Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus (PGS) on olnud riigikogu menetluses juba ligi aasta aega, kuid tänaseni on selles osas üleval terve hulk küsimusi. Olulisemad nendest on põhikooli- ja gümnaasiumi lahutamine ning koolireformi maksumus.
Pole kahtlust, et hariduse seadusandliku maastiku korrastamisel on PGS-il oluline roll ning selles kontekstis võinuks paljud olulised teemad olla juba seadusena vastu võetud.
Seaduseelnõu sisu on algselt esitatud dokumendiga võrreldes oluliselt muutunud.
Kui esialgu oli eelnõus kohustusliku kooliea nõue seatud 18. eluaastale, siis nüüd on see jäetud täna kehtivale 17. aastale. Jagan paljude koolijuhtide ja õpetajate seisukohta, et kohustusliku kooliea tõstmine ei ole otstarbekas.
Pean oluliseks, et omavalitsustevahelise tasaarvlemise süsteemi säilitamine täna kehtival kujul on seaduseelnõus fikseeritud. See tähendab, et munitsipaalkoolide tegevuskulude katmises osalevad täies ulatuses teised vallad või linnad proportsionaalselt selles koolis õppivate õpilaste arvuga, kelle elukoht asub nende omavalitsuste territooriumi.
Vaidlusi on olnud ka teemal, miks on usundi- ja riigikaitseõpetus seaduses eristaatusesse tõstetud ning miks näiteks ettevõtlusõpe on jäetud määruse tasandile. Hetkel ütleb eelnõu, et usundi- ja riigikaitseõpetus on koolile kohustuslikud, kuid õpilastele vabatahtlikud.
Leian, et võimalus kaasata eraõiguslikke institutsioone omavalitsuste üldhariduskoolide ülalpidamiseks peab saama seaduses fikseeritud. Praegune eelnõu sellist võimalust ette ei näe.
Koolireformi rakendamise lõpptähtaeg on tänases eelnõus aasta 2015. Pean töövõiduks seda, et oleme suutnud antud perioodi algsega võrreldes pikendada.
PGS-i peamiseks arutlusteemaks on kujunenud põhikooli ja gümnaasiumi lahutamine.
Koolijuhid, õpetajad ning teised haridusinimesed on sel teemal tõstatanud palju küsimusi. Nii näiteks on küsimärgi all kiire ja nn jõuga lahutamise otstarbekus.
Kuna ministeerium on täna seadnud gümnaasiumina jätkamise tingimuseks 120 õpilase ning vähemalt 2 paralleeli olemasolu, siis oleks mõistlik kaardistada Eesti koolivõrk ennekõike sellest lähtuvalt. Arvestada tuleb lisaks õpilaste arvu vähenemist, õpilasrännet jms. Ning alles seejärel selgitada välja need koolid, mis nõuetele ei vasta ning peaksid perspektiivis kinni minema. Eelnõu räägib ka gümnaasiumipiirkondadest, mille eesmärk oleks tagada hariduse kättesaadavus mõistlikus kauguses ka linnadest väljaspool. Kui see on paigas, alles siis oleks mõistlik hakata tegelema lahutamisega.
Samas leian, et kui lahutada, siis juba korralikult. Natukene kummalisena ja eesmärki mittetäitvana tundub tänane võimalus, kus põhikool ja gümnaasium võivad justkui tegutseda ühes majas, kuid direktorid peavad olema erinevad. Samas on ka võimalus, et direktor on üks ja sama inimene, kuid kahe lepinguga.
Olen selle aasta algusest saati üritanud saada vastust küsimusele, palju see reform maksma läheb, kuid orienteeruvad numbrid puuduvad siiani. Soovitan ministeeriumil kaaluda ettepanekut lahendada koolireform algatuseks ühe maakonna lõikes. See annaks meile hea ettekujutuse ühe piirkonna näol võimalikest koolivõrgu muudatustest ning aitaks paremini prognoosida kogu reformi maksumust.
