Eesti lipp lehvima!

1975

TRIVIMI VELLISTE, Riigikogu liige (IRL), Eesti Lipu Seltsi esimees
Tänast Eestit on võrreldud laevaga rahutul merel – kapten, meeskond ja reisijad teavad küll, kuhu nad purjetada soovivad, aga nad ei tea, kas nad pärale jõuavad.

On raske aeg, aga on olnud raskemaid. Vabadussõda, millest Eesti riik sündis, on kahtlemata raskuste võrdkuju. Sõja algus oli väga troostitu, sest usku võitluse mõttekusse oli vähe. Elutargad taadid hoiatasid: „On poisikeste värk minna sõtta suure Venemaa vastu!“ Aga just need „poisikesed“ – gümnasistid ja tudengid – olid esimeste hulgas, kes aitasid sõja kulgu pööret tuua. Nad seisid isade ja vanaisade õlgadel, nende silmad olid kõrgemal ja nägid esimestena silmapiiri tagant terendumas seda, mida 19. sajandil oli kuulutanud hull luuletaja Juhan Liiv: „Aga ükskord on Eesti riik!“

Muidugi aitasid sõja käiku pööret tuua igatsetud Briti laevastiku saabumine Tallinna lahte kriitilisel tunnil ja soome vabatahtlike tulek vana-aasta lõpus 1918.

Polkovnik Laidoneri nimetamine ülemjuhatajaks vahetult enne jõule oli ehk selleks õlekõrreks, mis kallutas viimaks kaalukausid Eestile soodsas suunas.

Kaks nädalat tagasi pühitsesime kindral Laidoneri 125. sünniaastapäeva – eriti suurejooneliselt tehti seda kindrali noorpõlvekodus Viljandis. Ent meil on peagi ukse ees veel üks sama ümmargune juubel. Kui tulevane kindral oli oma talukätkis peaaegu neljakuune, pühitseti Otepääl – 4. juunil 1884 – sinimustvalge lipp.

Vähe on maailmas riike ja rahvaid, kelle alglipp on reliikviana säilinud ja mis on pealegi nii eakas. Kuid me peame alati meeles pidama, et vaid kolmandiku sellest ajast on sinimustvalge võinud oma sünnimaal vabalt lehvida. Seevastu kaks kolmandikku nendest pikkadest aastakümnetest on meie lipp olnud peidus meie unistustes, paremal juhul kummutipõhjas või pööningul sarikate vahel. Vaid välis-Eestis võis see vabalt lehvida.

Vabaduse taaskoites saime Eesti Üliõpilaste Seltsi paguluses kestnud  vilistlastelt rõõmuga kuulda, et alglipp on tõepoolest alles – reliikvia on peidus ühes Jõgeva valla korstnajalas. On sümboolne, et Eesti lipu 125. juubeliaasta võidupüha paraad peetakse just Jõgeval. Kui südaööl vastu 23. juunit pühitseme Tallinnas Vabaduse väljakul kauaoodatud Vabadussõja võidusamba, oleme mõtetes kõigi 100 000 Eesti mehega, kes meile omariikluse kätte võitlesid, samuti tuhandete välismaalastest liitlastega.

Tänavu 4. juunil olgu terve maa lipuehtes! Hommikul kell seitse heisatakse lipp suure pidulikkusega Pika Hermanni torni. Tartu Ülikooli aulas on juubeliaktus ja samal õhtul lipu loojate kodus Eesti Üliõpilaste Seltsis pidulik koosviibimine. Pärnu Rüütli platsile tuuakse 125 sinimustvalget lippu! Pidustused kulmineeruvad järgmisel päeval lipu hällis Otepääl.

Ent see pole kaugeltki kõik. Ka Viljandi, Jõgeva ja mitmed teised on otsustanud lipu suurjuubelit väärikalt meeles pidada. See on meie kõigi võimalus ja südame käsk. Iga maavanem ja linnapea, iga valla- ja külavanem, iga talu- ja majaomanik võib mõtelda oma  võimalusele ja viisile, kus ja kuidas lipp heisata.  4. juunil oma lipule au anda on  meie kõigi au küsimus.