Riigikogu arutas aasta viimasel istungjärgul kohalike omavalitsuste laenuvõime piiramist. Mulle kui pikaajalisele omavalitsusjuhile oli arutelu põnev ja mõistagi kahetine, sest autonoomia põhimõte peaks olema esmatähtis ning omavalitsused otsustagu ja vastutagu iseseisvalt endale võetavate kohustuste üle.
Samas on osade valdade ja linnade võetud laenud mõtlemapanevalt suured, võrreldes nende eelarvetega. Näitena toodi Kiili valla 125 protsenti, Loksa Linna 119 protsenti ja Viimsi valla 115 protsenti, samuti Keila linna ja valla lubatust suuremaid võlakohustusi juba 2011 aasta seisuga.
Peamiselt olid suuremad laenajad Harjumaal, aga oli ka väiksemaid üksusi teistes Eesti maakondades.
Selge, et kõik otsused on teinud kohalikud volikogud, kindlasti on need olnud vajalikud elukeskkonna parandamiseks ja kannavad elanike huvisid. Tuleb ka nõustuda, et ELi käimasolevast rahastamisperioodist on just Harjumaa saanud vähem vahendeid, vastavalt 0,8 protsenti regionaalsest SKP-st. Põlvamaa vastav näitaja on 10,2 protsenti. Regionaalpoliitikat on sellest võrdlusest näha küll, aga kasutatud raha eest rajatud ehitised on tulevikus vaja ülal pidada nii siin kui seal samaväärsete kuludega ning paljuski valla- ja linna eelarvetest.
CO2 rahade kasutamine on olnud suureks abiks omavalitsustele jätkukulude vähendamisele tulevikus soojusenergia eest tasumisel. Sellises mahus hoonete soojustamist ei osanud ka optimistlikumad omavalitsuste arengukavad ette näha ja tore, et selline võimalus oli kasutada -see on tulevikule mõtlemine.
Ühisveevärgi arendamine välisrahade toel on olnud samuti hea võimalus elukeskkonda väärtustada ja andnud volikogudele hea õppetunni, kus suhteliselt lühikese ajaga tuli prioritiseerida kavandatavad tööd ning nende maksumused. Olgugi, et valdade ja linnade omaosalused finantseerimistel on vaid viiendik, on enamus omavalitsusi pidanud selleks laenu taotlema. Jääb üle vaid volikogusid usaldada, et võetud kohustused oleksid vastavuses tarbimisega ja mõistliku hinnaga, sest üldjuhul puudub tarbijale selles valdkonnas vabakonkurents.
Kas ja kui palju omavalitsus arendamiseks raha pankadelt laenab, peab olema lahendatud suurima vastutustundega. Seda enam, et laenukohustusi võetakse väga pikaks ajaks, tihti 25-30 aastaks, mis on võrdne inimpõlvega. Laenu taotlemisel ei tohiks olla ainutähtis aastase tagasimakse suurus, vaid kogu tagasimakse perioodi intressid kokku – seda tasume avaliku rahaga uute investeeringute arvelt. Suur võlakoormus pärsib KOV arengut tulevikus.
Kui kogu Euroopa liigub võlakoormuse vähendamise suunas, ei saa Eesti anda teistsugust signaali. Riigikogus vastu võetud seadusega laenukoormuse piirangu jätkumine 60 protsendini aasta eelarvest kõlab küll karistusena neile, kes on hoidnud oma laenupoliitikat, aga perspektiivis tagab see kaasfinantseerimise kõigile ka järgmise EL rahastamisperioodi vahendite kasutamist.
2011 lõpus oli kohalike omavalitsuste keskmine võlakoormus 37 protsenti põhitegevuse tuludest, seega on ligi 280 miljonit eurot varuga veel piisav.
Omavalitsuse planeerimine on omavalitsuse ainupädevuses ning soovin valla-ja linnavolikogudele tarka, tugevat ja vastutustundlikku finantsplaneerimist!
