Teist­moo­di jõu­lud Kuu­sa­lu mail 100 aas­tat ta­ga­si

532
Va­ba­dus­sõ­jas Soo­me va­ba­taht­li­kest esi­me­se­na lan­ge­nud AU­KUS­TI TUO­MI­NE­NI haud Kuu­sa­lu kal­mis­tul.

PEE­TER PAE­NURM

200aas­tast „Pü­ha ööd“ laul­des ja küün­la­sä­ras kuu­se juu­res õdu­sat jõu­luõh­tut vee­tes, kin­ke ava­des ja jõu­lu­praa­di nau­ti­des võik­si­me tä­na­vu mee­nu­ta­da ka jõu­lu­sid 100 aas­tat ta­ga­si.

Käis Va­ba­dus­sõ­da. Vas­ta­seks üle­kaa­lu­kas ja jõh­ker pu­na­vä­gi, isa­maad kaits­mas noo­re rii­gi keh­va va­rus­tu­se­ga ja mo­ti­vat­sioo­ni­ta rah­va­vä­gi. Möö­da Nar­va maan­teed ja raud­teed eda­si tun­gi­vad pu­na­sed kü­ti­pol­gud olid jõu­lu­lau­päe­vaks jõud­nud ju­ba Kuu­sa­lu ki­hel­kon­na ser­va­le Val­ge­jõe joo­ne­le.
Olu­kor­da il­lust­ree­rib ta­ba­valt Nar­va maan­tee lõi­gus sõ­di­nud 4. pol­gu ars­ti 20. det­semb­ri ra­port sõ­ja­mi­nist­ri­le: „Mul kah­juks Tei­le tea­ta­da, et Ees­ti Rah­va­väe 4. polk pea täies­ti ot­sas on, õie­ti ei ole ta saa­nud siia­maa­le veel mah­ti üleüld­se pol­guks ku­ju­ne­da. Täh­tis, võib ütel­da kõi­ge täht­sa­ma te­gu­ri­na pol­gu la­gu­ne­mi­ses on ol­nud vi­let­sad rii­ded, iseä­ra­nis ja­la­nõu­de puu­dus. Nar­vast ku­ni siia maa­le ei ole üle­mad ega ala­mad üh­te­gi päe­va puh­kust saa­nud. Ini­me­sed on vii­ma­se või­ma­lu­se­ni när­vi­li­sed, ära kül­me­ta­nud, vi­let­sa toi­du­ga ja vä­si­nud.“

Val­ge­jõel toi­mu­nud la­hin­gut on siin le­he­veer­gu­del ju­ba kä­sit­le­tud. Asi oli too­na kau­gel har­dast ja mee­liü­len­da­vast jõu­luõh­tust. 5. pol­gu oh­vit­se­ri päe­va­raa­ma­tust pee­gel­dub hoo­pis teist­moo­di jõu­luöö: „Kõik on uni­sed ja vä­si­nud ei tul­nud vist kel­le­gil meel­de, et tä­na jõu­luöö, ei ka sõ­nad „ra­hu maa­peal, ini­mes­tel hea meel“, ka need au­ra­vad vors­ti­pan­nid, mis eest­las­te iga pü­ha­de roog, on unu­ne­nud vä­si­mus­se ja usun, et vist ei unes­ki il­mu­nud prae­tud sea­pea va­hu­ta­va õl­le kan­nu­ga kel­le­gi mõt­tes­se… Kü­sin selt­si­lis­te käest, et kas tea­vad ka, et tä­na meil jõu­luöö, sel­gub, et pol­nud kel­le­gil sel­le­le ae­ga mõ­tel­da…“

Pea- ja sõ­ja­mi­nis­ter Pät­si jõu­lu­ter­vi­tu­ses on siis­ki ju­ba po­si­tiiv­sem noot: „Soo­vin sü­da­mest kind­lat jõu­du kõi­ge kur­ve­mal jõu­lu­pü­ha­del ja loo­tust, et Ees­ti Va­ba­rii­gi vä­ge­de ülem­ju­ha­ta­ja, kel­le kät­te täis võim Ees­ti sõ­ja­vä­ge­de üle on koon­da­tud, Tei­le vars­ti abi an­nab ühes soo­me­ven­da­de­ga ing­las­te toe­tu­sel, kes Teid või­du­le ai­ta­vad too­re­ma­te ko­du­maa rü­ve­ta­ja­te üle.“

Alek­san­der Lin­gi haud Kuu­sa­lu kal­mis­tul.
Alek­san­der Lin­gi haud Kuu­sa­lu kal­mis­tul.

Lan­ges jõu­lu­lau­päe­val
Val­ge­jõe la­hin­gus, just 24. det­semb­ril 100 aas­tat ta­ga­si lan­ges Lää­ne­maalt mo­bi­li­see­ri­tud rea­mees Alek­san­der Alek­sand­ri poeg Link. Kaks päe­va hil­jem too­di ta Kuu­sa­lu kal­mis­tu­le.

Te­ma tee­nis­tus­leht on ar­hii­vis säi­li­nud. Isa­ta­lus Alek­sand­ri õe lap­se­lap­se pe­res on tal­lel ka mõ­nin­gad fo­tod, do­ku­men­did ja õe­le saa­de­tud post­kaar­did.

Alek­san­der Link, sün­di­nud 28.04.1896 Oru val­las Kärb­las ta­lu­pi­da­ja pe­res, õp­pi­nud Oru mi­nis­tee­riu­mi­koo­lis, tu­li Haap­sal­lu rät­se­pa õpi­la­seks. Siis al­gas maail­ma­sõ­da ja ta tee­nis üle 2 aas­ta Ve­ne ar­mee 437. Sest­ro­rets­ki pol­gus. Sak­sa oku­pat­sioo­ni ajal elas Haap­sa­lus. Kuid ju­ba Va­ba­dus­sõ­ja al­gus­päe­vil, 2.12.1918 võe­ti ta Ees­ti rah­va­väe 5. pol­gu 4. roo­du rea­me­heks. Haap­sa­lu vas­tu­võ­tu­ko­mis­jon täi­tis põh­ja­li­kult tee­nis­tus­le­he laht­rid: poiss­mees, lu­ter­la­ne, kir­jaos­ka­ja, rät­sep, pik­kus 166 cm. Li­sa­tud on ka mär­kus ko­ha­li­ku oma­va­lit­su­se pa­nu­sest: „Haap­sa­lu lin­nast mak­su­ta väl­ja an­tud uued sää­re­ga saa­pad.“

Alek­sand­ri isa kir­ju­tas 1923. aas­tal: „Ees­ti Va­ba­rii­gi esi­me­se mo­bi­li­sat­sioo­ni­ga kut­su­ti tee­nis­tus­se, kus enam­las­te pea­le­tun­gi­mi­se eest pi­di ta­ga­ne­ma Nar­vast ku­ni Kuu­sa­lu­ni, ku­hu lan­ges. Oma elu­loost ega la­hin­gu­test ei ole te­ma ko­du kir­ju­ta­nud, ai­nult kuul­si­me, et on lan­ge­nud, te­ma kaas­võit­le­ja­te käest.“

Va­ba­dus­sõ­ja Val­ge­jõe la­hin­gus lan­ge­nud ALEK­SAN­DER LINK.
Va­ba­dus­sõ­ja Val­ge­jõe la­hin­gus lan­ge­nud ALEK­SAN­DER LINK.

Kuu­sa­lu ko­gu­du­se pas­tor on ma­tu­se­raa­ma­tu 1918. aas­ta vii­ma­ses sis­se­kan­des mär­ki­nud sak­sa kee­les: la­hin­gus lan­ge­nud, va­nus 22 aas­tat 7 kuud ja 12 päe­va. Ku­na Lää­ne­maa poi­sil pol­nud Kuu­sa­lus pe­re­plat­si, lei­ti te­ma jaoks kal­mis­tu­müü­ri ää­res va­ba koht. Te­ma pe­re on püs­ti­ta­nud haua­le üma­ra ki­vi rauast liht­sa ris­ti­ga.

Esi­me­ne lan­ge­nud soom­la­ne
8. jaa­nua­ril 1919 te­gi Kuu­sa­lu pas­tor ma­tu­se­raa­ma­tus­se ha­ri­li­ku pliiat­si­ga, nüüd ju­ba ees­ti­keel­se kan­de: „Soo­me va­ba­taht­li­ne, 13. rood, sõ­ja la­hin­gus vaen­la­se lä­bi sur­ma­saand.“ Alu­seks oli 1. pol­gu 13. roo­du üle­ma kap­ten Krul­li tea­de, mis sa­mu­ti ar­hii­vis säi­li­nud: „See­ga saa­dan … vaen­las­te lä­bi sur­ma saa­nud Soo­me va­ba­taht­li­se sur­nu­ke­ha Kuu­sa­lu sur­nuaia­le ma­ha mat­mi­seks. Ni­me tea­ta­me pä­rast­poo­le.“ Kah­juks lan­ge­nu ni­me hil­jem ei tea­ta­tud.

Al­les mõ­ned aas­tad ta­ga­si tu­vas­ta­sid sõ­jaa­ja­loo­la­sed, et tund­ma­tu „Soo­me va­ba­taht­li­ne“ oli Au­kus­ti Ju­ho poeg Tuo­mi­nen, 1. Soo­me va­ba­taht­li­ke sal­ga 1. kom­pa­nii sõ­dur, kes jäi si­deü­le­san­deid täi­tes 5. jaa­nua­ril 1919 Ko­su kü­la juu­res tead­ma­ta ka­du­nuks. Pris­kes la­hin­gut pi­da­nud 13. roo­du me­hed leid­sid 6. jaa­nu­ril te­ma sur­nu­ke­ha ja mat­sid Kuu­sal­lu.

Au­kus­ti Tuo­mi­nen, sün­di­nud 30.08.1885 La­pual, elu­koht Ylis­ta­ro val­las Oris­ma­las, nel­ja­lap­se­li­se (13, 10, 7 ja 4 a) pe­re isa tu­li sõt­ta, kui te­ma nai­ne oli viien­da lap­se oo­tel. 30. juu­nil il­ma­le tul­nud tü­tar isa ei näi­nud­ki.

Va­ba­dus­sõ­jas üles näi­da­tud vah­vust hin­na­tes an­ne­tas Ees­ti Va­ba­riik sõ­dur (soo­me kee­les so­ti­las) Au­kus­ti Tuo­mi­ne­ni­le pos­tuum­selt Va­ba­dus­ris­ti II/3. Po­le tea­da, kas ja kui­das au­ra­ha le­se­le üle an­ti. Me ei tea ka täp­set haua­koh­ta. Kuid nüüd on või­ma­lik tal­le püs­ti­ta­da ni­me­li­ne ja Va­ba­dus­ris­ti ka­va­le­ri­le ko­ha­ne haua­ki­vi. Mis oleks veel so­bi­vam koht kui kaks nä­da­lat va­rem mae­tud Alek­san­der Lin­gi kõr­val?

Jõu­lu­küü­nal
Mõ­le­ma lan­ge­nud sõ­du­ri haua asu­koht il­lust­ree­rib jõu­lue­van­gee­liu­mi: Õn­nis­te­gi­ja sün­dis, kui Maar­ja ja Joo­sep olid ko­dust kau­gel, ning ase­ta­ti sõi­me, „sest nen­de jaoks pol­nud ma­jas koh­ta.“ Sõ­ja ja se­ga­du­se ajal ei lei­tud ka lan­ge­nud kan­ge­las­te­le vää­ri­kat ja tä­he­le­pa­nu ära­ta­vat haua­koh­ta, vaid mae­ti sin­na, kus ko­ha­li­ke­le et­te ei jää­nud.

Ehk on ise­gi hea, et kan­ge­las­te hauad ei ole ko­he sil­ma ees. Sin­na tu­leb eral­di min­na ja pü­hen­da­da ae­ga.

Võik­si­me jõu­luõh­tul Kuu­sa­lu kal­mis­tu­le küün­laid süü­ta­ma tul­les te­ha väi­ke­se li­sa­kaa­re ja pan­na küün­la ka ka­he­le meie va­ba­du­se too­ja­le. Jõu­lu­ter­vi­tu­seks ja mär­giks, et nen­de oh­ver­da­tud elu lä­heb mei­le­gi kor­da. (Pea­vä­ra­vast ko­he va­sa­ku­le, pä­rast raa­mi­hoo­net 10 meet­ri pä­rast va­sa­ku­le müü­ri äär­de.)