Tor­mi­se-selts soo­vib muu­ta kont­ser­di „Tor­mis Kõr­veaial” tra­dit­sioo­niks

2161
Muusikud LIIDIA MÄGI, KRISTA CITRA JOONAS, MART JOHANSON, MALL JOHANSON, MIRT MÄGI, KÄRT JOHANSON, Kõrveaia omanikud ANDRES ja JANNE NURJA, Veljo Tormise lesk LEA TORMIS, Veljo Tormise Kultuuriseltsi juht ULVI RAND. Taga Tormise-seltsi liikmed ULVE MÄRTSON ja TÕNU IDAVAIN ning muusik ANTS JOHANSON. Ees JAAK JOHANSON. Foto Liina Märtson

Muu­si­ka­li­sel pä­rast­lõu­nal „Tor­mis Kõr­veaial” VEL­JO TOR­MI­SE sün­ni­ko­dus Kuu­sa­lu val­las Aru kü­las Kõr­veaia ta­lus oli li­gi 400 osa­le­jat.

ERE UI­BO
ÜL­LE TAMM

Mul­lu jaa­nua­ris lah­ku­nud he­li­loo­ja Vel­jo Tor­mi­se auks ning Vel­jo Tor­mi­se kul­tuu­ri­selt­si 20. sün­ni­päe­va pu­hul kor­ral­da­tud kont­sert „Tor­mis Kõr­veaial” tu­leb muu­ta iga-aas­ta­seks tra­dit­sioo­niks – nii leid­sid kor­ral­da­jad ning pal­jud kuu­la­jad pä­rast 13. au­gus­til toi­mu­nud kont­ser­ti.
Kont­ser­di-vest­lus­rin­gi kor­ral­dus­mees­kon­nas olid Vel­jo Tor­mi­se kul­tuu­ri­selt­si liik­med. Selt­si te­gev­juht Ul­vi Rand oli kuns­ti­li­ne juht ja kut­sus esi­ne­jad. Selt­si liik­med Alek­san­der Sko­li­mows­ki oli pro­jek­ti­juht ning Tõ­nu Ida­vain hoo­lit­ses teh­ni­li­se teos­tu­se eest. Ka­va­leh­te­de ja pla­ka­ti­te ku­jun­du­se te­gi Kris­tin Ka­la­mees.
Ul­vi Rand rää­kis, et selt­sil oli plaa­nis te­ha Tor­mi­se mä­les­tus­kont­sert igal ju­hul: „Aka­dee­mi­li­ne tä­nu oli Tor­mi­se­le teh­tud. Al­gu­sest pea­le oli plaan te­ha kont­sert just he­li­loo­ja sün­ni­ko­dus Kõr­veaial, saa­da kok­ku Vel­jo Tor­mi­se sün­ni­päe­vanä­da­lal kohas, kus kõik 7. au­gus­til 1930 al­gu­se sai. Vai­mu­sil­mas nä­gi­me kont­ser­ti täis he­li­loo­ja loo­min­gut ja va­he­tuid mä­les­tu­si il­ma täht­sa­te kõ­ne­de­ta. Sa­mas tead­si­me, et kont­sert peab tu­le­ma kõr­ge­ta­se­me­li­ne ning al­la­hind­lust te­ha ei to­hi. Kui val­la­va­lit­sus lu­bas õla al­la pan­na ja ra­has­tu­se­ga toe­ta­da, sün­dis täp­sem plaan ja kont­ser­di suu­rus. Toe­tust sai­me ka kul­tuur­ka­pi­ta­list. Kor­ral­da­mi­sel olid vä­ga suu­reks abiks Kõr­veaia oma­ni­kud Jan­ne ja And­res Nur­ja.”
Ta li­sas, et kõik esi­ne­jad, kel­le­ga ühen­dust võt­tis ning kont­ser­dist rää­kis, olid nõus tu­le­ma, kuid pal­ju­del oli see kuu­päev ju­ba kin­ni. Tul­la said RAM, Ma­ri Jür­jens, pe­re­kond Jo­han­son, Kol­ga-Kuu­sa­lu kam­mer­koor. Kont­ser­ti he­lin­das Ta­nel Kles­men­ti mees­kond. Mä­les­tu­si Tor­mi­sest kui loo­dus­kait­se­selt­si au­liik­mest olid rää­ki­mas Mai­do Ur­bas ja Leo Laa­ne­tu. Ko­su­tu­seks said kõik kü­la­li­sed osa ühi­sest söö­maa­jast. Pa­ku­ti Vel­jo Tor­mi­se lem­mik­toi­tu mul­gi­put­ru ja ka­ras­kit, mil­le val­mis­tas Lii­na Vee­leid mees­kon­na­ga. Koh­vi­ku oli ava­nud Valk­la ran­na­res­to­ran ning kä­si­tööõl­le te­gi­ja Vel­di ja Tüt­red Lee­si kü­last.
Tor­mi­se sün­ni­ko­du ta­ga aia­nur­gas on he­li­loo­ja büst ning bas­si­võt­me­ku­ju­li­ne mä­les­tus­pink, kes­kel kas­vab tamm. Mä­les­tus­nur­ga au­tor on ar­hi­tekt ja Tor­mi­se-selt­si lii­ge Alek­san­der Sko­li­mows­ki. Büs­ti juur­de tõid kont­ser­di­kü­las­ta­jad lil­li. Hau­da he­li­loo­jal po­le. Tor­mi­se tuhk on puis­ta­tud Kol­ga lah­te.
Kont­ser­di­ga jäi Alek­san­der Sko­li­mows­ki vä­ga ra­hu­le: „Kuk­kus väl­ja vä­ga sü­dam­lik. Pä­rast üt­le­sid mit­med, et rõõm on nä­ha, kui­das ta­lu on hoi­tud kui kul­tuu­ri­temp­lit ja nii pal­ju vae­va näh­tud. Kõr­veaial oli hea või­ma­lus kok­ku saa­da, nau­ti­da head muu­si­kat.”
Ul­vi Rand mär­kis, et sep­temb­ris on plaa­nis kor­ral­dus­mees­kon­na­ga kok­ku saa­da, kaa­sa­ta li­saks Tor­mi­se-selt­si liik­me­te­le tun­nus­ta­tud kul­tuu­rii­ni­me­si: „Sa­ma peal­kir­ja al­l toi­mub ka järg­mi­sel aas­tal mi­da­gi Tor­mi­se sün­niaas­ta­päe­va ja lau­rit­sa­päe­va pai­ku.”
Ul­vi Rand rää­kis, et li­saks muu­si­kai­ni­mes­te­le ja Tor­mi­se lä­he­das­te­le olid poo­led kuu­la­jad ko­ha­lik val­la­rah­vas: „Pal­jud pol­nud Kõr­veaial va­rem käi­nud, nüüd ava­ne­sid või­ma­lus ja põh­jus.”
Vel­jo Tor­mis asu­tas kul­tuu­ri­selt­si 1997. aas­tal. Ul­vi Rand lau­sus, et selts on nüüd saa­nud täis­kas­va­nuks: „Võ­ta­me kaa­sa suu­na ja tead­mi­sed, mis Tor­mis mei­le jät­tis.”
Vel­jo Tor­mi­se lesk Lea Tor­mis ning poeg Tõ­nu Tor­mis olid pä­rast kont­ser­ti vä­ga tä­nu­li­kud. Nad ütlesid, et lau­lu­loo­ja elab eda­si, ku­ni ta loo­min­gut va­ja­tak­se, ku­ni on laul­jaid ja kuu­la­jaid – osa­saa­jaid ja kaa­sa­kõ­la­jaid: „See sai taas tõeks Kõr­veaial sü­dam­li­ku­malt ja ko­du­se­malt, kui mä­les­tus­kont­ser­ti­del pi­du­li­kes lin­na­saa­li­des. Sün­ni­pai­gal on ­sü­da­mes eri­li­ne koht. Pe­re­rah­val on ime­li­ne või­me suu­re töö­ga taas­ta­da ja el­lu ära­ta­da sün­ni­ko­du vä­li­mus, ko­ha­vaim, elu­hin­gus. Re­gi­lau­lu ise­loo­mu­lik põ­hi­mõ­te on kor­dus. Loo­da­me Kõr­veaia muu­si­ka­sünd­mus­te kor­du­ma­jää­mist.”
Lea Tor­mis kom­men­tee­ris Sõ­nu­mi­too­ja­le, et eri­ti meel­dis, kui­das RAM lau­lis „Pik­se li­taa­nia­ga” vih­ma väl­ja „Kõik muu­si­kud olid suu­re­pä­ra­sel ta­se­mel, igal neist oma si­de Vel­jo­ga. Mit­med va­nad lau­lud said nüüd Kõr­veaial uue tä­hen­du­se. Ta­lu an­dis kont­ser­di­pai­ga­na eri­li­se at­mos­fää­ri, saa­lis po­leks see või­ma­lik. Ei us­ku­nud, et Kõr­veaiast võib saa­da nii ke­na paik, olen vä­ga tä­nu­lik noo­re­le pe­re­rah­va­le.”
He­li­loo­ja, Vel­jo Tor­mi­se fon­di tä­na­vu­ne sti­pen­diaat Tau­no Aints, kel­le loo­dud on paar aas­tat ta­ga­si Kuu­sa­lu val­las esie­ten­du­nud „Lau­rit­sa lu­ba­dus”, üt­les, et kont­sert jät­tis vä­ga sü­dam­li­ku ja eri­li­se mul­je: „Muu­si­ka mõ­jus va­bas loo­du­ses ja eri­li­ses ta­lus vä­ga kõ­ne­kalt. Hoo­lit­se­tud, kau­nis ko­duõu, lä­bi­mõel­dud kor­ral­dus te­ki­ta­sid kind­la soo­vi järg­mi­sel aas­tal uues­ti tul­la.”
Kol­ga-Kuu­sa­lu kam­mer­koo­ri di­ri­gent Taa­vi Es­ko kom­men­tee­ris, et kont­sert oli ter­vik­lik, kol­lek­tii­vid täien­da­sid üks­teist: „Oli hu­vi­tav kuu­la­ta, kui­das RAM esi­tas Tor­mi­se pul­ma­lau­lu­de tsük­lit, mees­koor oli te­ma lem­mik­koo­ri­liik. Omal ajal sai Vel­jo Tor­mi­selt kü­si­tud, kas to­hi­me tsük­li­le juur­de pan­na lii­ku­mi­se. Sai­me he­li­loo­jalt loa ja õn­nis­tu­se.”
Ta mee­nu­tas, et kui sat­tus 2000. aas­ta pai­ku esi­mest kor­da Kõr­veaia­le, oli vaa­te­pilt ko­le: „Kas­va­sid nõ­ge­sed, aed oli rää­mas. Käi­si­me Kol­ga-Kuu­sa­lu kam­mer­koo­ri laul­ja­te­ga hoog­tööna abiks, kül­va­si­me mu­ru. Nüüd on pilt tei­ne.”
Kõr­veaia os­tis 1904. aas­ta 5. jaa­nua­ril Vel­jo Tor­mi­se va­na­isa Jo­han­nes Sturm. Vel­jo Tor­mis sün­dis seal 7. au­gus­til 1930 ja elas koos va­ne­ma­te­ga aas­ta­ni 1935. Kõr­veaia jäi Tor­mi­se su­gu­võ­sa kät­te ku­ni aas­ta­ni 1970. Siis müü­di koht Alek­san­der Lõs­so­vi­le, kes oli tun­tud sport­la­se Joann Lõs­so­vi vend. Lõs­so­vi­telt ost­sid Kõr­veaia 2000. aas­tal And­res ja Jan­ne Nur­ja. Li­saks kont­ser­ti­de­le ja eten­dus­te­le ka­su­ta­tak­se Kõr­veaiat koo­li­tus­te ko­ha­na, see on Po­lü­go­ni­mat­ka­de maas­tu­rau­to­de­ga loo­dus­ret­ke­de al­gus­koht. Kõr­veaia ei ole ava­li­kuks ka­su­ta­mi­seks vaid erao­mand, mil­le kü­las­ta­mi­seks tu­leb eel­ne­valt kok­ku lep­pi­da.