Tõsised ettepanekud

686

EIKI NESTOR
EIKI NESTOR, riigikogu liige

Kas mäletate seda tuntud anekdooti eestlasest, kes loomaaias elevanti vaatab?  Nimelt pidi meil seejuures olema vaid üks mure – mine sa tea, mis mulje me elevandile endast jätame?

See lugu meenus mulle nädalapäevad tagasi, kui sai avalikuks maailma majanduslikult arenenud riikide ühenduse raport Eesti kohta.  Hinnang Eesti sotsiaalpoliitikale on lühidalt kokkuvõetav järgmises – me kulutame sotsiaalpoliitikale siin toodetud rikkusest liiga vähe ning seda vähestki ei kasuta kõige mõistlikumal moel.

Eestis näib suur osa inimesi uskuvat Ansipit, et ennem tuleb igal juhul rikkaks saada, sest alles siis on, mida jagada.  Ja teine pea sama suur osa toetab Savisaart, kes lubab jagada ka seda rikkust, mida kunagi ei toodeta. Kas jagatavat ka vaja läheb, on seejuures ebaoluline. Peaasi, et näiliselt tasuta.

Arenenud majandusega riigid lähtuvad aga tõsiasjast, et toodetud rikkus peab jõudma  inimesteni ja kui ta ei jõua nendeni, siis areng peatub.

Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsioon ütleb Eestile, et töötuskindlustusest töötuks jäämise korral abi saavate inimeste ring on liiga piiratud ja töötutele riigi poolt makstav toetus liiga madal.  Paljud majanduslanguse ajal kaduma läinud töökohad ei tule enam kahjuks mitte kunagi tagasi. Neis ametites töötanud inimestel pole oma oskuste ja teadmistega midagi peale hakata ja elu sunnib neid õppima uut ametit.

Ilma elementaarse toimetuleku kindlustamiseta  töötult  uue ameti õppimist loota oleks lihtsameelne. Tühja kõhuga seda  ei juhtu. Arenenud riigid vaatavadki töötutele tehtavaid kulutusi kui tulevikku suunatud investeeringut.

Lisaks koondatutele  ja  täht­ajalise töö lõppemise tõttu tööta jäänutele, peaks töötuskindlustusest abi saama ka need inimesed, kes sunnitakse töölt lahkuma muude para­grahvide alusel. Kuna koondamishüvitised seaduses vähenesid, peaksid kokkulepitult tõusma ka töötuskindlustusest saadavad hüvitised.  Neile töötutele, kes pole jõudnud töötuskindlustusse raha koguda, peaks riik maksma töötu abiraha poole alampalga suuruses.

Kui me täna töötute huvides ei kuluta, siis homme pole tööjõudu kuskilt võtta.

Ka teine Majandusliku Arengu ja Koostöö Organisatsiooni tähelepanek meie sotsiaalsüsteemi kohta on väga õige – ka neid väheseid vahendeid sotsiaalpoliitikale ei kasuta Eesti kõige mõistlikumal moel. Siin on küsimus ühemõtteliselt vanemahüvitise laes.

OECD ei ole lastevanemate või mõne Eesti erakonna vaenlane, vaid lähtub selgest loogikast, et igal sotsiaalpoliitikale suunatud kroonil peab olema ka eesmärk. Vanemahüvitise mõte on vältida olukorda, kus sissetulekute suure languse tõttu jääb peres laste tulek ära või lükkub edasi. Kui vanemahüvitise lagi oleks meil näiteks kaks Eesti keskmist palka, ehk siis 24 000 krooni, kas siis tõesti jääksid neis peredes probleemid nii püsti, et laste saamine oleks probleemiks?

Lae langetamisest kokkuhoitud miljonid võiksid aga minna tõesti neile, kus laste kasvamine suuri raskusi põhjustab ehk siis lastetoetuste tõusuks rohkem abi vajavatele peredele.

Arenenud riigid oskavad sisuliselt probleemidele läheneda.