Kui maavanem külvab tuult, siis kes lõikab tormi?

768

andres
ANDRES KAARMANN, Loksa volikogu liige, haridus- ja teadusministri nõunik

Paraku ei olnud sügistorm Harjumaal ainus, mis asus inimeste südamerahu murdma. Eelmisel nädalal maavanema poolt Terevisioonis välja hõigatud koolivõrgu korrastamise plaan või kui täpne olla, siis nimekiri gümnaasiumitest, mis lähiajal peaks uksed kinni panema, on külvanud parasjagu pahameelt üle Harjumaa. Ja seda mitte ainult avalikkuses, vaid ka paljudes hariduselu küsimustega igapäevaselt tegelevates inimestes.

Iseenesest on ju igati tervitatav, et maavanem on võtnud aktiivse positsiooni ja moodustanud oma töörühma, kuid siinkohal jagan arvamust, et koolide avamise või sulgemine otsustamine ei ole maavanema pädevuses. Ka ei ole minu teada valitsus ega ka ministeerium maavanemalt vastavat nõu küsinud.

Ehk veidi meelevaldselt võrdleks maavanemat ministeeriumi osakonnajuhatajaga, kelle ülesanne on esindada riiki maakonnas. Kuidas peaks riik tööandjana suhtuma oma töötaja sellisesse käitumisse, kus viimane tutvustab enda plaani esmalt suure vaatajaskonnaga meediakanalis ja teatab, et varsti saadab selle ka ülemusele tutvumiseks?

Kas lugeja aktsepteeriks näiteks olukorda, kus kohtunik kuulutaks tema suhtes välja kohtuotsuse ning lõppu kirjutaks ühe lausega, et argumendid ja põhjendused, miks ta süüdi mõistetakse, ütleme hiljem? Arvan, et mitte. Iga võimuesindaja ettepanek, mis võib tuua inimesele kaasa ebamugavusi, vajab selgitamist ja põhjendamist.

Õpilasi on viimaste aastatega vähenenud kolmandik ja väheneb ka edaspidi. Ei ole talutav olukord, kus hariduskulud on meil protsentuaalselt maailma ühed kõrgemad ja samas nõuavad tuhanded õpetajad riigikogu ees palgatõusu.

Arenenud riikides läheb hariduskuludest palkadeks keskmiselt 60 protsenti. Eestis maksame aga 40 protsenti, ülejäänu valame betooni ja kütame korstnasse. Motiveeritud õpetaja on noore inimese arengul oluliselt rohkem väärt kui paar kilomeetrit lühem koolitee või tühjad köetud klassiruumid.

Loksal külvatava paanika rahustamiseks tahaks öelda, et ei kao ka Loksalt kooliharidus, lihtsalt tark peremees ei peaks üleval gümnaasiumiosa, kus klassis on vaid paar õpilast. Aga kui mõni omavalitsus leiab, et lühikest kooliteed tuleb eelistada konkurentsivõimelisele kesk­haridusele, siis tuleks edaspidi need arved ka ise maksta ja loota, et lapsevanemad ei hakkaks „jalgadega hääletama“.

Selge on, et kui ümberkorraldustega ei saavutata märkimisväärset kokkuhoidu või vähemalt olemasoleva raha mõistlikumat kasutamist, on sellist reformi maha müüa keeruline. Iga inimene peab saama selge vastuse, kuidas kompenseeritakse võimalikud ebamugavused.

Kui tervikuna paraneb lisaks hariduse kvaliteedile  ühistranspordi korraldus, suurenevad võimalused panustada heakorda, sotsiaalhoolekandesse, kultuuri- ja sporditegevusse, turvalisusesse, on asjal kahtlemata jumet. Selle asemel, et tõmmata meelevaldselt jooni gümnaasiumide vahele ja segadust külvata, võiks rohkem oma aega panustada selgitustööle ja hirmude vähendamisele, mis nii tõsiste otsustega paratamatult kaasnevad.