolitseinikuks ja panustada Eesti riigi turvalisusse, võta meiega ühendust.