Harju-Jaani koguduse õpetaja
Paastuaeg on lõpule jõudmas, Suur Nädal alanud, suured pühad ligi: Suur Neljapäev, Suur Reede, Vaikne Laupäev ja Ülestõusmispühad.
Suur nädal ja suured pühad küll, kuid kelle jaoks? Sajandi eest ilmselt sellist küsimust ei tekkinud, aga sajand on pikk aeg – paljugi kaob unustusse.
Milleks üldse pühad? Miks ajavad kirik ja riik seda pühade asja ja miks tööandjad sellega kaasa lähevad?
Pühad ja pühadus ehk kultuur on see, mis teeb meist inimesed. Hingamispäeva korralduses (2Ms 20) öeldakse küll, et loomagi ei tohi sel päeval tööle sundida, kuid ometi on see käsk inimestele antud. Olgu argine ja olgu püha ja olgu vahe nende vahel.
Mistahes kultuur, mistahes süsteem, mistahes tsivilisatsioon rajaneb aegade ja kohtade ja tegevuste eristamisel. Just see vahe tegemine on teinud võimalikuks nii tehnilise kui ka vaimse arengu. Olgu näiteks neutronite, prootonite ja elektronide eristamine aatomis või tehase töö lahutamine lõikudeks liinitööl – mõlemad on aidanud luua korda ja andnud võimaluse edasiseks arenguks.
Kultuur ja kultus ja kultiveerimine pärinevad samast sõnatüvest, mis tähistab maa eest hoolitsemist. Kõik tantsud ja laulud on aegade algusest olnud pühad toimingud asise elu ülalhoidmiseks ja edendamiseks.
Püha ja argise eristamine annab aluse hingeliseks ja vaimseks arenguks ning loob võimaluse kultuuri ja tsivilisatsiooni tekkeks. Püha ühendab ja annab sisu sõnale „meie“ – meie usk, meie kirik, meie riik.
Püha ja argise pingeväli loob kultuuri ja tsivilisatsiooni, toob hallist segasest hägust esile kirkad värvid. Aga igaüks teab, ka kõige väiksem, et suletud süsteemis pinge ei püsi – kui õnnistust juurde ei tule, siis aegapidi ühtlustub kõik taas halliks häguks.
Ajaloost märkame, et mistahes kultuur või tsivilisatsioon on alguse saanud usulisest ärkamisest. Olgu näiteks või meie rahvusliku ärkamise algus 18. sajandi vennastekoguduse liikumises. Kultuur püsib, kuni pühasid pühitsetakse ja otsitakse õnnistust. Kui õnnistuse otsijaid jääb väheks, siis sumbub kogu kultuur.
Teadmine, kuis asjad suures plaanis käivad, on ju tore küll, aga kasu pole sellest midagi, kuni me seda teadmist ei kasuta. Eks kurjad vaimud teavad ju ka, et Jumal on olemas, aga kasu pole neil sellest midagi, sest nad ei usalda Jumalat.
Et pühade pühitsusest osa saada, selleks ei ole õigupoolest midagi rohkemat vaja, kui ühel ajal koos teistega jätta argine elu-olu ja tulla pühasse paika ning pühendada end koos olemisele. Kui juba kirikusse oled kohale tulnud, küllap siis leiad ka tee edasi – rahu ja õnnistuse juurde. Nõnda saab ühtlasi rammu nii hing kui ka ihu ja kultuur me ühise elukeskkonnana lööb kirgastes värvides särama. Aga sellest osa saamiseks peab tõesti ise kohale tulema.
Õnnistatud pühi!
