Tor­mi­se-selts soo­vib muu­ta kont­ser­di „Tor­mis Kõr­veaial” tra­dit­sioo­niks

Muu­si­ka­li­sel pä­rast­lõu­nal „Tor­mis Kõr­veaial” VEL­JO TOR­MI­SE sün­ni­ko­dus Kuu­sa­lu val­las Aru kü­las Kõr­veaia ta­lus oli li­gi 400 osa­le­jat.

ERE UI­BO
ÜL­LE TAMM

Mul­lu jaa­nua­ris lah­ku­nud he­li­loo­ja Vel­jo Tor­mi­se auks ning Vel­jo Tor­mi­se kul­tuu­ri­selt­si 20. sün­ni­päe­va pu­hul kor­ral­da­tud kont­sert „Tor­mis Kõr­veaial” tu­leb muu­ta iga-aas­ta­seks tra­dit­sioo­niks – nii leid­sid kor­ral­da­jad ning pal­jud kuu­la­jad pä­rast 13. au­gus­til toi­mu­nud kont­ser­ti.
Kont­ser­di-vest­lus­rin­gi kor­ral­dus­mees­kon­nas olid Vel­jo Tor­mi­se kul­tuu­ri­selt­si liik­med. Selt­si te­gev­juht Ul­vi Rand oli kuns­ti­li­ne juht ja kut­sus esi­ne­jad. Selt­si liik­med Alek­san­der Sko­li­mows­ki oli pro­jek­ti­juht ning Tõ­nu Ida­vain hoo­lit­ses teh­ni­li­se teos­tu­se eest. Ka­va­leh­te­de ja pla­ka­ti­te ku­jun­du­se te­gi Kris­tin Ka­la­mees.
Ul­vi Rand rää­kis, et selt­sil oli plaa­nis te­ha Tor­mi­se mä­les­tus­kont­sert igal ju­hul: „Aka­dee­mi­li­ne tä­nu oli Tor­mi­se­le teh­tud. Al­gu­sest pea­le oli plaan te­ha kont­sert just he­li­loo­ja sün­ni­ko­dus Kõr­veaial, saa­da kok­ku Vel­jo Tor­mi­se sün­ni­päe­vanä­da­lal kohas, kus kõik 7. au­gus­til 1930 al­gu­se sai. Vai­mu­sil­mas nä­gi­me kont­ser­ti täis he­li­loo­ja loo­min­gut ja va­he­tuid mä­les­tu­si il­ma täht­sa­te kõ­ne­de­ta. Sa­mas tead­si­me, et kont­sert peab tu­le­ma kõr­ge­ta­se­me­li­ne ning al­la­hind­lust te­ha ei to­hi. Kui val­la­va­lit­sus lu­bas õla al­la pan­na ja ra­has­tu­se­ga toe­ta­da, sün­dis täp­sem plaan ja kont­ser­di suu­rus. Toe­tust sai­me ka kul­tuur­ka­pi­ta­list. Kor­ral­da­mi­sel olid vä­ga suu­reks abiks Kõr­veaia oma­ni­kud Jan­ne ja And­res Nur­ja.”
Ta li­sas, et kõik esi­ne­jad, kel­le­ga ühen­dust võt­tis ning kont­ser­dist rää­kis, olid nõus tu­le­ma, kuid pal­ju­del oli see kuu­päev ju­ba kin­ni. Tul­la said RAM, Ma­ri Jür­jens, pe­re­kond Jo­han­son, Kol­ga-Kuu­sa­lu kam­mer­koor. Kont­ser­ti he­lin­das Ta­nel Kles­men­ti mees­kond. Mä­les­tu­si Tor­mi­sest kui loo­dus­kait­se­selt­si au­liik­mest olid rää­ki­mas Mai­do Ur­bas ja Leo Laa­ne­tu. Ko­su­tu­seks said kõik kü­la­li­sed osa ühi­sest söö­maa­jast. Pa­ku­ti Vel­jo Tor­mi­se lem­mik­toi­tu mul­gi­put­ru ja ka­ras­kit, mil­le val­mis­tas Lii­na Vee­leid mees­kon­na­ga. Koh­vi­ku oli ava­nud Valk­la ran­na­res­to­ran ning kä­si­tööõl­le te­gi­ja Vel­di ja Tüt­red Lee­si kü­last.
Tor­mi­se sün­ni­ko­du ta­ga aia­nur­gas on he­li­loo­ja büst ning bas­si­võt­me­ku­ju­li­ne mä­les­tus­pink, kes­kel kas­vab tamm. Mä­les­tus­nur­ga au­tor on ar­hi­tekt ja Tor­mi­se-selt­si lii­ge Alek­san­der Sko­li­mows­ki. Büs­ti juur­de tõid kont­ser­di­kü­las­ta­jad lil­li. Hau­da he­li­loo­jal po­le. Tor­mi­se tuhk on puis­ta­tud Kol­ga lah­te.
Kont­ser­di­ga jäi Alek­san­der Sko­li­mows­ki vä­ga ra­hu­le: „Kuk­kus väl­ja vä­ga sü­dam­lik. Pä­rast üt­le­sid mit­med, et rõõm on nä­ha, kui­das ta­lu on hoi­tud kui kul­tuu­ri­temp­lit ja nii pal­ju vae­va näh­tud. Kõr­veaial oli hea või­ma­lus kok­ku saa­da, nau­ti­da head muu­si­kat.”
Ul­vi Rand mär­kis, et sep­temb­ris on plaa­nis kor­ral­dus­mees­kon­na­ga kok­ku saa­da, kaa­sa­ta li­saks Tor­mi­se-selt­si liik­me­te­le tun­nus­ta­tud kul­tuu­rii­ni­me­si: „Sa­ma peal­kir­ja al­l toi­mub ka järg­mi­sel aas­tal mi­da­gi Tor­mi­se sün­niaas­ta­päe­va ja lau­rit­sa­päe­va pai­ku.”
Ul­vi Rand rää­kis, et li­saks muu­si­kai­ni­mes­te­le ja Tor­mi­se lä­he­das­te­le olid poo­led kuu­la­jad ko­ha­lik val­la­rah­vas: „Pal­jud pol­nud Kõr­veaial va­rem käi­nud, nüüd ava­ne­sid või­ma­lus ja põh­jus.”
Vel­jo Tor­mis asu­tas kul­tuu­ri­selt­si 1997. aas­tal. Ul­vi Rand lau­sus, et selts on nüüd saa­nud täis­kas­va­nuks: „Võ­ta­me kaa­sa suu­na ja tead­mi­sed, mis Tor­mis mei­le jät­tis.”
Vel­jo Tor­mi­se lesk Lea Tor­mis ning poeg Tõ­nu Tor­mis olid pä­rast kont­ser­ti vä­ga tä­nu­li­kud. Nad ütlesid, et lau­lu­loo­ja elab eda­si, ku­ni ta loo­min­gut va­ja­tak­se, ku­ni on laul­jaid ja kuu­la­jaid – osa­saa­jaid ja kaa­sa­kõ­la­jaid: „See sai taas tõeks Kõr­veaial sü­dam­li­ku­malt ja ko­du­se­malt, kui mä­les­tus­kont­ser­ti­del pi­du­li­kes lin­na­saa­li­des. Sün­ni­pai­gal on ­sü­da­mes eri­li­ne koht. Pe­re­rah­val on ime­li­ne või­me suu­re töö­ga taas­ta­da ja el­lu ära­ta­da sün­ni­ko­du vä­li­mus, ko­ha­vaim, elu­hin­gus. Re­gi­lau­lu ise­loo­mu­lik põ­hi­mõ­te on kor­dus. Loo­da­me Kõr­veaia muu­si­ka­sünd­mus­te kor­du­ma­jää­mist.”
Lea Tor­mis kom­men­tee­ris Sõ­nu­mi­too­ja­le, et eri­ti meel­dis, kui­das RAM lau­lis „Pik­se li­taa­nia­ga” vih­ma väl­ja „Kõik muu­si­kud olid suu­re­pä­ra­sel ta­se­mel, igal neist oma si­de Vel­jo­ga. Mit­med va­nad lau­lud said nüüd Kõr­veaial uue tä­hen­du­se. Ta­lu an­dis kont­ser­di­pai­ga­na eri­li­se at­mos­fää­ri, saa­lis po­leks see või­ma­lik. Ei us­ku­nud, et Kõr­veaiast võib saa­da nii ke­na paik, olen vä­ga tä­nu­lik noo­re­le pe­re­rah­va­le.”
He­li­loo­ja, Vel­jo Tor­mi­se fon­di tä­na­vu­ne sti­pen­diaat Tau­no Aints, kel­le loo­dud on paar aas­tat ta­ga­si Kuu­sa­lu val­las esie­ten­du­nud „Lau­rit­sa lu­ba­dus”, üt­les, et kont­sert jät­tis vä­ga sü­dam­li­ku ja eri­li­se mul­je: „Muu­si­ka mõ­jus va­bas loo­du­ses ja eri­li­ses ta­lus vä­ga kõ­ne­kalt. Hoo­lit­se­tud, kau­nis ko­duõu, lä­bi­mõel­dud kor­ral­dus te­ki­ta­sid kind­la soo­vi järg­mi­sel aas­tal uues­ti tul­la.”
Kol­ga-Kuu­sa­lu kam­mer­koo­ri di­ri­gent Taa­vi Es­ko kom­men­tee­ris, et kont­sert oli ter­vik­lik, kol­lek­tii­vid täien­da­sid üks­teist: „Oli hu­vi­tav kuu­la­ta, kui­das RAM esi­tas Tor­mi­se pul­ma­lau­lu­de tsük­lit, mees­koor oli te­ma lem­mik­koo­ri­liik. Omal ajal sai Vel­jo Tor­mi­selt kü­si­tud, kas to­hi­me tsük­li­le juur­de pan­na lii­ku­mi­se. Sai­me he­li­loo­jalt loa ja õn­nis­tu­se.”
Ta mee­nu­tas, et kui sat­tus 2000. aas­ta pai­ku esi­mest kor­da Kõr­veaia­le, oli vaa­te­pilt ko­le: „Kas­va­sid nõ­ge­sed, aed oli rää­mas. Käi­si­me Kol­ga-Kuu­sa­lu kam­mer­koo­ri laul­ja­te­ga hoog­tööna abiks, kül­va­si­me mu­ru. Nüüd on pilt tei­ne.”
Kõr­veaia os­tis 1904. aas­ta 5. jaa­nua­ril Vel­jo Tor­mi­se va­na­isa Jo­han­nes Sturm. Vel­jo Tor­mis sün­dis seal 7. au­gus­til 1930 ja elas koos va­ne­ma­te­ga aas­ta­ni 1935. Kõr­veaia jäi Tor­mi­se su­gu­võ­sa kät­te ku­ni aas­ta­ni 1970. Siis müü­di koht Alek­san­der Lõs­so­vi­le, kes oli tun­tud sport­la­se Joann Lõs­so­vi vend. Lõs­so­vi­telt ost­sid Kõr­veaia 2000. aas­tal And­res ja Jan­ne Nur­ja. Li­saks kont­ser­ti­de­le ja eten­dus­te­le ka­su­ta­tak­se Kõr­veaiat koo­li­tus­te ko­ha­na, see on Po­lü­go­ni­mat­ka­de maas­tu­rau­to­de­ga loo­dus­ret­ke­de al­gus­koht. Kõr­veaia ei ole ava­li­kuks ka­su­ta­mi­seks vaid erao­mand, mil­le kü­las­ta­mi­seks tu­leb eel­ne­valt kok­ku lep­pi­da.