Teeme, mitte tehtagu ära

857

URMO KÜBAR, Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liidu juhataja
Võtmeküsimus 1. mai mõttetalgutega seoses on, mis nende käigus tekkinud ideedest edasi saab. Mõtelda on mõnus, ütleb laulusalm, kuid vaevalt maksab asja nii suurelt ette võtta, kui see ainult mõtlemise ja rääkimisega piirduks.

Pakun välja kolm soovitust, kuidas tagada, et 1. mail mõttekodades räägitu sinnasamasse vedelema ei jääks.

Esimene soovitus: mõtleme esmajoones asjadele, mida ise suudame ära teha, ja vähem sellistele, mille elluviimine sõltub nendest, keda arutelus pole. On ju ettevõtmise nimigi Teeme, mitte Tehtagu ära.

Miks? Kõige kindlamad saame olla iseendale. Kui laome ülesandeid teistele (valitsusele, meediale, koolidele, Teeme ära organiseerijatele…), ei tea me, kas nad suudavad või tahavad neid täita või kuidas nad üldse nendest aru saavad.

Mitte iga plaan ei pea kohe maailma muutma. Võib-olla otsustatakse ühiselt mõni räämas paik korda teha või kohalikel vanainimestel kevadised aiatööd ära teha. Võib-olla käivitatakse midagi rahvaülikooli taolist, kus igaüks saab teistele õpetada seda, mida ta oskab, olgu siis siidimaali, rootsi keelt või joogat. Võib-olla lepitakse kokku, kuidas autoomanikud saavad aidata teistel vajalikud kaugemad käigud teha.

Võib küsida, miks niisuguste asjade kokkuleppimiseks üleriigilisi talguid vaja – selliseid plaane tehakse ja viiakse ellu ju niigi. Nii on, ja ega Minu Eesti algatus tähendagi, et muul ajal mõelda ei võiks. Mõttetalgud on võimalus kaasata suurem hulk inimesi ning teha see ära nüüd ja kohe, mitte oodata, et kui me äkki kunagi kokku saame, siis võiks selle teema ka üles võtta…

Teine soovitus: keskendume ainult küsimustele, mis meid tegelikult huvitavad.

See võib kõlada enesestmõistetavalt, aga küllap oleme kõik istunud igavatel koos­olekutel, kus jahutakse ehk isegi olulistel teemadel, aga ilma et see kellelegi päriselt korda läheks. Kui koosolek läbi, oleme tüdinud ja     rahul­olematud ning teeme et sellest kiiresti eemale saaks.

Ilmselt suudame kõik täitsa viisakat juttu veeretada erinevatel teemadel, kui meil aga tegelikult selle peale silm särama ei hakka, ega siis ka tegusid järgne. Ärme siis raiska 1. mail aega niisugusteks tühijuttudeks, vaid püstitame küsimused, mis meid päriselt puudutavad. On suur tõenäosus, et see, mis meile muret teeb, on tegelikult ka kellegi teise probleem.

Ning kolmas soovitus: jälgime, et igale mõttele sünniks ka realistlik tegevusplaan.

Muidugi, mitte iga mõte ei saa 1. mail „valmis“ – arutledes võib selguda, et peame veel infot juurde koguma, teisi inimesi kaasama, rahastust otsima või muud sellist. Oluline on aga, et me järgmised sammud läbi mõtleksime.

Hoidumaks unistamisega liigselt pilvedesse tõusmast, on abiks küsimus „kuidas?“ Mitte et peaksime teiste ideid maha tampima („See nagunii pole võimalik“), vaid küsima ja aitama kaasa mõelda, kuidas see võimalikuks saaks.

Mõttetalgute edukust mõõdetakse neist sündinud tegudega ja see on kõige enam osalejate endi kätes. Küll aga olen veendunud ka selles, et lisaks tulemustele tegude näol on mõttetalgutelt saada enamatki: kuulda huvitavaid arutluskäike, saada uusi teadmisi, leida uusi arukaid tuttavaid ja õppida. Näiteks seda, kui palju on võimalik koostöös korda saata.