Mis neil lastel ometi viga on?

1079

TRIIN LUMI, MTÜ SEB Heategevusfond tegevjuht

Iga laps vajab suureks kasvamiseks turvatunnet, stabiilsust ja kodu, kust leida lohutust, abi ja toetust ka siis, kui kõik ei lähe nii, nagu vaja. Laps vajab eelkõige armastavaid vanemaid. Kahjuks on see paljude laste jaoks vaid unistus – Eestis kasvab enam kui tuhat last institutsioonis.

Teame märke, kuidas ära tunda kaoses ja väärkohtlemises lapse: ta on alati valvel; reaktsioonides impulsiivne; käitub enese suhtes agressiivselt, on vägivaldne ja seda ka sõnaliselt; tal on probleemid keskendumise ja tähelepanuga, tal on väiksem huvi maailma vastu; tal puudub motivatsioon ja energia, nii et ta näib laisana; talle on iseloomulik vähene õppimine oma tegude tagajärgedest. Ja see kõik on osa lapse ellujäämissüsteemist!

Lapseea traumal on pikaajaline mõju, kuid teadus räägib meile ka seda, et aju on võimeline muutuma, näiteks sotsiaalse seotuse aktiveerimise ja positiivsete sisemiste sõnumite loomise abil.

Kas ja kui palju nendest uutest teadmistest traumeeritud laste toetamise kohta on kasutusel meie tänases asendushoolduses? Asenduskodud – need on asutused, mis on saanud just värske värvi või on riik ehitanud suisa uued peremajad, kus on lapsele tagatud kindel söök ja õige toatemperatuur, 24tunniste vahetustega kasvatajate järelevalve. Aga kui me nüüd teame palju enam trauma mõjudest ja laste vajadustest, siis miks institutsionaalse hoolduse ülesehitamisel pole laste nende „eripäradega“ arvestatud, kas kõik on ikka korraldatud parimal moel laste huvisid silmas pidades?

Kõik need üle tuhande lapse meie asenduskodudes vajavad personaalset hoolt, teraapiat ja tuge, et tulla toime kogetud traumadega – ainuüksi oma vanematest eraldamine on trauma iga lapse jaoks, rääkimata sellele eelnenud väärkohtlemise kogemustest. Me ju soovime, et ka nendest lastest saaks tulevikus tublid täiskasvanud, kes ei sõltu sotsiaalsüsteemist, on maksumaksjad, kannavad edasi väärtusi, loovad oma pere.

Lasteombudsmani analüüsist asenduskodude kohta leiab hulga näiteid selle kohta, et traumeeritud laste jaoks loodud asutustes ei mõelda lapse erivajadustele. Kuidas muidu seletada järgmisi asjaolusid. Laste liikuvus asutuses on suur, seega on võimatu ka kiindumussuhte tekkimine – mida rohkem lapsi on peres, seda rohkem muutusi ja vähem stabiilsust seal on. Tulemuseks on pealiskaudsed suhted, sest kogemus ju kinnitab, et kiindumussuhe on riskantne. Kolm kuni viis perekasvatajat/ema käivad tööl vahetustega ning vahel ei jõua ühe inimesega kohanedagi, kui juba uus vahetus on kasvatamistöö üle võtnud.

Selleks, et last aidata, peab mõistma, kust on pärit need lapsed, kes meil asendushooldusel viibivad – tahe anda armastust on suur asi, aga kui laps on kogenud vaid kaotust ja hüljatust, siis üksnes armastusest ei piisa. Vaja on tunda kõiki protsesse ja aidata lapsel jõuda selleni, et ka tema armastust tunneks.

Kui lasteombudsman tegi ettepaneku kehtestada asenduskoduteenuse miinimumstandard, siis näen, et teraapia ja psühholoogiline abi peab olema selle standardi vältimatu osa. Vastasel juhul astuvad institutsioonidest igal aastal iseseisvasse ellu kümned noored, keda pole õigel ajal märgatud ja aidatud ning kes kopeerivad ja taasetendavad oma traumakogemust erineval moel kogu oma elu jooksul edasi.